Airlie Beach - Gold Coast

Teekonda alustasime koos teise autotäie eestlastega. Nemad enamjaolt otsides tööd ja meie puhkust. Selline tööjaotus oleks tegelikult päris hea kogu resiks. Sai käidud kohtades, nagu Bundaberg, Gladstone, kuid need tundusid puhkavale inimesele "mitte nii huvitavad". Rohkem meeldis Sunshine Coast, kuhu me ka mõneks päevaks endid sisse seadsime. Elupaigas oli olemas ka saun. Sellist luksust näen ma Austraalias esimest korda. Temperatuuri pigistasime sellest kerisest välja 56 kraadi. Soome keris ja puha, kuid jube väike sellise suurusega ja ilmselt korralikult soojustamata ruumi kohta. Aeg kulus ookeani, basseini, sauna, poes käimise ja muidu logelemise käigus väga kiirelt.
Paar pilti kah:


















Toidu lõhna peale ilmus välja selline elukas:












Pärast pikemat basseinis ligunemist sai plaani võetud üks tore mägi Glass House Mountains rahvuspargis. Mägi nimega Mt. Beerwah jäi sel korral võtmata, kuna ilm oli natuke liiga niiske ja tippu minek oleks olnud liiga ohtlik. Autosse jõudes saime endi otsusele ka kinnitust: tuli veel üks sahmakas vihma ja mägi muutus "natuke libeda võitu'st" "väga libedaks". Sellistes oludes poleks me mäest alla enam saanud ja oleks pidanud ootama, võibolla isegi järgmise päevani. Aga pildid erinevate nurkade alt jäädvustatud, suund Brisbane'i peale.



































Brisbane'is oli meie prioriteediks muidugi kesklinnas paiknev laguun, sest kaua sa ikka suudad järjest veest väljas olla.


















Pool päeva möödus veesilma ääres ja teine pool ringi rippudes.

Pikemalt peatusime Gold Coast'il, täpsemalt Surfers Paradise'is. Linn laiub rannikul mitmekümne kilomeetri pikkuselt, kuid rannikule sisse väga sügavale ei ulatu. Ranniku äär on kõrghooneid täis pikitud ja ehitustegevus käib. Hetkel valmivad kaksiktornid, millest üks paistab tulevat selle linna kõrgeim.
Ilm oli väga tuuline, kuid endiselt soe. Vahelduv pilvisus: vahel on, vahel pole. Sattusime sinna täpselt St. Patrick'u päeva tähistamiseks. Õhtuks valgus südalinn kloune täis, suured rohelised kaabud peas ja ka riided rohelised. Kõik, kes vähegi ennast Iiri päritolu arvasid olema, ennast roheliseks ehtisid. Kõikidest Iiri pubidest kostusid ühed ja samad meloodiad. Televisioonist räägiti, et tegu ühe suure joomapeoga, ja seda ta ka oli.
Lained olid olid väga metsikud ja sellest tulenevalt juhtus ka vetelpäästjate võistlusel päris palju õnnetusi. Järgmisel päeval pärast meie Gold Coast'ilt lahkumist üks vetelpäästja ka oma elu sinna lainetesse jättis, pärast mida võistlus peatati.

Kaart läbitud teekonnast:

Sydney - Blue Mountains - Snowvy Mountains - Airlie Beach

Sydney'st välja sõitsime õhtuse tipptunni ajal. Aega võttis, aga asja sai. Ööbisime linnast väljas maantee ääres asuvas motellis ja võtsime hommikul suuna Sinimägedesse. Põhiline vaatamisväärsus (The Three Sisters) jäi jälle nägemata, kuna oli tihe udu.














































Kuna ilm meid ei soosinud ja ega aeg raisata pole, siis suund ranniku äärde tagasi.
Jäime paariks päevaks paigale Narooma'sse. Päeaval oli õhutemperatuur päris soe, kuid öösiti minule harjumatult külm. Päris mitmel korral langes ikka alla 20 kraadi. Ookeanivesi ei olnud kah enam nii soe, et võiks tundide viisi seal liguneda. Seegi võis alla 20 kraadi olla. Samas päike võtab väga teravalt igal pool Austraalias.
Pildil on Narooma










Pildil on Austraalia mandri kujuga kivi, mis asub Narooma's.
















Sadamakai kivide vahel laiskles selline olevus:














Kuna meil oli tahtmine ka Austraalia kõrgeima mäe otsas ära käia, siis järgmine sihtkoht oli Jindabyne, kus võtsime öömaja, et hommikul siis tippu võtma minna. Sel korral sai alustatud jalgsimatka Thredbo külast. Küla asub ca 1500 m kõrgusel. Tõstukiga on võimalik minna 1924 m kõrgusele, tipp ise asub 2228 m kõrgusel. Me tõstukiga üles ei läinud, vaid võtsime teekonna ette jalgsi. Tippu me ei jõudnud. Jätsime teekonna pooleli Mt. Koschiuzhko lookout'i juures, see on siis 2000 m kõrgusel. Oli udune ja päris külm.
















Kuna reisi marsruuti me plaaninud ei olnud, siis nüüd teeme sellise muudatuse. Enam lõuna poole ei lähe ja keerame otsa põhjasuunda, mõnesse ilusasse kuurortlinna.

Selleks sai valitud Airlie Beach. Asub see muidugi päris kaugel, kuid kolme päevaga me selle tee läbisime. Autosõidust on nüüd kõigil kõrini ja nüüd oleme nädala paigal. Teel tuli läbida kümneid veetakistusi, millest üks oli ikka väga sügav meie auto jaoks. Auto esiosa lükkas enda ees vett, justkui lumesahk lund. Summutitoru jäi vee alla ja mootorist kadus jõud. Õnneks 3,8 liitrisel mootoril on jõudu heitgaasid ka vette välja puhuda.
















Üleujutuse põhjus oli viimase kümnendi suurim vihmasadu antud piirkonnas. Teekond kujunes tänu sellele 180 km pikemaks, kuna ühele meie plaanis olnud teele oli vesi palke kandnud ja veetase oli liialt kõrge. Aega võttis, kuid kohale me jõudsime.

Airlie Beach'il on ilm päris ilus olnud. Paar korda on tibutanud vihma, kuid nüüd on taevas selge ja päike paistab. Troopiliselt kuum õhk virutab lõuahaagi iga kord kui ülekonditsioneeritud kaubakeskusest väljuda. Vesi laguunis on aga ilma konditsioneerita ja see tähendab, et õhtuti küündib veetemperatuur üle kehatemperatuuri. Vähemalt on õhutemeratuur õhtuti juba talutav pärast veest välja tulekut, ca 26-27 kraadi.

Aga Airlie Beach'ile jõudmine tähendas ka seda, et kohtusin jälle 4. eestlasega, kellega sai arbuusifarmi päevil samas "roadhouse'is" elatud. Erki, Marko, Kerli, Kairit olid samuti oma puhkust nautimas ja see väike linn on üks parimaid kohti Queenslandis, kus puhkust nautida.
















































Vaade Shute Harbour'ile:













Kokku 6 päeva Airlie Beach'il: päris puhkus kohe.
Samas kogu sellel ilul kõrval on ka mõned ohud, nagu näiteks maod. Neid nägime eelviimasel päeval läbi metsa randa kõndides Shute Harbouri kandis ühe kilomeetrisel lõigul 3 korda ja pärast linnas karavanpargis veel ühte. 4 madu päevas on natuke paljuvõitu. Isegi ei tea mis maod olid. Keegi õnneks peale ei astunud.

Lisan siia kaardi koos meie trajektooriga:


















Järgmine sihtkoht, kus pikemalt peatume on Sunshine Coast.

Külas on Aire ja Janek. Sydney.

18 veebruari varahommik. Öö jäi lühikeseks, vaid 4 tundi und. Aga nüüd lennujaama ja vastu Airele ja Janekile. Aire on mu õde ja Janek tema teine pool, kes veel ei teadnud. Lennujaama võtsin kaasa ka Tõnise, kuna ta tunneb linna üsna hästi tänu oma velotaksojuhi ametile ja keegi peab ju pagasit kah tassima. Sai vaadatud pool tundi naiste murdmaasuusatamist ja siis nad saabusidki. Pagas oli õnneks üsna kerge ja teekond linna oli tänu GPS Tõnisele kah päris muretu.
















Esimesed päevad Sydney's möödusid uutele turistidele öömaja leidmise tähe all. Õnneks lahenes see isegi päris ootamatult. Käisime botaanikaaias, Hyde Park'is, loomaaias, rannas ja linna peal, Bondi Beach'i lähedal vaadet vaatamas ja turistid käisid ka veemaailmas, mis asud Darling Harbour'is.





























Kõigest kirjutada oleks liiga palju, seega kirjutan ainult loomaaiast ja sedagi lühidalt, sest ega ma kirjanik ei ole.
Niisiis seadsime Tõnise eluasemest sammud Darling Harbour'isse. Teekond natuke üle kilomeetri. Leidsime ülesse sadamakai, kuhu oli kirjutatud, et sealt sõidab paat loomaaeda. Samast lähedalt leidsin ka koha kust sai 48 dollari eest per nägu ka pileti lunastada. Hind sisaldas sõidu- ja loomaaia piletit.
Paadiga on loomaaeda hea sõita, sest siis ei pea linnaliikluse kaoses ise autoga ekslema ja samas pakub paadisõit korraliku vaate Harbour Bridge'ile, Sydney ooperimajale ning kesklinnale üldse.
Loomaaia väravast on võimalik edasi liikuda bussiga, gondliga või jala. Gondliga sõidu vastu ei olnud meil kellelgi midagi.
Elukatest sai näha nii Austraalia kui ka teiste piirkondade omi, eraldi olid roomajad ja öise eluviisiga elukad.

















































































Eriti meeldis meile merilõvide etendus.
















Loomaaed on selline koht, et seal jagub vaatamist terveks päevaks.

Järgmine koht, mida külastada oli Palm Beach. Seda muidugi sellepärast, et Eestis ilmselt vaadatuim seebiooper on osaliselt filmitud selles paigas ja teisipäeviti võib filmivõtteid ka oma silmaga näha. Sally't küll ei näinud aga vähemalt sai oma silmaga ära nähtud Alf ja veel mõned tegelased.
































Muidugi on seal ka väga ilus rand, päris head vaated.
















Nüüd, kui põhilised vaatamisväärsused nähtud võtame suuna mägedesse ja siis tagasi randa.