Rongisõit Kuala-Lumpuris

Üle keskmise jõukad kohalikud jala eriti ei käi ja ühistransporti ei kasuta. Sellegipoolest on tipptunnil liiklus ühistranspordis veel hullem, kui tänaval. Õnneks sai siis rongi oodatud üks peatus enne Central'it, muidu polekski peale mahtunud. Central peatuses jäi umbes kolmandik oodanud inimestest maha, sest kui ei mahu, siis lihtsalt ei mahu.
Sellist ideaalset olukorda taskuvarastele, kus sa oled juba niigi inimeste vastu kiilutud ja ei pane eriti tähelegi, kui keegi kindla eesmärgiga su taskuid tagurpidi tuuseldab. Olin valmistunud, nähes, kui palju on inimesi perroonil. Väärtuslikumad asjad panin kõik seljakoti sügavustesse ning seljakotti hoidsin käes ja võimalikult madalal, et keegi sinna ei ulatuks. Ja ennäe, olidki meie vagunis vargapoisid. Ühel valgel keskealisel mehelt, kes uksele kõige lähemal, võeti taskust telefon ja uste avanedes varganägu oma parimat kiirendust meile ka demonstreeris. Ohver reageeris küll tõesti kiiresti, kuid oma ala tipptegijat ta kahjuks ei tabanud. Mul poleks üldse vargast kahju olnud, kui see ohver oleks varga nägu omale meelepärasemaks töödelnud.

Malaysia's

Laekusin Kuala-Lumpur'isse. Vahejuhtumeid polnud ja tee juba selge. Katus pea kohal ja k6ht kah t2is.

Tagasi Eestis

Kuna vahepeal on päris palju aega mööda läinud viimasest postitusest, siis ei hakka ka väga detailidesse laskuma.
Olen tagasi Eestis. Sai käidud sellistes riikides: Singapur, Malaisia, Tai ja Ühendkuningriigid. Austraalias sai külastatud ka linna nimega Darwin, kuna sealt mu lend Eesti poole algas.

Singapur - kuna fotokas andis saba, siis telefoniga tehtud pilt


















Pärast paari päeva Singapuris võtsin suuna Malaysia poole, naaberlinna nimega Johor Bahru. Piiriületust jalgsi teha ei saa, ning selle jaoks valisin mina kõige odavama variandi: sõitsin metrooga lähimasse piiripunkti, istusin bussi peale ja ligi kilomeetrine reis naaberriiki võis alata. Mõlema riigi piiripunktis tuli siiski veel oma asjadega välja minna ja jalgsi läbi maja minna, kuid poole tunniga oli piir ületatud. Väga sarnane Eesti-Vene piiriületusega, kuid Singapur-Malaysia piiril tuleb protseduuri kaks korda teha.

Teiste piiride ületus midagi erilist ei olnud. Muidugi hea oleks eelnevalt teada, et Tai ei ole siiski viisavaba, nagu meie Välisministeeriumi kodulehel kirjas (30 päeva viisavaba). Viisa vormistatakse piiril ja kõigest 15-ks päevaks. Pikemaks reisiks on vaja viisa eelnevalt vormistada. Muidu kõik sujus lõpuks, aga 1,5 h asjaajamist piiril oleks võinud olemata olla.

Aasia elu on päris kirev ning mulle meeldis kõige rohkem kõige Euroopalikum Singapuri. Eks oli juba väike tüdimus kah sellest leitsakust ja rentslihaisust.

Igastahes Londonisse jõudes sai kohe hea sõõmu värsket ja karget põhjamaa-õhku. Linnapeale ei läinud ja tiksusime Lennujaamas. Kohtusin lennukile minnes nelja eestlasega ja nendega siis Londoni lennujaamas aega ka sisustasime.

Nüüd siis Eesti. Rukkileib, kohupiim, kohukesed, normaalmõõdus ja suuremadki hea maitsega õlled, maitsega viinerid ja vorstid, sai on kah maitsega, õhk on värske ja karge. Varsti ehk saab ka lühikese varrukaga juba õue minna.

Blogi kirjutamisse tuleb nüüd paus...

Teine riik, teised kombed

Pärast 2-te päeva Singapuris võtsin oma seljakoti selga, ostsin automaadist metroopileti Malaysia piirilinna lähimasse peatusesse ja alustasin teekonda eesmärgiga jõuda Johor Bahru'sse.
Metroo on küll väga tipptasemel Singapuris. Kaardid on iga nurga peal. Peatuste nimed on ilusti loetavad ja lisaks veel kõik nummerdatud kah. Seega kõik on väga lihtne. Järgmine logistiline ülesanne on organiseerida omale transport üle piiri, sest jalgsi üle piiri ei lubata. Interneti abiga, mis mul viimases hosteli's sadaval oli, tegin natuke uurimustööd ja leidsin omale sobiva variandi: bussi, mis 1,3 kohaliku raha eest (10 eek'i) üle piiri viib. Plaan teostus ilusti. Topelt piirivalve piiril. Piiripunktidest jala läbi koos oma seljakotiga ning uuesti bussi peale. Bussijaamas olevad taksojuhid ja kõiksugu müügimehed asusid šaakalitena turistide kallale. Selline agressiivne müügitehnika mulle ei sobi. Mulle meeldib rahulikult ise vaadata ja otsustada. Ja hind taksosõidu eest oli kah krõbe, seega kaup jäi katki. Kõndisin selle 1,5 km lähimasse odavasse hotelli jala, et siit linnast hommikul kohe minema põrutada. See hotell oli ikka paras urgas ja võrreldes Singapuriga oli linn kah kordi viletsam. Nagu läheks üle Narva piiri, selline mulje oli.
Hommikul tagasi bussijaama, lähima agressiivse kaupmehe käest pilet linna nimega Mersing, mis asub Johor Bahrust 135 km kaugusel. Pileti hind oli 14 kohalikku raha (ehk siis ca 55 eeku). Buss oli seest üsna luksuslik, suured istmevahed ja nagu lennuki äriklass peaaegu. Väljast paistis kah päris kobe buss olema, kuid sõidu ajal kolises esisild päris hirmuäratavalt ja amordid olid kah päris läbi. Paistab et need Malaysia teed pole kõige armulikumad veermikule. Kohal
Jalgsi hotelli otsima. Esimene neist oli kõrge hinnaga mu jaoks 160 raha taheti (ca 640 eeku), seega läksin proovima järgmist. Südalinnas, nii palju kui saab seda nimetada linnaks. Hind 35 raha (140 eeku) öö eest ventilaatoriga toas ja ilma konditsioneerita paistis vähe parem. Jäin kaheks ööks. Linn eriti äge ei ole. Proovin iga söögikord uut söögikohta ja saan erinevaid maitseelamusi. Vürtsi lisatakse julgelt ja toit on päris hea isegi, kuigi tegelikult on isu rohkem euroopa toidu järgi juba ammu. Toiduportsu saab Eesti rahasse ümber arvutatuna kätte ca 25 eek'i eest, kuid vahest ka alla 20 eek'i eest koos joogiga.
Kuna siin linnas on vähe igav juba siis, homme bussi peale ja sõidan Kuantan'i. See peaks suurem linn olema ja neil pidi ka liivarand olema. Seega ehk saab ka ujuma minna.
Internet on siin natuke raskemini leitav, kui Singapuris, kuid siiski leidub söögikohti kus on see saadaval ja klientidele tasuta.
Sai vist kiiruga päris segane lugu valmis trükitud...
Peatse kohtumiseni...