WATERMELON WORLD IN ACTION

Elukene Lakelandi ja Palmer River trajektooril on möödunud suisa linnulennul...ja nii need päevad on: hommikul 5.10 äratus, 6.45 krips-kraps oleme stardivalmis, et saaks juba söber trakatsi peale, ühe - kahe vahel teatab SUUR BOSS Andrew telefonitsi: " Homme ootavad teid uued arbuusikullakesed" ning juht seab suuna tagasi alguspunkti. 20.00 - 21.00 vahemikus oleme kõik unenägude maal, sest ei jõua uut hommikut ju ära oodata :) Ühtekokku oleme põllal veetnud 8 päeva jutti, nii 6 - 7h läheb tähtsasse raamatusse allkirjastamiseks igapäevaselt. Ikkagi aus süsteem, täpsust armastavad kuhjaga! Esimene rahasumma kohalikule kontole on ka saabunud ! Oooooooo , on palgapäev, on palga-palga-PIDUpäev :)

Tööga oleme ÜLIMALT rahul, puha lust ja lillepidu! Mis enim sümpatiseerib on teadmine, et ajusi ragistada pole vaja, lihtsalt aja oma asja võimalikult hästi ja raha tiksub :) Maskuliinsed kehavoolingud hakkavad samuti jumet võtma :) Nii tugevaid käelihaseid pole never ever omanud :) Asi on sedavõrd käppas, et vaid mõni üksik lendab üle kasti serva. Hoidkem aga selle eest, et vahele ei jää :) Ainuke, mis on vahele jäänud, on minu sõrm ( kasti ja arbuusi puutepunkt ), mis pole siiani veel paistetusest taandunud ! Päevad aga mööduvad kiirelt, tavajuhul 12 kärutäit per day., kuhu hulka kuulub paar arbuusi näkku isu ja janu kustutamiseks !!!! Siiani oli meie tiimis põhimassiks iiri meeskond, kellega sai ikka törtsu paremat nalja ka visatud. Kuid laupäeval toimus pidulik VÖTAME MÖNUGA ÖHTU osadele farmilistele, mis kestis paljudele hommikutundideni ja nädala viimane tööpäev kaasnes "Hr Roberti" küllatulekuga vagude vahel :) Kuna kõige suurem kadu kolmest tiimist kuulus meie omale, siis asendusliikmeid uusi saime pühapäeval hoolega oma käe järgi voolida. Tundsime end kui eksperdid - professionaalid arbuusimaailmas, mis sest et isegi alles suht värske veri :) Ja oh imet, kolm uustulnukat on puha EESTLASED ( Erki, Arne ja Marko ) !!!!! Üllatav seegi kord kuulda hello asemel tereeeeeeee............Erkil ja Markol on naispere kah kaasas, kuid nemad passivad päevad läbi kuuma päikese käes kodus, kuna mingi ime kombel ei lubata NAISI arbuusimaailma ??? Ei tea, kuhu kategooriasse siis praegused õrnemasoo esindajad kuuekesi liigitada :) ???? Ja nii me nüüd rassime vast paar nädalat jutti, kuni hooaeg läbi. Mis edasi, veel ei tea, loodame aga tööga võimalusel edasi tegeleda!

Põhilause, mida iga hommik peame endale enne tööle asumist meelde tuletama: " TREAT THE WATERMELON WITH LOVE !!"

Soovime kõigile kena hingedepäeva ja lähemale jõudmist tugevatele miinuskraadidele! :)

Meie südameis seikleb siiani ainult meloodia: " Kuuma päikese eest merre sukeldun ma.....Liuglen lainete see, puhkan soolases veeeeeeeeee eeeee eees.....!" 35 kraadi keskpäevast kuumust pole enam teab mis teadusime :)

Tšau pläu!

Work And Holiday Visa oodatuim pool TÖÖ - TÖÖ - TÖÖ on alanud !

25. oktoobril, mil mina ja Arvo taas omapäi ekslemas, on ilmad kuumad kui pulbitsev laavavoog. Kahe päeva jooksul oleme maha sõitnud pika teekonna, lõpp-punkt oli Undara Lava Dubs ja Vulcanic National Park. Vulkaaniline park tekkis 190 000 aastat tagasi....Ütleme nii, et ootasin suuremat elamust, kui pelgalt suurt auku keset "küngast" , mis on midagi närtsinud heiamaa ja salu sarnast! Samas kaasnes siia tulekuga palju lahedaid emotsioone. Näiteks käisime kahel korral jões ujumas. Ah et mis selles nii erilist ? No mõtle natukene...... Siin keset sisemaad tuleb sellistest võimalustest alati kinni haarata, sest mine tea, millal jälle saab... :) Teise koha nimeks oli Millstream Falls National Park. Kohale jõudes laiutaski meie ees pisikene kosk. Piirkond on tekkinud laava voolamise tagajärjel....päris 5+ oli ! Kuumaverelised nagu me oleme, bikiinid ja speedo näppus, otsustasime riskantse ujumise ikka ära teha! Õnneks seekord jäid kõik ihuliikmed alles, ju krokod olid parematel jahimaadel :) Mis puutub speedo kandmisse, siis siin võis Arvo julgelt käed puusas poosetada ilma, et keegi viltu vaataks :) Nimelt tuli välja, miks kõik v.a. Euroopa kutid kannavad pikemat ujumisülikonda kui speedo! Suudad sa seda uskuda, et speedo jalga tõmmates oled kõigi silmis GEY :) :) :) No comments...ainult Arvokene peab hingelt tugevam kui muidu olema ....

Refreshment kehale ja vaimule tehtud, juhtus midagi enne olematut !!!! Põhimõtteliselt In The Middle Of Nowhere põrkasime kokku EESTLASTEGA :), olles ise just korduvalt mõelnud, et pole siiani omasi veel kohanud :) Naljakas hetk oli...mina asjatasin nelja seina vahel, kui meie Holdeni kõrvale parkis teine neljarattaline. Eelduste kohalselt pakkunuks hipibussi omanikeks sakslasi aga....Viisakuse poolest, nagu austraallastele omane, tervitatakse ALATI kõiki ja kõikjal. Nii ka lausus Arvo viiele " turistile" HELLO ja vastus oli HELLO. Siis aga pani Arvo kõlama rütmikamad palad kodumaisest laulupagasist ja esilagsete oletuste põhjal Euroopa turistid jäid ühel hetkel kõrv kikkis kuulama, et KAS TÕESTI....?????????? Tehti uus katse tervituseks ja seekord TERE - TERE ! Milline üllatunud hetk mõlema osapoole jaoks :) Langesin ise sama asja orki. Kui naasin auto juurde, viisakussõnad HELLO ja vastu sain TERE :) Olin päris jahmunud :) aga ülimalt lahe tunne oli eestlasi kohata. Ajasime mõne sõna juttu. Ka nemad rändavad - seiklevad ehk kasutavad Austraalia kõiki võlusi! Kuna aga meil hakkas aeg käest jooksma, ei saanud pikemaks kokku jääda. Kes aga teab, ehk viivad vallatud kurvid veel kunagi kokku...Kiire hakkas meil pimeduse kartuse ees, oli vaja ka nädala varu toidukraami ära shopata. Nimekiri peos, suundusime Coles´i, kus oi oi oi avastasime,et pühapäeval SULETUD ! Kolm võimalikku varianti: uurida, kas Mareebas on mõni teine pood - sõita tagasi eelmisesse linna - säästa raha ja toituda võimalikest jääkidest ? Õnneks saime ikka rahakotti kergendada 109 dollari võrra, mis teeb nii 75 eeku per nägu per päev, kuid selle summa sees on hommik - lõuna - õhtu ( kuigi farmis olles on toidukorrad ehk mitte nii korrapärased ). Ja tegelikult võib sellest summast julgelt maha võtta ühtkomateist, nt 4L õlipudel, mida tõenäoliselt ühe toidukorraga ära ei suuda kulutada :) Seega mis ma oskan öelda, suudame siin Eesti hindadega konkureerida küll ja elada ehk hoopis säästlikumalt !!!! Muide selle summa sees oli ka 2L jäätis, mille kühveldasime kahepeale sisse kohe peale poeukse sulgumist :) Ega sellist luxust ei saa me endale iga päev lubada nagu sulistamist veeski :)


Mis on aga vahepeal viimase nädala jooksul veel toimunud ?


20. oktoober seadsime sammud Cape Tribulation´isse. See on paik umbes 160 km Cairnsist põhja poole, kus kõikjal laiuvad tohutud vihmametsad omas uhkuses ja hiilguses. Sihtkohta saab 5 minutilise praamisõiduga. Üldjuhul, kui just ei oma 4WD istumise all, on mõistlik osta edasi-tagasi pilet. Samal ajal võid territooriumil veeta nii pika puhkuse kui soovid, nautida seega jalutuskäike mitmekesises looduses või veeta pikad tunnid rannaliival. ujumisega on nii ja naa. Ookeani ei tasu väga uljalt sisse hüpata, kuna krokodillide hoiatussildid on enne randa sisenemist hoiatuseks üles seatud. Samas, kui just jõgi kuskilt sisse ei tule, pole ohtu. Kuid siiski parem karta kui kahetseda. Muidugi ei tähenda see seda, et ookeanivesi oleks katsumata jäänud. Ujuda saab seal ka basseinis ja jõest tekkinud "basseinis". Viimast varianti kahel päeval ka kasutasime. Puude külge olid kinnitatud ka köied ning nagu põngerjad ennemuistse vette me hüppasime. Oli igati värskendav ja meeldiv ajaviide....

Mis puudutab krokosi, siis selles piirkonnas pidavat neid hulgim pesitsema. Ja et näha elu naturaalselt, mitte zoopargis, võtsime ette tunniajase tripi jõel koos teiste turistidega. Ja ohhooo, kaks viha ja väge täis näljalist värske liha järgi meile end ka ilmutasid. Lesisid teised küll kalda pervel okste taga, kuid ära me nad nägime. Tegu oli magevee krokodillidega, seega mõõtmetelt "pisikesed", kuid varvast vette ei soovitatud panna....tõenäoliselt oleks sellele järgnenud "HÜVASTI ELU" Ja nii pidigi olema. Krokod haaravd sinust silmapilkselt kinni, viivad su põhja okste vahele, kust väljapääsu mitte vähimalgi juhul pole. Ühesõnaga järgneb aeglane kuid piinarikas surm. Ja kui krokol kõht lõplikult tühi, siis tuleb ta sulle järele ja naudib igat ampsu :) Kuidas tunduks ? Igaljuhul seda ma tean, et kuhugi tripile tahan 100% veel minna, et näha võimast ohtlikku elu veelkord ja vähe ekstreemsemalt. Arvoga vistiti küll arvestada ei saa, kuna seegi seiklus pani teda peaaegu aluspesu vahetama :) Noh eks ohtlik see elukene ole ka. Kohalik farmer teadis rääkida, et viimastel aastatel on nii mõnigi oma eluküünla lõpetanud, küll suure tõenäosusega tingituna omast lollusest....

Cape Tribulationi seiklustesse kuulusid meil veel kämpimised. Esimesel ööl olime korralikud ja neti teel broneeritud plats maksis kolme peale kokku 15 dollarit. Küpsetasime riisi-peedi mixi koos kalapulkadega, mis lihtsalt viis keele alla. Ülejäänu õhtust veetsime rannas, kus valgust näitasid tuhanded säravad tähed taevalaotuses. Hommikul oli äratus 4.45 !!!! Peate vist meid puhta segasteks, kuid magamiskotid kaenlas suundusime vapustavat päikesetõusu vaatama. Nagu linnud õrrel ootasime rannaliival 45 minutit, kuni särav ümmargune planeet lõpuks ookeani- ja taevapiirilt paistma hakkas. Seega algas meie päev varakult, sest egas enam uni peale tikkunud, kui emotsioonilaeng suursugune sees :)
Teise öö tegime aga natukene pättust, kuna kodustasime koha, kus overnight camping ehk öö läbi kämpimine pole lubatud! Kuna aga ei soovinud kahte ööd ühes ja samas kohas olla, siis võtsime riski. Halvimal juhul oleksime saanud trahvi, kergemal juhul hoiatuse, millega oleme juba varasemalt kokku puutunud. Jutustasime sakslastega ja mängisime kaarte, kuni lõpuks meeletu vihma saatel magama suundusime. Vihm aga üldse ei heidutanud, kuna tegu siiski vihmametsaga ja vahelduseks täitsa mõnna tunne :) Eestis olles ikka kirud, kui aknast välja vaadates kasvõi tibutab, kuid siin see puha õnnistus. Ja mis kõige parem....kogu looduse head ja paremad küljed võtame me alati vastu värskes õhus. Pole aga siiani tekkinud vähimatki igatsust olla nelja seina vahel. 99% värske õhk on nii hinges, et ei kujutaks elu enam teisiti ettegi. Seega kodumaile tagasitulek ühel päeval saab šhokk olema......:)

Ja šhokiteraapia ootel oli viimastel päevadel ka meie kontvõõras Jirka, kuna teda ootasid ees vaid loetud päevad Rohelisel Mandril. Nii pea, kui ta sellele mõtles, muutus näoilme, sest Tšehhis ootab vaprat seiklejat ees külm ja lumi ja teadmatus, mis edasi saama hakkab!!! Plaanide kohaselt pidime Jirka Cairnsi lennujaama viima reedel, kuid elu Austraalias on juba kord selline, et tehtud plaanidele võivad tulla sisse murrangulised muutused. Nii ka juhtus, kuna hetkel, kui saabusime tagasi levialasse, tuli teade, et tööagentuurist on helistatud. Tegime kõne tagasi, päev oli siis 22. oktoober ja informatiivne uudis meile oli: TULGE HOMME HOMMIKUL TÖÖLE !!!!!!!!!!! Suu vajus lahti, sest nii ootamatu, kuid samas üli positiivne uudis !Nimelt arbuusifarmis vabanes just kaks kohta, mis vajasid kiirelt täitmist. Pidime tempoka sõidu tegema tagasi Mareebasse, sest aega agentuuri jõuda anti vaid mõni tunnike. Edukas esimene katsumus sai sooritatud, töölepingud sõlmitud, kontonumbrid suurte summade vastu võtmiseks edastatud ja vaim hakkas tasapisi lainele jõudma, et järgmise päeva hommik algab varakult. Kuigi ega see varajane äratus enam probleem polegi, sisse tallatud rada ju ..... :)

Tõsimeeli oli see nii üllatav uudis meile, sest esmakordselt agentuuri külastades suuri lootusi ei antud. Tänaseks on teada, et lahkuvad farmist kaks iirlast, sest visiti,nii palju kui nendega suhelnud olen, on neil natukene villand, kuna tööd ei saa teha nii palju kui hing ihkaks ( arbuusid pole nii küpsed kui peaksid )....Minu poolt suurimad tänud neile vakantsete positsioonide eest, kuna tühi vahemik trippimise ja tööotsimise vahel on täidetud :) Eks näis, kui palju meile tööd jagub, kuid asi seegi, eksole ?

Kuna tööleid saabus kui välk selgest taevast, tähendas see ka tõsiasja, et Jirkaga hüvastijätt saabus 24h varem. Teadlikkus, et lahkumine on ukse ees, eksisteeris kergelt kogu aeg, kuid ootamatu hetk lõi suhteliselt pahviks. Olime ühiselt seigelnud kuu ja äkki kõik...ning kes teab, kuna teed taaskord ristuvad, Vähemalt aga ootavad mõlemad pooled kohtumist tulevikus kindlasti ja rohkemgi veel.....Jirka kartulipannkoogid jäid kah meil proovimata.....Ühesõnaga peale Mareebat suundusime Cairnsi, tegime viimase ühise söömaaja, shopingu. Mina ja Arvo otsustasime magamisaset täiendada sulgpehme padja ja siidist linaga. Õökene uues kuues häärberis on sama hea kui kuurortis lux hotellis. Uni parem kui kunagi varem. Seega ridade vahelt lugedes võite aru saada, et ainus katus pea kohal on pikemat aega olnud ja saab ka tulevikus olema TELK ! Kae rõõmu :) Kuid ei oska muud enam soovidagi.....

Tunnike paar möödus välgukiirusel ja kallistuste - heade soovide rohke lahkumine sai teoks. Raske see oli, kuid õnneks leevendab nukruse meelt teadmine, et ees ootab töö - töö - töö ja aega nurgas istumiseks ei ole :) Juhhuuuuuuu...Copysime pilte, vahetasime vajalikke kontakte....ja TAAS MEELDIVA JÄLLE NÄGEMISENI !!! Kell oli 7 p.m. kui asusime teele Lakelandi ehk farmipiirkonda. Pidime 100% hommikuks kohale jõudma, kuna töö farmides algab kukelauluga ehk siis 23. oktoobri hommikul helises äratuskell 5.30.Edaspidi hakkab hommik peale ligi 30-40 min. varem, kuna tegelik elukoht asub 30km eemal farmist, mis tähendab lisa sõiduaega...Teekond esimesse kohalikku kämparisse vältas 5h, mis tavajuhul päise päeva ajal peaks võtma cu 2,5h. Et kuhu me need ülejäänud 2,5h suutsime kulutada ? Njah...oli pilkav pimedus ja suurim oht KÄNGURUD varitsevad igal sammul, seega tihtilugu 100km/h alas veeresime edasi 50km/h ´s. Ja kuna uni tikkus ka silma, siis olid need kõige ohtlikumad kilomeetrid siinsel saarel ! Sihtpuntki jõudsime südaöösel, seega aega magamiseks jäi napilt 5h...

ESIMESED SAMMUD TÖÖMAAILMAS:
Hommikul seisin kui siga aia vahel, kuna polnud varasemalt mõelnud sobilikule riietusele ( tuli see töö nii äkki )ja nähes teisi farmilisi ehk backpacker´eid, kes meiega koos töötavad, olin hämmingus....Riided neil seljas olid nii " särav valged " kui veel vähegi võimalik. Seega saime koheselt aimu, et tunnid põllul katavad nii kehakatteid, ihu ennast, kõrva- ja ninaauke punase tolmuga, mida maha pesta on seebiooper omaette. Egas muud polnud, kui langetasin igapäevase riietuse seast valiku ja minek! Tööpäev ise algab igal hommikul kell 7, mis on isegi hiline. Rahvas jagatakse gruppidesse ja suunatakse erinevatesse piirkondadesse, kus arbuusidega rinda hakata pistma. Meiega kokku olid päeva veetmas 11 inimest, enamuse seltskonnast moodustasid sakslased ning näpuotsaga oli paar prantslast. Kui ma varem arvasin, et Austraalias on liiga palju eestlasi, siis vale arusaam missugune. Tuleb välja, et põhimassi backpackers´itest moodustavad sakslased ja Saksamaal hakatakse nende sisse rändamist üsna peagi piirama, sest liig mis liig....Ja nii ongi, kuna igal võimalikul sammul kuuleb aina deutch ja deutch :)
Aga ega see töö tegemist sega, inimesed on inimesed, mis tähtsust, mis riigist. Meie pundis oli kokku 9 meest ja ühes minuga saksa tüdruk. Töö ise nägi välja selline:

Põhi töövahenditeks on traktor koos juhiga. Selle taga haagis, kus peal suured arbuusikastid ( 8 tk ). Haagisest ulatub arbuuside kohale abivahend lint, kuhu peale poisid põllult lõikavad täiskasvanud arbuuse ja mööda linti veerevad need haagisesse, kus vastuvõtjateks on kaks paari käsi. Iga arbuus tuleb neil üle kontrollida, kas on sobilik müügiks. Meetod selle tegemiseks on patsutamine ja tuleb ära tunda õige kõla, kas on tühi või täis. Ja samal ajal tuleb vaadata, ega pole sees auke või päikesepõletust. Kui kõik okidoki - on tegi I klassi viljaga, kui miskit pole aga arbuusiga korras, visatakse need nö II järgu kasti, mis müüakse lihtsalt odavalt maha. Korralikud viljad lähevad ülejäänutesse seitsmesse kasti ja siinkohal ongi minu ja Julia amet. Oleme diagonaalis kastides, et mitte haagist ümber kukutada. Mehed viskavad arbuusid meile, meie paneme hellat koheldes need mega suurtesse kastidesse. Ühe kasti kogu kaal ulatub tonnidesse. Kui ise enam kasti ei mahu, hüppame järgmisse ja kuhjame eelmise. Esimese päeva kohta saime nii palju infot, et päev oli lihtsamaist lihtsaim, kuna arbuusid üsna väikesed ja kerged. Paar kobedamat tuli siiski kinni ka püüda ja tsirkust sai! Päev möödus üsnagi kiirelt, kokku veetsime põllal ühtejutti 6,5h, mille hulka kuulus väikene 15 min. lõunapaus ja paar smokot ehk lihtsalt ringutushetke ning hulgim arbuusi näost sisse ajamist :) Oh küll oli maitsev, nii magusad ja suus sulavad. Muidugi tähendas see kordades wc kasutamist, milleks oli nt haagise ahter. Mehed muidugi olid vabameelsemad :) Esimese päeva kohta oli ilm ideaalne, pilvepadjad andsid veidigi jahutust kõrvatavale päikesele. Ei oska ette kujutadagi, kui on lauspilvitus ? Eks ainsaks jahutuseks saab olema veekanister, mis on igal ühel kohustuslik kaasa võtta!!! Päikest tõenäoliselt saame aga rohkem kui iialgi varem või peaks ütlema, et joodikupäevitus on see, mis saatusega peagi kaasneb :)

Kuna blogi avalikustamine tihtilugu viibib, siis nüüdseks on selja taga ka teine tööpäev, mis vältas 7h ja oli tunda olulist erinevust esimesega :) Esiteks muutus meil punt ja teiseks olid põllul ARBUUSID mitt arbuusid .... Suurimate kaal võis ulatuda 11kg´ni, mida kahel hõblukesel tütarlapsel Euroopast tuli kui kuuma kartulit kinni püüda. Ja ojeee tunne, kui lint hakkas kiiremini käima....Tõsi raske ja füüsiline töö ....Püüa üks 10kg kinni, pane ÕRNALT kasti ja samal ajal ole valmis juba uue lennu saabumiseks. Napilt läks ka see, et oleksin koos arbuusiga üle kasti ääre põllule maandunud ! Igaljuhul sain õppetunni olulise, et selle töö ajal NAERMINE POLE LUBATUD, sest puhtvõimatu on head nahka enam saada.....Ja täna oligi lauspilvitus, kuid mõningane tuuleiil korvas ülekuumenemise.

Rääkides palgast, siis 17,51 dollarit on per/ h, millest kätte jääb cu 13 dollarit. Seega esimese päeva kohta teenisime ligi 650 eeku, mis ausalt öeldes polegi nii paha summa, kuigi kuigi.....see number on siiski üsna väikene ( olles kuulnud erinevaid jutte suurtematelt tegijatelt ), aga vähemalt leiva saame lauale ja paar kartulit kah :) Tööagentuurist anti meile totaalselt vale informatsiooni, mis pidi tavaline olema. Nimelt oli algne jutt, et töötame 7 päeva nädalas kuuest kuueni, kuid reaalne elu on näidanud, et üle 7h päevas eriti ei teki ja nädalas võib tekkida ka töövabu päevi, kuna arbuusid pole valmis. Seega rahaline vahe algse info põhjal on košmaarne.

Vot siis nii, tõenäoliselt jagub arbuusidega mängimist meile paariks nädalaks ja eks siis näis, mis edasi. Uurime vaikselt siit ja sealt veel eluolu, et tagamaad kindlustada! Praegu aga suunduks tagasi Palmer River kämparisse, sest SOE dušš ootab. Peaks suisa aega võtma, palju kulub enese puhtaks saamisele :)

Hakkan vaikselt nüüd ka kuuajalist seiklust Anneli ja Jirkaga kajastama. Kuna täpselt avalikuks tuleb, pole kindel, kuna netileviga on lood kehvad. Seega ilma pikema vihata palun :)

Tervitades ARBUUSIKUNINGAS ARVO ja - KUNINGANNA ANNELI !!!!

Harilik esmaspäev !

Tänane päev siiski vajab kohest pajatamist. Asusime hommikul teele Mareebasse ( pidavat suur farmi piirkond olema ), et hakata endale tööpoolist otsima. Selleks läbisime paar agentuuri, jätsime omad kontaktid ja eks näis, mis saab!

Teekond Mareebasse ja tagasi ööbimispaika osutus aga vägagi mitmekesiseks! Esmalt varahommikul keset maanteed hakkasid äkitsi silma kahel pool teed metsapõlengu tagajärjed ja söestunud maastikul eksisteerivad termiidipesad. Ise oleks arvanud, et tegu lihtsalt kivimürakatega, kuid Arvo, kui varasem turist Austraalias, oskas tähelepanu suunata. Peatusime, sest " stuped Japanise turists " ehk meie kolmik vajas oma fotosessiooni! Päris uskumatu lugu ikka, sellised ehitised on termiidid endale rajanud, ei kujuta ettegi, mis igaviku on see nõudnud, sest mõõtmetelt olid eramud midagi müstilist. Ulatusid meetritesse ja väidetavalt leidub veel suuremaidki. Sürr tunne tekkis, sest kogu mets ümberringi oli hävinud !


Tööotsingu eesmärgil hüppasime läbi ka Mango Winery´st, sest suur tõenäosus tööd saada on samuti viis, kui minna ise otse farmi kohale, öelda selge - kõlava - sorava häälega, et farmitöö on tuttav ja läbitud tee, kodumaal palju higi valatud, lehma isegi oleme lüpsnud ning oleme valmis paikseteks jääma kuni pooleks aastaks :) Vot lihtsalt nii see siin käib, ei tohi liiga palju ausalt endast kõike rääkida ! Kusjuures meie jutt paistis toimivat. Kuna hooaeg pole aga veel alanud, siis paluti meil kahe nädala pärast tagasi minna, et läbida juba ehk ka intervjuu.....Igaljuhul sammud tagasi me seame, mis muidugi ei tähenda seda, et senikaua jääksime loorberitele puhkama. Üks asi seal farmis oli töö, kuid egas ilma lõbuta ka saa! Astusime sisse veinimaailma, kus perenaine rääkis elust - olust! Nimelt on mangofarm eksisteerinud ligi 60 aastat, 23 00 mangopuud, mis hetkel farmiterritooriumi katavad, on 30 aastat vanad ja kogu veinimaailm on kuulsust kogunud üle 15 aasta! Tegu on pereäriga ja paistavad üsnagi edukad olevat ! Saime isegi maitsta kõiki üheksat erinevat lõpp - produkti. Anti valida, kas 5 dollarit nägu või testimine tasuta, kuid peame ostma pudeli kaasa. Valisime teise võimaluse ning kahest veinipudelist üks läheb Jirkale meie poolt lahkumiskingiks ja tänutäheks äärmiselt meeldiva ühise puhkuse eest! Maitseelamus, mille võrra me rikkamad oleme, oli lihtsalt suurepärane. Sisetunne juba alguses ütles, et mangovein on HEA ja seda ta ka oli. Sweet - Medium - Dry vein, veidi kääritatud vein, portveinid, liköörid....mmmmmmm.....midagi nii head pole ammu keelekasteks saanud.

Seoses mangodega veel.....kuna hooaeg neile pole alanud, siis poeletil müüdav vili on kohutavalt kalli hinnaga ( 3 dollarit ühe mango eest ). Korra me turult ühe delikatessi endale ka muretsesime, süda tilkus verd nii ulmelise summa peale, kuid isu vajas rahuldamist! Paar päeva tagasi juhtus aga täiesti ootamatu lugu. Sõitsime välja ühest rahvuspargist, kui äkitsi jäid silma suured puud täis imelikke vilju. Peatasime auto ja ohhooo imet.....meie ees avanes mangomaailm ja täiesti tasuta. Kui mangofarmides on puud minimõõtmetes ja ühtlaselt pügatud, siis need olid nö metsikud ja oma parimates aastates. Hüppasime istmetelt ja asusime imemaitsvat mangot näost sisse pugima. Ülimahlased ja keelt allaviivad, midagi enamat ei oska öelda. Kui vaid saaks maitseelamust edasi anda !!!! Nii mõnigi turist, kes möödus, sai "haisu" ninna ja peatusid samal eesmärgil ! Ajasime suust sisse nii palju, kui jaksasime ja kotiga võtsime hulgim kaasagi. Osa mangodest läks tänasesse õhtusööki: riisi - paprika - mangopasta....ISUÄRATAV ?????




RESCUE TEAM ON A ROAD: ehk päeva lõpetuseks sai tehtud heategu metsikule loodusele. Sõitsime maanteel, kui äkitsi märkasin justkui kilpkonna valgel joonel. Keerasime auto ümber, läksime mõne saja meetri tagasi ja täpselt nii oligi. Paarikümne cm pikkune kilbiga konn seisis kivistunult keset teed, ei olnud teine päris kindel, kas liikuda edasi või tagasi või teha hoopis tagurpidi saltot ? Keeruline küsimus oleks endalegi, kui oled sattunud põhimõtteliselt pärapõrgusse. Igaljuhul nägime sõpra hädas ja päästemeeskond asus tööle ! Enne muidugi aga võtted kaameraga :) ja siis tagasi vesisemasse piirkonda, kust eeldatavasti temakene jalga laskis. Transportides jäigastunud loomakest, leidsime teisegi, kes ootas oma sõpra. Ei tea, kas oli neil olnud peretüli vms, kuid omavahel nad suhelda ei tahtnud ja ülbelt vahtisid hoopis meiega tõtt. Proovisime üht ka vette potsatada, kuid suuri tegusi ta seal ei teinud. Mõtles vaid veidi ja taandus mudasse varju.....Jätsime peagi sõpradega hüvasti ja olime juba autole hääli sisse panemas, kuid märkasime kolmandatki kilpkonna keset maanteed. Egas muud, kui taas tegudele! Seega oleme eneste üle äärmiselt uhked ja väärime medalit, kuna päästsime elusloodust kihutavate neljarattaliste eest !

Kes kannatab, see kaua elab !

Egas ilma pikema jututa.....seisan tihtilugu hoovõtu rajal, et kodumaale uudiseid saata, kuid kas oleme leviaugus või lihtsalt naudime üleliia siinset elukest ja aega lihtsalt ei jagu. Ja kui õhtuti isegi tundub vaba tunnike vms olevat, on uni liig suur silmis.... Oleme praegu trippimas kolmekesi: mina, Arvo ja Jirka. Anneli A hakkas tagasi Tallinna suunas liikuma. Ehk jääbki teile mulje, et kuuke, mis Anneli siin veetis, oli igav ja üksluine ning ei vääri kajastamist, kuid OH EI !!!!! Toimunud on nii mõndagi ja suure tõenäosusega ootab kodumaist lugejaskonda ees pikk romaan peale Jirka lahkumist. Vabandused ette ja taha, kuid paneme veel 5 päeva teineteise kannatusi proovile :)

Igaljuhul oleme omadega ületanud nüüdseks troopikajoone. Tuntuimad linnad - asulad on Cairns ja Port Douglas. TUNNE MAAILMA - VAATA GOOGLE MAP´i !!!!

Senikaua, kui kirjanurk suletud, minge kõik vapralt sügisele vastu, sööge ohtralt küüslauku ja sidrunit. Need imerohud tegid meid terveks! Ja loodame, et 30 kraadises kuumuses enam haigused ei kimbuta. Kevad, mis siin valitseb, on midagi uskumatut. Praegu on kell 5 p.m. ja istume varjus üsnagi ilma riieteta, sest õhus valitseb kuumus. Peakski taas minema kämpari basseini neljandale ringile! Laual kausikestes on serveeritud vanilje - šhokolaadi jäätis kondenspiimaga :) Tõenäoliselt Miss Estonia 2010 minust ei saa :( kuid me ei heida meelt ..... Kuidas tundub ? Luxus, kas pole ?

Port Douglas, kus viibime, on kuurortlinnake. Siin saab oma teenitud palka kulutada erinevate atraktsioonide peale, nt minna Suurele Vallrahule vms. Meie kuurorti parimad palad on 35 dollari eest telgialust muru, kuum dušš, wc, külmkapp ja bassein. Imeline ! Täitsa tasuta käisime aga hommikul rannas, kus vesi oli kuumem kui iialgi varem. Oletuste põhjal ulatus temperatuur kraadini 28. Seega suurt jahutust enam ookean ei paku, vaid lihtsalt unustamatut tunnet, et viibime PUHKUSEL ! Päris meeldiv uudis meie jaoks oli üleüldse ookeani ujuma saada, kuna siinne Rohelise Mandri territoorium on juba krokode elupaik....like one of our favourite sentence´s is : Croco is keeping an eye on You !!! You better watch it !

Muideks, mis puudutab veel aja puudust, on tegelik backpackersi elu Austraalias. Aga mis sa hing teha oskad.....Olla kodutu ja töötu selle maailma moodi on justkui " elu nagu filmis". . . PARADIIS ümbritseb kõikjal, palmipuud, + 30 kraadi hommikul kell 7.30 ja ainuke veidigi jahutav jook on kraanist tulev poolkeev vesi ( maximum, mis endale lubada saame, sest poeriiulilt pakutava külma varuga oleksime ammuilma pankrotis ). Aga tõsimeeli on kodutu päevakava siin niivõrd tihe: hommikul enne kukke ja koitu üles ( tavaliselt ca 6 a.m. ), vahel ka varem, et näha oivalist päikesetõusu! Tavarutiinses järjekorras üldjuhul viime ihuliikmed pessu, täidame magu, harjutame taaskord pakkimist, asume teele, naudime päeva, kinnitame keha, ujume, otsime öömaja, õhtustame ja max 9 paiku on tunne, et enam ei suuda ning parimaks kaaslaseks on tekk ja padi!

Aga nüüd lööme kaardipaki lauale ja vaatame, kellest saab sitaratas....Kõike paremat meie kolme poolt :)

Glass House NP, Noosa, Rainbow Beach

Pole ammu kirjutanud, kuna nii palju on tegemist olnud. Aga oleme ikka elus ja enam-vähem terved kah. Väike külmetus hakkab kah üle minema. Aga nüüd asjast:

Kuna Brisbane'is liitus meiega Jirka, pidime tegema suuremat sorti asjade ümberpakkimise. Nüüd siis autos 4 inimest ja pagasiruum maast laeni asju täis, seega auto tühjaks ja täis laadimine on meil nüüd igapäevane hobi. Aga nüüd viimase aja säravametest hetkedest:
Brisbane'ist võtsime suuna Mt. Beerwah'i peale ja otsustasime selle 556 meetrise künka otsa matkata. See mägi asub Brisbane'ist veidi põhja pool Glass House NP'is. Pildi peal vasakpoolne küngas ongi Mt. Beerwah.

















Enne mäele minekut tegime ühe päris korraliku ringi ümber mäe, et ikka korralikult asi ära jäädvustada. Ei läinud poolt igavikkugi, kui juba olime mäe jalamil, kust avanes selline vaatepilt:

















Kuna tahtmine oli nii suur ja ühed inimesed olid just alla tulemas ning teised üles minemas, siis ei hoolinud ka meie nendest tühistest siltidest, mis on mõeldud rumalatele turistidele.
Peale mõningast pisarate valamist, oli ka meie üks printsessidest valmis künka tipu poole minema hakkama, kuid pisaraid voolas ojadena.


































Printsessi julgusehetk:

















Kulus peaaegu 2 tundi, enne kui ...

















Ja muidugi lipuga kah:















Sai veedetud tore pärastlõuna mäe tipus. Vaated, mis ei unune.

Allatulek oli vähe kergem ja oli võimalik ka natuke filmida, kuidas printsessid mäega hakkama saavad. Tuleb tunnistada, et alla tulid kõik päris ilusti ja ilmselt ühe elamuse võrra rikkamana.

Blairwitch Project Video:



Järgmine pärl oli Noosa NP. Nähtud sai kahte koaalat, sisalikke, vaalu, delfiine ja ka ise ujumas käidud:
















































Aga nüüd veel ühest üllatusest, mis sai tehtud Anneli T'le. Nimelt ostsin ühe kummist mao, kuna teadsin, et Anneli T'le igasugused roomavad ja ronivad ja hüppavad elukad väga meeldivad. Kusjuures mida mürgisemad, seda rohkem. Leidsin siis Rainbow Beach'i lähedal NP'is kõndides, et nüüd on see paras hetk kui väike üllatus teha. Vaadake parem videot, mis juhtus:


Ja kõige parem on see, et mul õnnestus sama mänguasjaga ka teist korda Anneli T pisike üllatusmoment tekitada:



Tagasitee oli küll väga pikk, kuna tegime väikese "shortcut'i". Metsast väljas olime siiski enne pimeda saabumist. Elamusterohke päev!

Nädalake jälle mööda lennanud !

On esmaspäev, kell näitab 6.53, kui päikene küpsetab ja telgis olla enam ei suuda. Asume linnakese Tweed Heads kämpingus. Veidi aja pärast teeme ka hommikuse supluse, mida hostelite ja kämparite mõnude alla saab pea alati lugeda ! Teekond siia on olnud mitmekesine.....

Heh, pidin kirjatüki mõneks ajaks pooleli jätma, seega alustan otsast peale :) ....On esmaspäev, kell näitab 21.30. Oleme omadega jõudnud Austraalia teise osariiki Queenslandi. Plaani kui sellist tänaseks polnud, kuid olude sunnil " Siin me oleme " ....Mõte oli täna teha puhkuse moodi paistev päev, kuid enamus aja veetsime autoistmel. Kell 4.30 p.m. otsustasime hakata otsima kämpingut, et saaks korragi elus valges kohale, naudiks valges telgi üles panemist, hõrgutava söögi vamistamist jne. Aga no tühjagi...kui muidu jäid trajetkoorile kämpingud igal sammul, siis täna otsi kui tikutulega taga! Lõpuks Lonely Planet abiks võttes, avastasin, et Brisbane´is peaks üks kämpar olema. Hakkasime teist siis otsima. Otsisime 3h ja üles ei leidnud. Kaart küll silme ees, kuid liiklus on kirju-mirju ja nii need eestlased omadega ämbrisse astusid :) By accidently jäi ringi sõites silma Backpackersite hostel. Olime küll vastas suunas, kuid tegime üle rasvaste pidevjoonte U- pöörde.....Öökene küll kordades kallim, kui telgimõnusid nautides, 27 dollarit nägu, kui kämpari võib kolme peale saada samas summas.....Vot niii....Aga heakene seegi. Nüüdseks kõhud parimat pala täis: praetud sibulad praetud porgandiga + kanakoivad - tiivad ! Nämmaaaaa.....Ja nii ma nüüd siis arvuti taga istun, kuigi tahaks juba osaliselt teki alla saada, sest viimased ööd telgis on kui " Rahutu Tuhkatriinu" olnud ! Nüüd aga lühiülevaade nädalast, mis oli...

20. september jätsime hüvasti Coffs Harbouriga. See oli ütlemata raske, kuna 2 nädalat olla koos ühtede ja samade inimestega, võib uskumatult lähedase tunde tekitada. Ja mina seisin veel teeristil: kas minna kaasa Arvoga või jääda edasi paikseks, saada tasuta öömaja ning säästa raha. Receptioni rahvas aitas mind igati, et leiaksin ehk tööd ( printisid mulle CV-si ja toetasid netiotsingutel ). Ja lausutud sõnad: " Kui sa, Anneli, astud peale 10 a.m. uksest välja, pead sa hakkama maksma. Kui sa aga jääd, siis ainuke kulu oleks söök!" Muidugi oli neil igati tõsi taga ja nii olid pikka aega mu asjad toapõrandal, pooled kotis, pooled põrandal laiali, kuna otsus oli veel lahtine. Kell aga sai peagi 10.00 ja nagu näha, tegin seekord otsuse lahkuda...kas oli õige või vale, eks elu näitab ! Kerry ja Corie receptionist kallistasid mind, mis isegi võttis kerge pisara silma. Seda poleks elu sees osanud endast oodata :) Ma pole ju emotsionaalne inimene :)

Teekond viis meid tagasi Sydney´sse, kuna 21. sept. maandus maismaa pinnale lennuk, kus peal vähemalt 1 Eesti kodanik nimega ... Anneli ( Arvo õde ) :) Seega on kambas meil 2 samanimelist, eristamiseks Anneli T ja Anneli A. Pühapäeva õhtul, mil olime sihtpunktis, kohtusime Tõnisega, kes on Rohelisel Mandril juba mõned head kuud olnud. Poisid tegid paar kangemat ringi....tulemus, milleni see viis, jäi õnneks minu silmadele nägemata, aga fotosessioon võttis hommikul muigele :) Esmaspäevaks oli mul kokku lepitud kohtumine Tšehhikaga. Teed viisid meid kokku Coffsis, temaga sai veidi seigeldud ja tundus mõistlik veelkord treffata ! Tore poiss küll, ostis kiirelt telefonigi, et saaks suhelda, mis sest, et meilimajandus töötab sama hästi :) Arvo kohtumisele ei tulnud, sest poistemängud vajasid vist täiendamist, seega veetsime nädala esimese päeva suhteliselt eraldi. Tšehhika nimi on Jirka, mainin sellepärast, kuna see nimi hakkab järgnevatel blogi sissekannetel figureerima....Vot mis kõik juhtuda võib, kui kolmandaks kaaslaseks on pudel veini ! Istusime extreemsuses....kaljuserval, ilma piirdeta ja väikene vale arvestus oleks viinud sügavale lainetesse....huuh, minu jalad värisesid aga elus-terve :) Tühja kõhu kinnituseks haarasime vahepeal Fish and Chips´ist ( üle Austraalia levinud kiirsöögikohad, mida paaril korral oleme ikka kasutanud. Väga maitsev, seega Mäc´i ei plaani minna, kuna hind, mida seal küsitakse, on kosmiline ) pool kana ja natuke friikaid. "Tunne on hea ja tuju on mega......" - küsisin Jirkalt, kas soovib ehk meiega trippima tulla. Mõtles veidi ja konkreetne JAH sai heaks kiidu. Korjame Jirka peale homme Brisbane´st ning võtame eesolevast kolmest nädalast kõike, mida võtta annab ! Kuulsin aga just hetk tagasi, et Brisbane´is on rohkem kui 1 bussijaam ja võttes arvesse, palju meil kulus kämpari leidmiseks....tehke omad arvutused ja soovige homseks edu! Peame igaljuhul 1.30 p.m. olema bussijaamas :)

22. september, kui Anneli A pistis rinda oma esimese hommikuga teispool maakera, oli plaan minna Sydney avastama. Polnud isegi seda jõudnud veel teha. Ütleme aga nii, et päev oli tõsine läbikukkumine. Esiteks polnud nii kuuma ja õhuta ilma siinpool veel kogenud. Teiseks, parkisime auto südalinnast eemale, kus tasuta parkimisala....Ooperimaja, Botaanikaaed, Harbour Bridge ja kõik ülejäänu paistis käega katsutav olevat....AGA kogu kõmpimine turisti vaatamisväärsusteni võttis igaviku. Hea, et pudelike vett ikka kaasas oli, mida sai ka aeg ajalt täidetud. Kell oli 4 p.m. kui lõppude lõpuks kõik SUURSUGUNE avanes meie ees. Kahjuks aga oli aega kõige nautimiseks vaid 2h, põhimõtteliselt ei midagi....Kuid vähemalt mõeldud - tehtud, ka kohustuslikud võtted kaameraga :) Sydney on ja jääb kohaks, kuhu tahan kindlasti tagasi minna, et põhjalikumalt tutvust teha. Alustades kasvõi botaanikaaiast. See oli ikka päris võimas, Eesti oma kahvatub selle kõrval...Palun vabandust :) Tiigis jalgu jahutades, tulid kalad toksima....mina kui "SUUR LOOMA JA PUTUKA FÄNN" lasin kilked hõikvele.....Ooperimaja on kah oma käega nüüd ära katsutud ja sammud hoone esisel pinnal tehtud. Mis ma oskan öelda, kui et KENA - soovitan kõigil siia tulla, te ei kahetse !

Enne pimedat hakkasime vaikselt auto suunas tagasi liikuma. Kuna Anneli A aga vajas enam uneaega ja tema samm oli suht tönts, siis Arvo kappas omapäi auto järgi, mina solidaarsusest jäin Anneli nime duubeldama. Peagi oli kottpime, aga teadsime, et hr autojuht on lähistel. Ooooo ooo ooooooo......Kui Brisbane´i liiklus on košmaar, siis Sydney ei maksa üldse mainidagi, isegi kohalikel on aeg ajalt raskusi :) Niiviisi kulus ikka meeletu aeg enne, kui saime lõpuks peale väsitavat jalgsi päeva tunda autoistet oma pepu all :) Takka tipuks hakkas vaikselt ka tibutama...

Kolmapäev, 23. sept. - päev, mil taas jätsime hüvasti suurlinnaga....Eelmise õhtu viimane lause ( hakkas vaikselt tibutama ) muutus ööga millekski hullumeelseks. Ööga tõusis tugev tugev tuul, kallas kui oavarrest ! Hosteli aknad logisesid - kolisesid ja hirm oli nahas. Kuid uni sai võitu...Hommikul silmad avades oli imestus suur ja mitte ainult meil, vaid ka austraallastel ehk aussidel endil. Usun, kes uudiseid vaadanud, teavad, millest jutt.....Nimelt vistiti esimest korda siinsel pinnal nii palju, kui mäletatakse, võttis võimu PUNASE TOLMU TORM ehk Red Dust Storm. Ei suutnud omi silmi uskuda, mis väljas toimub. Mitte vähimatki ei näe, kogu linn on mattunud punase tolmu alla, hingata raske ja tuul kogus aina võimsust ! Allergikutel ja astmahaigetel soovitati koduseinte vahele jääda ! Meie nende hulka ei kuulunud ja asusime siiski oma plaanitud tee suunas. Autojuhil oli kohati raskusi meie limusiini teel hoidmisega, päris hirmutav! Taevas oli hele - hele - hele sinise asemel midagi hägust, tuhmunud ja punast ! Temperatuur oli soe, aga väljas viibida oli võimatu, kui just triikrauda või telliskivi taskus polnud. Tegu oli nimelt siis äkitsi tekkinud loodetuulega, mis diagonaalis üle Austraalia liikus, võttes endaga kaasa kõrbe punase koostise ning kandes selle kõikjale Idarannikule....Kõik tele- ja raadiojaamad terve päeva vältel vaid sellest vatrasid ! Tolleks päevaks olid plaanitud mõned looduskaunid kohad, kuid nägemata need jäid, püüdsime vaid leida sobilikku paika ööbimiseks ja selleks sai Seal Rock kämping. Olime läbinud suurtemate kohatedena Sydney - Hornsby - Gosford - Newcastle - Raymond - Seal Rock. Kuna pimedus oli maa peale saabunud, ei tundunud mõistlik enam kaugemale seigelda. Vihm oli küll lõppenud, kuit tuul ulus....Tegime söömaja, jutustasime kohalikega, naersime :) .... kuni oli aeg tudile minna. Arvo ja Anneli A veetsid öökese telgis, mina otsustasin seda teha auto taga osas. Laadisin kogu kauba ühele poole serva, viskasin mugavuse mõttes maha oma luxusliku õhkmadratsi, pugesin tekitokki ja jäin und ootama. Mida aga ei tulnud, oli UNI...Tuul ei olnud see, mis unemati minema peletas, vaid hoopis veidi kallakus olev asend. Pind oli libe ja pagassiluuk oli tuntavaim objekt terve öö vältel...hommikune seljavalu k.a. Seega nüüdsest oleme ööbinud kolmekesi telgis, ilmad muidugi ka paremad, kuid oleme ausad, häid lambaid ei mahu siiski ühte lauta nii palju, NO LIHTSALT EI MAHU !!!!!!!!!!!! Seega oh seda õnnistust, et täna saab laiutada hostelivoodis, keera, mis suunas hing vaid ihaldab..ei jõua ära oodata + homme peaks extra reibas päev tulema :) Seda niikuinii ;)

Neljapäev, 24. september......imekaunis hommik, ilm klaar punasest tolmust ja uugavast tuulest. Hommikusöök sisse ja täiskäik edasi ! Suur soov oli läbi astuda Coffs Harbourist ehk kallistuseparadiisist :) Kõiki tuttavaid ei kohanud, kuid põhilisi siiski. Väikene kohvi- ja latatararing ning kitarrimängija viimased kallid, kuna SUURE tõenäosusega never ever enam ei kohtu. See sissepõige oli seda väärt. Juba tuttavas rannas tegime oma lõunasöögi: praekartulid muna ja ketšupiga. Kõhud täid, suundusime ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi ! Huvitaval kombel liigub päeva valge aeg siin kiirelt, seega õige pea hakkasime juba väikest viisi ööbimiskohta otsima. Selleks sai Stoney Park kämping, täpselt kiirtee kõrval :) Läbitud linnakesed olid Seal Rock - Forster - Taree - Port Macquaire - Kempsey - Coffs Harbour - Grafton - Maclean. Koht, kuhu maandusime, oli iseenesest kena nagu kõik teisedki. Õhtu naelaks kujunes meie usaldusväärse Holdeni hoolduskuur, mis sihikule ei viinud. Seekord siis suutis kuum päike ( kedagi peab ju süüdistama ) tuksi keerata kõrvalistuja ukse, mis enam lihtsalt ei avanenud. Arvo palehigis püüdis neiudele oma taset näidata, kuid head kavatsused luhtusid. Seega järgnevad päevad sai positsioon istmel sisse seatud kas läbi akna ronides või siis teiselt poolt....Vot selline on Holden Commodore :) Päeva jooksul tegime ka paar tähtsat ostu. Nimelt muretsesime külmkasti ja plastikkasti toidukraamile, sest kuni selle päevani valitses autos tõeline kaos, hulluks võis minna, sest vähimatki ei leia, isegi terakese soola leidmine toidule võis kujuneda seebiooperiks. Või siis nt otsisin hommikul kohvi ja suhkrut, pöörasin kõik pahupidi ja ikka ei leidnud. Lõpuks aga teadsin hiiglama hästi, kus asjad on ...... Sõber Tõnispoisi juures Sydenys köögikapil :)

Reede, 25. september - Oli päev, mil sai lõpuks veidi ka päevast aega autoistmest eemal veeta, nautida rannamõnusid, ookeanilaineid jms ! Temperatuur oli KUUM, ookeanivesi KÜLM , seega kõik oli balansis :) Nii suuri lained, kui teele sattunud rand näitas, polnud keegi meist siiani veel näinud, bikiinide asemel kulunuks midagi kinnisemat ära :) Õhtu plaan oli jõuda peomaailma ehk Byron Bay´sse. Linnake ise suhteliselt pisike, kuid möllu saab kõvasit, anna ainult päkkadele tuld. Tõestust näitab fakt, et esimene hostel, kuhu läksime, meile ülerahvastatuse tõttu öömaja ei pakkunud. Õnneks leidsime kiirelt teise ja ehk ka parema. Väga lahe koht oli, bassein taaskord ja hubased toad. Rahvas nautis õhtut, mängiti kaarte, kitarri, lauldi midagi abstraktset :) Seadsime endid sisse ja oleks ka suurema peo maha pidanud, kuid uus linn, uued inimesed, uus uus uus....ehk üsna varakult olime riburadapidi teki all. Tegime küll väikese tiiru peale, kuid kõik tundus nii võõras ja mitte kodune. Klubis liikumisviis oli tõsiselt külg külje kõrval, kingatallad oleks justkui nätsu või kärbsepaberit täis, aina naks ja naks...

Laupäev, 26. september - Terve päev Byron Bay´s. Olimegi sihiks võtnud veeta siin linnas 2 ööd. Majutuse raha eest saime kasutusse ka body board´id ehk nö poolikud surfilauad. Mõte iseenesest oli ju hea, kuid ilm vedas meid taaskord alt. Tuul oli suuremõõtmeline ja rikkus kogu ilu! Arvo ja Anneli A tegid küll väikese katsetuse, kuid surfmisest oli asi kaugel. Tundus õigem lahkuda rannast ja veeta päev linnas tuiates. Kes mida täpselt tegi, ei tea, sest hosteli ukse eest läksid teed lahku.....Nii palju kasu küll linnas seiklemisest oli, et mina ja Arvo saime endale äärmiselt soodsa hinnaga ISIKLIKU body boardy! Kui osta täishinnas laud, maksaks min. 3000.-, siiski üldujuhul ulatuvad hinnad kuni 5 - 6 tuhande kroonini. Meie aga saime omad alla tuhande ! Second hand shop versus Humana eksisteerib ka siinpool sood ! Ei jõua ära oodata, mil saaks juba laineid püüdma minna :) See saab koomiline kindlastiiiiiii olema !
Õhtu saabudes tegin natuke head oma kehale ehk 45 min. jooksuring. Spordi puhul on hää see, et peaaegu mitte kunagi ei tule joosta ühte ja sama rada pidi......
Hostelis kella kuue paiku õhtul oli veel üsna vaikne, kuid peale pesu oleks kui uus maailm avanenud, rahvas istus, sõi ja alustas laupäeva õhtuse programmiga seada end valmis pidutsemiseks! Liitusime meiegi. Pika laua taha mahub ikka hiiglama palju seltskonda, kes kõik suhtlusrohked ja sõbralikud. Inglise kutt oli kuskil hostelis ka ühe mängu selgeks õppinud, mida peagi 14 inimest koos rõõmsalt lustisid :) Esimene välja langenu meist oli Anneli A, aga eks see õppetöö ole ju väsitav ! Teise koha saavutas Arvo. Mina läksin rahvaga Monkey klubisse, mis eelmisel õhtul tundus hullumaja, tol korral aga täitsa põnev. Hosteli templid käe peal, saime sisse tasuta. Ainsakas tantsuplatsiks olid lauad - toolid. Ühesõnaga nalja sai ja Austraalia pidutsemisviis hakkab selgeks saama.

Pühapäev, 27. september - Ütleme nii, et kõigil meil oli veidi kopp ees autosõitudest ja tahaks päeva ajal rohkem väljas olla. Iseenesest kilometraaž polnud teab mis suur, kuid siiski....Pühapäeva idee oli minna Mount Warning´sse ja panna oma tõsisemad füüsilised võimed proovile. Kämpingust otseteed minnes tundus mägi nii meeletult lähedal, kuid otsustasime kiirteed vältida ning nautida rohkem loodust! See sai taaskord saatuslikuks. Oli küll tore ja huvitav sõita mööda väiksemaid teid, nägime rohkem kui iial varem, kuid kellaaeg, mil lõpuks mäe vallutamis stardipunkti jõudsime, oli hiline ( 3 p.m. ). Allatulijatelt sai küsitud, kaua aega edasi-tagasi kulub ja vastus oli enamjaolt kõigil sama ehk 4 h, mis tähendanuks seda, et allatulek jääks meil pimedasse. Kuna aga teekond sai juba ette võetud, siis läksime ikka suunaga tippu, et vaadata päikeseloojangut juba natuke parema nurga alt. Sydneys ei näinud tuhkagi, kuna loojus kuhugi kaugustesse. Seega ootan väga, et päris põhjas olles avaneb imekaunis loojang minu silmadele !!!
Mount Warning olevat mägi, kuhu päikene hommikul kõige esimesena paistma hakkab. Mount Warning on mäe nimi, kuna hoiatusiltidelt võis lugeda, et talvisel perioodil ei soovitata üles ronima hakata, kui kell on 1 läbi ! Nii mõnigi kahejalgne on mäkke jäänud.....Mount Warning on mägi, mille edasi - tagasi pikkus on 8,8 km ! Pole paha ? Ülesminek võttis meil aega 1,5h ja olime viimased, kes sel päeval tipu vallutasid. Poolel teel kohtasime mitmeid "mägironijaid", vanuses 3 - 60 äkki ? Ega neid siinseid pensionäre tea, vanus võib vägagi petlik olla. Kohtasime perekonda, kus lapsi kokku 6, üks neist traksidega kõhu peal. Väikene tüdruk lausus oma isale meie kohta: " Issi, nad ei jõua ju enne pimedat alla tagasi !"....Isa: " Ole mureta, nad on piisavalt kiired!"
Füüsise poole pealt oli mägi keskmise koormusega. Jalgealust katsid suured kivimürakad, natuke siledamat pinnast ja mõned trepiastmed alumises pooles. Silmad seega olid terve aja suunatud vaid maha, sest oht jalga väänata vms oli suur. Et aga päris tippu jõuda, tuli ka natuke kätejõudu kasutada. 70 kraadise nurga all olid osaliselt tahutud kivikaljud ja paremas servas trossid, mida mööda sai end üles sikutada. Alla vaadata ei kannatanud.....Viimane lõpp võttis piisavalt võhmale aga üles me jõudsime ja äärmiselt super tunne oli ! Päikene hakkas küll unele minema, kuid vaated said mälusoppi talletatud ja pildid tehtud! 1,5h seiklemist mõjus vist lapsemeelsusele tugevalt......

Kella 5 paiku hakkasime tagasi alla ronima, ega nalja polnud mööda trosse ja kive end kuidagi tasasemale pinnale viia. Tundub, et isa lausutud sõnad tütrele pidasid paika, kuna tagasiteel möödusime nii mõnestki, kes enne meile vastu tulid ! Kokku kulus finišhi jõudmiseks suts üle tunni. Õnnis tunne südames ja meeletu soov midagi säärast veel kogeda, kasvas omajagu :) Peagi peaks uus võimalus selleks ka avanema....
Kuna päevake oli taas õhtuhämaruses, otsisime kiirelt esimese kämpingu. Väga pro koht, nagu ikka :) Grillisime taaskord porgandeid ja kana ning nautisime veini....Välisköögis oli suur kamp tumedanahalisi ja mind pani imestama, et räägivad inglise keelt. Tekkis kiusatud teada saada, mis maalt nad pärinevad? Uurisin väikese tüdruku käest ja nad elavadki Austraalias. Küll aga esivanemad on pärid Indiast.....Suur Manner on seega täis sulelisi ja karvaseid....

Uuel hommikul oligi alanud uus nädal, mida hakkame kuuma päikese käes nautima. Arvo "pesi" ka pesu :) Heh, ega eriti puhtamaks pesu just lähe, kui paned pesupulbriga KUIVATISSE... :)

Ühesõnaga, pikale küll venis see lühiülevaade, aga teate, et oleme kombes ja enamgi veel ! Me oleme pinnal, kus vesi ja taevas on helesinine, liiv sametine, muru kõrbenud....

Lubasin juba ammu, et tegeleme ka pildimajandusega ! Kinnitan seda ludabust ! Natuke varuge veel aega :)

Alati teile parimat soovides: Kaks Annelit ja Arvo

Kellele vaikne - kellele KRÄU laupeäv

Niisiis, mis vahepeal toimunud...ei suurt miskit, oleme olnud nüüd pea 2 nädalat Coffs Harbouris, teinud oma tööd, kuigi sel nädalal oleme jaganud vahetust, sest jäime ilma ühest vahetusest. Täna oli siis minu koristuskord........koristada kööki. Tegelikult see meeldib mulle, aeg lendab ja igav pole. Täna tegin taaskord õhtusöögi kuuele ja mulle pakuti ametikohta 100 dollari eest nädalas. Mõtlesin selle peale aga siiski vist loobun ja suurendan oma võlakoormat Arvole. Kuigi kena neist poistest, ju mu toit siis päris WC vahet pole neid siiani jooksma pannud :)

Aga no see on ikka kummaline, lõpetasin oma töö ja tulles teiste sekka..........olen ÜKSI.....kõik on kuhugi kadunud ja ei sõnagi mulle, ehk siis pean veetma vaikse rahuliku õhtu ! Mis seal ikka, pole ju hullu, ehk on kasulik kah :D Ei põe, sest homme peame siiki selle linnakesega hüvasti jätma. Ma kül olen otsinud siin tööd kõikjalt, et siiski jääda ja säästa raha aga ei õnnestu! Saab teisiti siis hakkama. Olen viinud oma CVśi paljudesse kohtadesse aga neil nö low season ehk madalhooaeg ja tööd ei ole. Tulgu ma tagasi jõulude aeg ja JEPPPIIII ma saaksin tööd aga sry selleks ajaks on tuuled mind juba mujale viinud ! Aga oli igaljuhul väärt proovimist, kogesin, kuidas minna lampi uksest sisse ja küsida tööd.

Ega siin muud polegi, homme pakime kotid ja tagasi sydneysse, et võtta vastu Arvo õde Anneli 2 ja asuda seiklema.....Kahju on tegelikult siit lahkuda, sest oleme olnud siin 2 nädalat ja kuulanud aegajalt kitarrimängu, mis on muusika mu kõrvadele....loodan peagi veel kuulda ;)

Kui oleme seiklusterohked olnud, siis pajatan edasi. seega praegu sauka !