Teistmoodi tegelikkus Tully moodi

Nii sõbrad...nagu näete ei suutnud oodata uue aasta saabumiseni :) Ikka ja jälle peate taluma mu ebaloogilisi värvikirvevaid ja meeleolukaid kirjutisi...

Oleme siis nüüd omadega juba jupp aega ookeani lähistel Tullys olnud, linnas, kus tõesti tõesti sajab ebaloomulikult palju ja rohkemgi veel. Kohe ongi see tribamise aeg käes....Juttude põhjal on aasta tagasi osa meie meeskonnast isegi veelõksu jäänud, elanud päevad autos ja tarbinud seda natukest, mis viimaseks tööpäevaks kaasa sai võetud. Seega kes teab, kui hoitud ja kaitstud meiegi oleme :D Iseenesest aga ootan sadu suurima hea meelega, kuna tahaks ikka näha, kuda jõed enam läbipääsu ei paku ja kuidas eluolu inimeste emotsioone mõjutab ! Kusjuures, täna, 28. detsember 2009, olles tööl tunni aja kaugusel Tullyst, saime päääris kobeda vihma kaela :P Pilved sättisid end paika ja ühel hetkel karmauhh....kuna aga väetamine vihmasaju ajal ei toimi, sest väetis ei tohi enne maasse minekut märjaks saada, siis pakkisime endid mõneks ajaks auto peale. Ees ootas 2 varianti: kas ilmataat halastab ja laseb siiski põllulapi lõpetada või peame tõesti päeva lõpetama ja "paari" lõpetamata vao pärast homme tagasi minema, mis moodustaks suht mõttetu tööpäeva meie jaoks. Mis arvate, mis juhtus ? Juhtus tore lugu, et päike pilve tagant naeratas ning meie asusime taas ründele. Olukord vagude vahel oli aga 100% muutunud ja ikka paremuse poole....hahhahhaaaa....Olid vaod, olid puud, oli palju muud. Oli palju vett iga astutava sammu ees, mis uputas kohati varbaid. Ja iga sammuga muutus tunne võimsamaks, et talla alla oleks justkui paar paremat telliskivi liimitud. Kuid omades suurt võitlusvaimu ja ärapanemist, siis kotid ikka 15kg väetist täis ja palehigis iga puu oma noosi sai. Selle töö juures on parimaks edasiviivaks jõuks ja motivaatoriks kusjuures valida igal hommikul endale konkurent, kellel salamahti silma peal hoida :D Ja see toimib kenasti. Ühel päeval näiteks pakkus tugevat tempot Arne ja ühe vao suutsin talle ühe pika puuga ära teha....Sellel päeval juhtus aga üleüldse midagi ebatraditsioonilist ja mitte lubatut! Kuna "Need villid, need villid, ei iial hävine...." siis et päeva mitte päris hukkaläinuks lugeda, võtsin saapad jalast ja lasin edasi sokkis. Tunne vähe ebastabiilsem oli, kuid toimis. Ohutusnõuete kohaselt on see aga rangelt keelatud....Meie tiimijuht Joel leppis olukorraga, kuid mõne aja pärast saabus meite sekka ITC kutt, kelle range kontrolli all kõik on. Seega pidin villidele taas valu pakkuma ja takka tipuks tegema veel head nägu, et kõik on kõige paremas korras :) Õnnistunne valdas mind taas hetkel, mil ITC lahkus ja vabastasin end ahelaist....Vot siis sellised paar eredamat väetamisseika...tuleb neid hiljem veelgi !

AGA nüüd.......Mida tarka Austraalial veel kuumal detsembrikuul pakkuda on ? Tekib huvi ?

Näiteks veetsime siin jõulud, nii uskumatu kui see ka ei tundu :) 24. dets. hommikupoolikul käisime neljakesi: mina, Arne, Arvo ja Tanel UJUMAS, lebasime rohelisel murul, võtsime paar jahutusjooki ja ootasime jätkuvalt tunnet ! Tunne aga mis ei tulnud, oli jõulutunne. Kuula kasvõi " Oh Kuusepuu ", kuid ei aita.....Ja selle peale ei oska ei nutta ega naerda !! Proovisin ka suusatamist, kuid lumeta pole asi päris see, mis ta olema peab....

Meeskond EST täies koosseisus : Maiu, Donnu, Arvo, Barni

Peale kuuma päikese käes lesimist olime tagasi kodus, kus ootas meid grillipidu, tants ja trall. Sööki oli igat sorti, valku, juurikaid ja torti. Et kõik paremini alla läheks, selleks sai kasutatud erinevaid maitseelamusi: kes õlle, kes viina, kes hapupiima, samas suureks tujuloojaks sai packpackersite lemmikjook GOON ( veini ja coca mix ). Mingil hetkel südaööl tõi Joel välja ka paar likööri ja kes teab, mida veel. Ühesõnaga sai siis lõpuks tunda, et aussidel pole õrna aimugi, mida tähendab tegelik jõul! Samas oli meeldiv kogeda midagi teistsugust. See kõik paneb sind mõtetesse, et tegelikult on kodus ikka päris hea ja lahe olla :) 24. - 26. olid meil puhta vabad päevad, seega unele minekuga ei kiirustanud keegi. Mõni mees küll langes varakult, kuid see käib ju asja juurde. Imede kombel mina aga enne järgmist õhtut magama ei jõudnudki. Aeg lihtsalt möödus liig kiirelt. Sai korra ATV rallit tehtud ja siis päikesetõusu oodatud. Ja siis sattusin seiklema karjamaale, kus hakkas silm looja kippuma.....

Erksamad fotosüüdistused:

Kohalik jõulumees Dave ja tema väikene abiline Onno

Kolm tarka Eesti meest: kes sügab peaalage, kes viskab näppe ja kes on muidu muhe

EST, Max ja Onno saksast, Alen Inglismaalt

Ja loomulikult meite tiimiliider härra JOEL isiklikult

25. nda hommikul, vara vara hommikul hakkas tasapisi igast nurgast silmapaare paistma. Pole paha. Sättisime endid meeskonnana ühte autosse ja läksime värskendavale ujumistuurile. Toimusid ka lahtised kaljult hüppe võistlused. Esikoha omanikena väljusid Brad ja Joel, kelle vabalangemisteekond oli ligi 25 meetrit. Njah....PUHTA HULLUD. Alt vaadateski tuli kananahk peale. Pöörased need austraallased, kuid pole ka miskit imestada, sest maast madalast ronitakse köie vms otsa, et treenida hüppeoskust !!! TUBLID ! Ise katsetasin "suts" madalamat lendu, kuid jänes minu sees võttis võimust. See eest aga viimati Lakelandis ujumas käies suutsin oma hirmule tugevamalt otsa vaadata :P Võttis see küll aega 30- 40 minutit paigalseisu kaljuserval ja teiste ergutushüüdeid, kuid lõppude lõpuks ma oma 5 meetrise hüppe sooritasin....Kas ma pole mitte tubli :D

Hüppeplatvorm asub kose vasakpoolsel kõige kõrgemal nõlval

Kindlasti mööda pääsmatu teema on UNI.... mis on lihtsalt midagi uskumatult võimatut. Niiskus ja "suhteliselt" soe õhk aitavad kenasti kaasa sellele, et enne tõsise unemati või - kati tulekut keerutad ja teed igast muid trikke, sest puht võimatu on leida õiget asendit. Natukenegi ühte positsiooni hoides tunned, kuidas kuskilt oleks veekraan lahti keeratud. Parim lahendus tundus sõbra soovitusel heita peale märg saunalina. Ühe öö tegi oma töö kenasti ära, kuid edaspidi ei olnud sellestki enam tolku. Mõni mees käib isegi südaööl külma dušhi võtmas :D Et saial ikka juustu ja kurki ka oleks, siis takka tipuks oleme pidanud viimased hommikud koivad välja sirutama kell KOLM hommikul.....Üldjuhul aeg ajalt kodusel pinnal mõtled sel ajal alles, kuhu pubisse edasi kapata :D Egas Austraaliasse tulles ei osanud uneski näha, et nii varajasel tunnil algab uus päev. Jutte olen kuulnud igat sorti, kuid et see tabab ka meid....oh eiiiii....kus sa sellega....nüüd siis aga see teistmoodi tegelikkus on ka meie õuel. Tuleb siiski südant puistades tunnistada, et pole vaja tonti näha seal, kus teda lihtsalt pole ! Kella peale silmad avanevad, panen selga põlluvarustuse, TUGEV hommikusöök sisse ja kappadi kappadi truupisse ( meie sõiduvahend kodu ja töö vahel ).....teekond on varieeruv, vahel 30 min, vahel tunnike läbi pilkava pimeduse. Olles jõudnud sihtpunkti paneme rakked peale, kindad kätte, labidas pihku ja minek. Esimesed väetiseterad jõuavad pinnasesse siiski veel pimedas :) Aga päike on abimees ja kerkib kiirelt üle mägede. Tegelikult võiks ta sinna mägede taha jäädagi, kuna peale esimest viit sammu pole pea ühtki kuiva kohta enam. Sõna otseses mõttes tilgume kui märjad kassipojad....Tullys väetamine on Lakelandiga võrreldes midagi palju enamat. Väga palju jõudu enesele annab see, et kõik on roheline ja lokkav. Ja maastik, mida tunde ja tunde päevas harime, on kukalt kratsima panev. Siledat pinnast näema üliharva. Muidu rühime ikka mäest üles ja mäest alla ning pistame rinda kuivanud heina ja tüügastega, et leida teed tiigipuu tüveni. Ja kui hästi läheb, siis saab labida lõpuks maasse kah lüüa ning 70 gr väetist sisse torgatud. Kui selline katastroof meid esimest korda tabas, olime kõik jalust löödud, kellelgi polnud motti rahmeldada, sest tempo all ja jaksu lihtsalt peale mõningast tundi enam pole. Hea et silmad veel peas on. Jalad - käed, need tühiasjad! Kuna aga töö on vaja leivaraha eest ära teha, siis ikka hommikul üles ja rindele!

Näed head mõtted ja lood tulevad ikka pärast poole ja peaaegu oleks unustanud 2 asja:

ESITEKS: Siiani magasime Arvoga telgis, kuid otsustasin välja kolida oma isiklikku häärberisse, kus on ruumi täpselt ühele madratsile ning õhku ja võimlemisruumi hulka rohkem :) Naudingut pakub sääsevõrguga kaetud aken, läbi mille tähistaeva olemasolul tähti vahtida. Nimeks neil onnidel on hutšid, mida kunagi kasutati laste jaoks mingisuguse show otstarbeks. Nüüd aga on rakendus hoopis teise otstarbeline.....Mingil kummalisel põhjusel kasutavad sviiti ainult koos minuga Triina ja Tommy Boy Inglismaalt. Valitud sai ka parimad hutšid, sest osad lekivad ja arvestades Tully sademete hulka......Mu meelest on see kõik kuldaväärt idee....mõte hakkas koduse pinna suhtes liikuma :)





TEISEKS: Oli enne jõulu veel üks vaba päev, mil Arvoga punti lüües tegime erksa päeva. Käisime ujumas ja läksime uudistama Tully Heads´i, mis on kergelt öeldes sadamapiirkond. Veetsime seal lebades mõne hea minuti, kui märkasin paati randumas. Mis ikka, jalad alla ja läksin juttu puhuma. Kohalik aussie tuligi just kalalt ja seletas sealse piirkonna tegemisi ja oli muidu lahe. Mainisin vaid korra, et armastan väga paadisõitu ja kalapüüki......ning hetke pärast leidsimegi endid paadist, kimamas mööda vallatut kurvilist jõge. Lootus oli krokosi näha, kuid kahjuks jäi uudishimu rahuldamata. Next time....See eest oli aga kruiisimine ülimalt laheeee, saime paar suuremat kala ja ujusime riskirohkes piirkonnas, kuid napilt napilt saime enne varvast lasta, kui krokod miskit haistma hakkasid :) Oli igati 5+ päev ja sellesarnaseid ootan veelgi. Mõnus maiuspala suurele rügamisele.....


Aga mis seal ikka, käes on 31. detsember ja taevas on mattunud pilvemati alla. Vihma sajab, mis hukkab tõenäoliselt kõik meie plaanid minna Mission Beach´le 2009/2010 vahetust tähistama. Kuna päev aga alles noor, siis mine sa tea.......

KENA KÄRTSU, MÜRTSU KODUMAALE.....

Lakeland -> Tully

Kuna Lakelandis puud on kõik väetatud, ja sama töö on vaja ära teha ka Tully's, siis anti Arvo'le, Ty'le ja Serenale ülesandeks laekuda Tully'sse, kus ootab meid Austraalia kõige vihmasem piirkond. Aega selleks 4 päeva. See tähendab päris puhkust.
Tully asub Lakelandist vähem, kui 400 km kaugusel. Tee peale jääb Põhja-Queenslandi üks suuremaid linnu, ja korallide ekskursioonide pealinn Cairns.





































3 vaba päeva saigi seal veedetud. Iga päev laguunis tüdinemiseni ujumas käidud ja ühel õhtul isegi kasiinos käidud. Maha mängitud tervelt 2 dollarit ja selle eest ühe tasuta cappucino joodud. Seltskond oli mulle juba tuttav, sest sain kokku prantslastega, kes mõned päevad varem meie töökast kollektiivist lahkusid, et rohkem puhata, kui tööd teha.

















Esimesed kaks päeva Cairs'is möödusid ka hoovihmade saatel, kuid kolmas päev oli päris päikeseline ja vahel mõned üksikud pilved.

Pilt laguunist:
















Sihtkoht Tully House: asub 12 km kaugusel Tully'st, Cairns'i ja Townsville'i vahel, kiirtee ääres. Ehituselt on enamus majad selised, et õhk käib igalt poolt läbi. Selle konkreetse maja seina paksus on 0,5 cm kuni 5 cm, oleneb sellest, kas puidust sein või plekist. Õhuvahed nii põranda ja seina kui ka seina ja katuse vahel. Aknad on ühekordsete klaasidega ja on kergesti avatavad. Põhjus, miks selliseid maju tehakse, seisneb selles, et aastaringi on päevane temperatuur 24-31 kraadi vahel ja öine temperatuur 15-23 kraadi vahel. Hetkel on südasuvi, seetõttu ka natuke soojem, ehk 35 kraadi ümber on päevasel ajal.

Mõned pildid majast:
2. korrus:
















köök:
















Õnneks on meil siin ka mõned ujumiskohad läheduses. Kaks jõge on koos kosega, üks ilma koseta. Ookean on kah suhteliselt lähedal, kuid seal on parem mitte ujuda igasuguste elukate tõttu (jellyfish ja kroku). Ühes kosega ujumiskohas sai ka kosest alla hüpatud. Kosk ise umbes 10m silma järgi. Minu jaoks, kes ma 3 m kõrguseltki kartsin hüpata, päris suur eneseületus. Pilte kahjuks pole, kuna oleme seal käinud vahetult ja otse pärast tööd ja pole taibanud fotokat tööle kaasa võtta.
Küll aga on pilt jõulutervituseks:

Vaba päev 09.12

Sellal kui Anneli Cairns'is käis tegi Arvo koos teiste eestlaste Arne ja Tanel'iga reisu Mareebasse (ca 180 km Lakelandist), Atherton'i ja ka Lake Tinaroo äärde. Reisi põhieesmärk oli Arne'l saada oma sõidukile uued rehvid. See ka õnnestus.
Sõit ei kujunenud ka meil ilma vahejuhtumiteta. Nimelt Mareebasse sisenemisel kohtasime politsei operatsiooni "kõik puhuvad". Nagu välja tuli oli meie autojuht eelmisel päeval parasjagu ka napsu võtnud. Kästi parklas päris äärde sõita ja pärast 5 minutit "praadimist" saime ka näidu teada. "0,42 promilli, pole paha", tsiteerides klassikuid. Küsiti veel, et millal viimati alkoholi tarvitanud olete. Puhtsüdamlik ülestunnistus, et eelmine õhtu oli pidu. Selgitati veel, et väga napilt alla normi ja soovitati linnast midagi süüa võtta ja sooviti head teed. Süüa me ka võtsime, kuid järgmisest linnast alles.
Ülejäänud osa meie road-tripist kulges vahejuhtumiteta. Sai toidutagavarad täiendatud ja sooja ilma nauditud Lake Tinaroo ääres.
































Kordaläinud üritus igastahes.

Jõudu teile sinna pimedasse jahedasse .....

"Läbi sahiseva heina sõidab atveeee....."

Ega meil siin teisiti laulda ikka nüüd ei saa küll......Lund pole ja saani siin mail ei tunne-tea keegi :)

Jõulud tulevad ikka päikesepaistelised ja lumehanged valitsevad vaid meie mõtetes :) Kuigi kuuldu põhjal pole teilgi seal just väga kiita, kuid loodan, et jõuluhommikuks on maa ikka valge, sest lumememme ei tohi unustada !!!!

Meil on siin erakorralised muudatused toimunud. Punt löödi pooleks, ehk siis osa rahvast on tagasi väetamise juures ( ühes Arvoga ) ning teine osa on jõudnud Rohimismaailma PÄRLINI !!! Nu vot on alles džungel, midagi sellist poleks uneski osanud ette näha. Õnneks ei pea küll kõike välja juurima, vaid ainult kõige umbrohumad umbrohud, kuid hoia ja halasta, mis komöödia ja tsirkus see kokku on. Kergelt öeldes on kõigil kopp ees ja taga kaaaaa......Ja lõppu ei paista saabuvat. Anname endast 10h päevas maksimumi, kuid isegi poolt vagu ei jõua selle ajaga kõlblikuks tuuseldada. Paar sahmakast vihma oleme ka saanud, mis tegelikult hea leevendus kuumale päikesele....kuigi jama see, et peale vihmakest on kärbsed piiramas....On töö, mis ta on, tegelikult keegi meist ei virise, sest olgem ausad....teenida kahe nädala rohimise eest cu 16 000 eeku pole ju mitte paha :D ja osa pappi pistab riik veel hoiule ning osa Outland....Ja selle peaksime ühel heal päeval muidugi tagasi saama !!! Tegu on siis tunnitasuga, mis on 17 dollarit...Tõenäoliselt väetamismaailmas nii suurt summat ei suudaks kokku ajada! Loodame seega, et rohimist jagub veel pikemaks ajaks :)

ANNU WEED

Kuna eelmine kord ajasin üsna unesegast juttu, siis panen juurde paar lisanüanssi kallite vagude kohta. Nimelt siis Host Tree ja Sandelwood Tree !!! Kõige tähtsam olend on Sandelwood, misdapoputatakse ja nunnutakase igat moodi. Mis väärtus Sandel´il on ???? Kui õige aeg käes, lõigatakse puu maha ja hinnaline kraam, mis saadakse, on ÕLI !!! Seda õli kasutatakse osaliselt väga eksklusiivsete toitude valmistamiseks. Samas valmistatakse unikaalset seepi, mille tagajärjel on nägu pehme, kui peebi pepu! Ja nii palju veel küla pealt kuulsin, et viirukit tehakse kah. Vot nii. Viirukil on omapärane aroom, mis peletab eemale kõiksugu putukaid - mutukaid. Pole paha ? Samas muidugi väga lahe ettevõtmine selliste saaduste nimel ! Tuleb tunnistada, et mehed, kes meid karjavad, on ütlemata tublid ja geniaalsed, sõbralikud ja natuke kiiksuga, nagu me kõik, kes siin vabatahtlikku "orjatööd" teeme :D Ei noh, teate, ajab ikka ennast ka naerma aeg ajalt :D Ja tundub, et siia oleme aheldatud veel suht pikaks ajaks :D

MISS AMY WEED

See siis lühikiirülevaade Sandelwood Tree kohta ja veel kiirem ülevaade Host Tree´st ! Puu aitab elutähtsal Sandel´il lihtsalt kasvada, ta vajab Host Treed, et ellu jääda ja nii lihtne see ongi ! End of storey !

Nii....mis puudutab veel erakorralisi muudatusi, siis peatse osa seltskonda kolib uude linna Tully´sse, et ka sealsed puud saaksid eluvaimu juurde. Seega liigub Lakeland´st teises suunas ka Arvo. Mina ja 7 rohijat jääme siia oma rohtu edasi näksima :) ja sellist eluviisi jagub meile kuni jõuludeni, mil kogu Outland rahvas tripib koos Tully´sse, et koos üks lahe jõulupidu pidada ja tähistada 2010 saabumist. Karta on, et saabuva KUUE VABA PÄEVA jooksul läheb rahvas lihtsalt "hulluks" ja lõõgastutakse nii kuis keegi vähegi suudab :) JA SIIS....kui käes on jaanuar, algab kaua oodatud istutamisperiood !!! Jee jee jeeeeee......

Teile jääb vist mulje, et rügame päevast päeva, hommikust hommikuni. Noh, eks ta põhimõtteliselt nii ka ole. Hommikul ikka suts peale nelja üles ja kaheksa voodi. Samas....jääb selle pika päeva sisse ka palju lahedaid ja meeldejäävaid emotsioone, nalju ja veidrusi. Aeg ajalt, hea töö eest, viiakse meid ka pubisse õlleringile või siis vanasse heasse Palmer River´isse grilliõhtule. Sellist kohtlemist vaevalt, et igas farmis pakutakse :) Ja ikka iga nädal kingitakse 1 vaba päev, et eemalduda "suurde linna", täita toidukorv ja supelda jões. Sel nädalal, kuna 3 hingelist meie seast läksid puhkusele, võtsin minagi tee nendega ette kohe täitsa päris suurde linna CAIRNS´i :D Mina, Felix, Claudia, Chris, Matt ja Joel ! Oli alles selikluste rohke päev. Kõht kõveras naeru jagus terveks päevaks ja kauemakski veel. Minu eesmärk oli linnast saada uhiuued papud, mis teeksid töö tegemise lihtsamaks. Ja sain veel tänu Outlandile 10% ale ka. Olen ostuga väga rahul, sest jalanõul ja jalanõul on ikka suur vahe ! Tasus investeerida !

Too päev kujunes väga väga pikaks! Lootsin ikka tagasi olla 7-8 paiku, kuid juhtus lugu selline, et koduuks avanes alles 11 p.m. Seega uni tol ööl oli lühike, kuid sügav! Kängurusi suurt pilkas pimeduses ei kohanud, küll aga hulgaliselt ekslevaid lehmi. Neid on siin vabalt ringi tatsamas liig palju ja tegelikkuses palju ohtlikumad, kui kängud....Võrreldav põdraga Eesti teedel ! Sattus meiegi teele kolm lehma, kuid Matt, tubli autojuht, suutis neist mööda manööverdada. Kahjuks nii hästi ei läinud meil aga nädal enne seda, kui seltskond sulelisi pimeduses koduteed otsisid. Nimelt punt prantslasi, saksa "koolieelik" Uno ja mina olime tagasiteel Mareebast Lakeland´i, kui ühtäkki APPIIIIII, lehm ja vasikas keset teed. Kuna aga kiirus oli liig suur, siis hilja, mis hilja ja põrutasime üle pisikese vasika. Isver - susver, see oli liig mis liis selleks päevaks. Pidasime auto kinni, et olukorda hindama minna. Vaesekene lebas keset teed ja hingeldas raskelt. Oleks pigem soovinud ta silmapilkset surma, kuid hoopis piinles teine. Vaatepilt oli kohutav ja mina seda taluda ei suutnud. Flurion võttis teepervelt suure kivilahmaka ja virutas paar tugevat hoopi vasikale pähe, et piinad lõpetada. Autost tõime köie, sidusime jalgupidi kinni ja vedasime teelt kõrvale! Lehm, kes vasikaga teel eksles, oli kuskil lähistel, sest kuulda oli hirmsaid hääli ja nuttu! Peagi lippasime auto juurde, et üle vaadata kahjud. Kuid õnneks on Outland firmaauto niivõrd hästi kaitstud, et kõik korras nagu Norras. Loodan südamest, et kängu- ja vasikapauk ei too endaga kunagi kaasa lisaõnnetusi......

Ja aegajalt, peale väsitavat tööpäeva juhtuv vahel ka niiviisi.....et külla saabuvad kohalikud

Ja natuke kergemat huumorit ka! Et ikka teaksite, siis tegelikult on igale mitte kodumaisele nimele olemas tõlge ?

Andrew - Andres
Joel - Juhan
Brad - Bruno
Brad - Benno
Henry - Heino - Hugo - Herbert
Matt - Matu
Uno - Uudu
Max - Mihkel

Aga nüüd siis....Kuna Arvo lahkub, siis jääb see minu viimaseks postituseks mõneks ajaks. Seega soovin kõigile kodustele ja teistele kodustele:

ILUSAID VALGEID JÕULUPÜHI JA VÄGEVAT MÖLLU AASTAVAHETUSEKS

Kohtumiseni aastal 2010 :)

Uus hommik uues maailma....

Tööpäev tänaseks õhtal....istume nüüd juba väga suure perena pika laua taga ja naudime hetke ning seltskonda. Esmakordselt proovisin ära ingveriõlu, mis on hämmastavalt hea ja mahe ja lihtsalt võrratu. Ise aga vist osta ei jaksa, kuna 24 kast maksab 60 doltsi. Või siis vahel natuke võib ju ka priisata .....ah elame-näeme :)

Uus hommik uues maailmas tähendab, et sisenesime 60. hektari rohimismaailma :D Ja nii juhtus see 3 hommikut tagasi.....Oleme tegelikult terve see aeg peale väetamist vana hea rohimisega tegelenud, kuid 60ha põld, mis vajab kiiret läbimist, on seebiooper omaette. Et töö kiirelt tehtud saaks, värvasime lisatööjõudu ja Outlandi tiimi kuuluv seltskond Mount Rey´st tuli kah appi. Neil saigi töö seal otsa mõneks ajaks. Seega on meid nüüd siin kokku vistiti 23 nägu ning kõik suured entusiastid ikka hommikul enne päikest üles ja kõplama :) Tänane päev oli vägagi kurnav. Esiteks päikene taevalaotuses ja teiseks kõige rohelise välja juurimine kuivanud (põhimõtteliselt) heina seast. Kuna riideid sobilikke veel pole, siis kratsitud käed on tänane tasu :) Ja muide, see 60ha põllulapp koosneb "miljonist" vaost, mis on 1 km pikad....Seega hommikul alustades lõppu ei näe, alles poole päeva pealt ehk hakkab kaugustest miskit finishi sarnast silma, kuigi nii pikk nii pikk on tee....

Selle nädala jooksul peame oma tegemistel eriti erksalt silma peal hoidma, kuna kontrollkomitee ITE on liikvel. Neile see põllukene ka kuulub ning pole ka ime, et kvaliteedikontrolli peavad....Täna, kui Joe meile ülesanded kätte jagas, hakkasime hoolega puhast vuuki tegema, kuid 3 h möödudes kutsuti kõik kõrvale ja selgitati, et POLE VAJA nii korralikult rohida...peamine ongi saada kätte veel kasvav ja tärkav umbrohi....kõik, mis kuivand ( ja seda on ühe vao peale kokku ligi mitu head heinapalli) jäägu omale kohale....Kui kõrgemalt poolt käsk nii tuleb, siis nii ka käitume ja rohitud meetrid hakkasid kiiremini selja taha jääma :) Tegelikult pole iga vagu nii nagu mainisin...vaid hoopis üle ühe rea kordub kõik samavanaviisi.....Ja vaod, mis jäävad nende vahele, neid tuleb sootuks teisit kohelda. Iga vao peale on istutatud vajalikd puud ( sandelwood tree ja host tree ) ning kõik on ära määratletud, kuidas hooldada. Eile ja üleeile harvendasime siis neid vahepealseid ridu, kus iga nelja sammu järel pidadanudks olema puu. Kui aga puud polnud, siis 1m ülatuses tuli puhas plats teha, et hiljem saaks istutamisega tegeleda :) Ah teate, kõike nii hoolega seletada pole lihtsalt võimalik, sest meil endiligi võttis ehk nädalake aega, enne kui sotti saime, mida me üldse tegema peame. Tuleb tunnistada ka pattu, et olen eksikombel mõne elutähtsa puu ka välja juurinud :) :( Kuid mida keegi ei tea, seda pole ju olnud :)

Ja eks kogu selle rohimismaailma imed saame ikka kunagi ka täpsemalt selgeks rääkida, lihtsalt oodake oma aega....kui kunagi on aeg kodumaile tagasi pöörduda :)

Mis puudutab veel rohimist, siis on seda mitmes kategoorias vastavalt raskusastmele: kerge - keskmine - raske. Tundub ehk võimatu uskuda, mis saab rohimises nii keerulist olla, kuid ei jää teil muud üle, kui mu sõnu vaid uskuda. Meie esimene päev algas kohe kõige keerulisema variandiga ja päeva lõpuks nägime juba roosat elevanti siniste taskutega, kes puhus valgeid mullikesi :) Aga ennäe imet, lapsepõlve "sunnitöö" kapsa- ja porgandivagudel, on suure ringiga tagasi jõudnud.....tasus kunagi ikka see suur vaev ja piin ära ning nüüd siis muidugi teeme kõike vabatahtlikult :) Tuleb ikka vahel meelde, kuidas lapsena sai põllul pättust tehtud....kui tõmbad mulla vaid pealt puhtaks, siis paari päeva pärast mine tee uus tiir peale, sest millegipärast just täpselt sama koha peal kasvab uus umbrohi :D Ja eks peapesu sai ka ju selle eest :D Seekord püüan ikka paremini teha :) Ja muide, tundub, et eestlaste töökvaliteediga ollakse vägagi rahul. Kui kontroll peale lendab ja kõik oki doki, siis häid sõnu vaid enda teada ei hoita....Ja keda ei innustaks edasi rassima, kui saad mõne kiidulaulu päeva jooksul kuulda :) ?????

Homme on meil ainuke vaba päev nädalas, kes läeb Cookdowni, kes Mareeba´ sse oma toiduvarusi täiendama.....Seega ei peagi täna õhta kell 8 unenägusi ootama hakkama...

Ja üleüldse, ma tõmban nüüd otsa kokku, sest mõte ei liigu absoluutselt. Aga vast üldilme on edasi antud :)

Küll nii palju veel, et jõuluvana postkontor on meil siin ka avatud.....Seega kes iganes soovib, ega ära ei ütle :) Aadress selle kõige jaoks on:

UMB ROHI

C / - Community Mail Bag

LAKELAND

QUEENSLAND

4871

AUSTRALIA

Kuna see pole meie isiklik postkast, vaid bensuka vara, siis päkapikud võiks teada anda, kui peaksime hakkama pakikest ootama :) Muidugi ei kujuta ette, kuda need jõulud siin välja hakkavad nägema ??? Täna keset palavat päikest äkitsti torkas pähe, et 1 .detsember on käes.... :) See tundub liiga ebareaale, kuid kalender ei saa valetada. Kuigi siin pole iialgi aimu, mis päevas, aastas ja kellaajas me elame :) Lihtsalt läheme vooluga kaasa ja elame ühtlaselt kulgevat rahumeelset farmielu

Nägudeni...

On kätte jõudnud.......

Ja nimelt vihmahooaeg on saabunud meie õuele...Kae rõõmu, me siin kohe tähistame seda hoolega, sest sellist õnnistust oodatakse pikalt pikalt. Ja muide, kui puude istutamiseks läheb, siis toimubki see rajuvihma saatel !! Vot tak.

Kuna pärast lõunast tööpäeva täna pole, siis sai ka dušhi all lõpuks ära käidud, mis sest, et kabiinil katust pea kohal pole....seega sai duubelpuhtaks.... enne väikest vihmapausi eelpesu ja siis survepesu lausvihma all :)

Hunt Kriimsilmal käsil TEINE AMET !!!

Ei nu mäs ma oska nüid kosta kogu selle siuurepärase elukese kohta. Päikene, vat tuu päikene ikka sirab nii eredalt, et ei tia kohe, kuidas olla vöi mitte olla. Oleme siis omadega ikke seotud idaranniku pia köige pöhjapoolseima tipuga ( Lakeland), vat ei olnud mitte üts teps vöimalik jätta hüvasti, sest tiate itse kah: " Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...." Jajahh, kodukene ikka on kallis Virumaa, kuid tule siin kah oma ase see öige leida, kus köik tundu nii oma ja häää.....Ja nüüd see tähenda meile, et kui varasemalt ikke plaanisime vihmaperioodi eest ää pögeneda, et mitte löksu jääda, siis nüid see enam reaalne plaanikene pole ühti. Võtame oma käte - jalgadega vihmahoogudest köike, mida vötta annab! Veel pole teine alanud, kuid egas ta tulemata jää....

Aga miks siis siia suht pärapõrgusse kinnistusime ? Kohta, kus on 1 koolimaja ( kes ja kui palju tarkust seal taga ajab, pole aimugi ), 1 pubi, 1 coffee shop, kämpar ( mille peremehed on miskit hirmsat ), SUUR mangopuu, mõningased eramajad ja hele - hele - helesinine unistus ookeanirannast.....Aga mis siin ikka imestada, igal kohal on oma elu ja lugu ja kvaliteet. Nagu Arvo mainis, siis puht juhuslikult saime uue tööotsa. Endalegi suprise missugune. Mainisin vaid paari sõnaga omi tuleviku plaane ja kallitel kohalikel oli leti alt kohe vajalik kontakt pakkuda. Aga njah ei pidanudki ise helistama, kui juba paari päeva pärast meie tänane meeskond Palmer River´isse sisse astus.... Kuna töö oli just alanud, siis ei antud meile ühtki hetke hingetõmbeks, seega oleme jutti rassinud 9 palavat päeva. Sel kolmapäeval küll saime puhkepäeva, koos mõnusa ujumisega krokode vabas jões....

Enne uude elukohta kolimist jätsime pererahvaga rõõmsa jällenägemiseni......

Ja kogu Watermelon World Team läks oma teed....

Ja siis....Oli pühapäev, kui 6.30 avas end meile uus ja huvitav maailm! Annaks parima ülevaate, mida me tööd tehes tunneme ja nii on kergem teil end meie positsiooni panna...

Küta saun cu 70 kraadini, sisene ruumi ( pane kindlasti selga riided, pähe müts vms ja jalga saapad ), tõmba hetkeks hinge. Siis hakka sauna ikka rohkem ja rohkem kuumemaks kütma, kuni mingil hetkel on kuumus juba 100 kraadi ligi. Samal ajal haara puusadele 15 kilo raskust ja tee kõik võimalikku akrobaatikat, mis vähegi pähe tuleb. Ning kõige olulisem on saunast mitte lahkuda ENNE 6 - 7 tundi !!! Higi voolab, mis kole ja tunne on, et kohe kohe on käes see viimne päev! Kui oled need lühikesed tunnid ära kannatanud ( vaata, et võimlemist ja raskust ikka ei unusta ), siis võta vabalt, istu toolile ja naudi karget õlu...KUIDAS TUNDUKS ???? Ja ausalt tahaks vastust saada :) Igaljuhul täpselt sellised me päevad välja näevad.

Tekkis ehk küsimus, mis värk on? Nooh, ega otsest sauna meil siin nüüd küll pole, aga effekti saame igapäevaselt kätte....Saladus peitub selles, et aitame kaasa Austraalia mööblitööstusele. Vot kus lugu :) Nimelt töötame Outland tiimis, kes tegeleb puude istutamisega üle terve ausside maa. Kasvatatakse Teak´i ja Mahagoni ehk väärispuid, mille otstarve aastate pärast on mööbli tootmine. Täpselt ei tea, kui vana see valdkond on, kuid üle 20 aasta kindlasti. Lakeland´is on vanimad puud 10 aastat virgunud. Ja meie õlul lasub nüüd usaldusväärne ülesanne kõike kvaliteetse mööbli nimel toetada ja anda endast maximumi. Poleks iial osanud oodata, et sellisesse teemasse sisse sulandume ja samal ajal tunneme ka rõõmu, sest tegelikkuses on tegu tööga, kus tõenäoliselt teenib kõige paremini võrreldes igasugu muu farmindusega. Ja muidugi annab palju jumet juurde seltskond, kellega koos elame - töötame....Töö on contract work, mis siis tähendab, et teenid täpselt nii palju, kui ise jaksad teha. Seega seega.....

Hetkel me otseselt puude istutamisega veel ei tegele, see algab jaanuaris, vaid oleme koos homsega kokku 6 päeva Teak´i väetanud, sest ilma toiduta hääd nahka ei saa. Töö iseenesest on äärmiselt lihtne, kanname vööd, kus küljes, vasakul-paremal kotid. Sinna sisse pannakse 15 kg väetist, mida hakkame labidaga jalasammu kaugusele puust matma. Iga nelja viie sammu järel taas labidas maasse, suts ja valmis. Alati nii kerge ka pole, kuna pinnas võib vastu punnida. Ja nii me sammune pikki ridu, päevast päeva....Hommikune äratus on 4.30 :) , kuna 5.15 oleme juba põllul, mis sest, et esimesed sammud teeme pimedas, kuid iga minutiga valgeneb olukord ja siis juba võib pealambi tasku pista :) Ainuke suht karm asi, millega peame toime tulema, on iga sammuga aina kuumemaks minev temperatuur. Ja nu katsu sa olla, kui kraadike on 30.....Olles 7-8 kotitäit maha puistanud, tunned, kuidas janu on suur ja energia hakkab otsa saama. Siis ongi paras aeg teha väikene paus söögiks-joogiks. Juua muidugi saame me alati ka keset vagu, kuna meie töödejuhatada JOE on meiega kõik see aeg seltsis. Tema ülesanne on istuda ATV peal, et jagada tühjadele pihkudele uuesti väetist. Peale 10´ndat kandamit, tunned, kui kotid täis valatakse, kuidas raskust oleks palju enam kui 15kg :) Aga ega aega passida niisama pole, ikka edasi ja edasi, sest ise oled oma raha peremees. Muidugi iga hetk, kui tunned, tee paus....Selles suhtes on väga inimlik ja laheeeeee laheeeeee....Aga njah, selle va kuumusega on paras pähkel koos eksisteerida! Eile vist hullem tsenaarimus minu jaoks oleks olnud kuumarabandus, sest peale 6 tundi tekkisid kõhus pisikesed krambid, mis iga hetkega muutusid aina tugevamaks. Ja siis veel peapööritus, külmavärinad ja tunne, et tahaks wc potti kallistada. Sellega ka minu päev lõppes, lasin end "koju" kärutada, kus viskasin meie imepäraselt "puhtale" köögipõrandale, kust hiljem tõustes olin suur tolmuhunnik omaette. Edasise aja veetsin "hotellitoa" põrandal kägaras, sest igasugune muu liigutus - asend viitas okserefleksile. Ja nii ma oma paar tunnikest kuidagi viisi kulgesin, kui lõpuks hakkas pilt tagasi tulema. Seega töö iseenesest lihtsamate killast, kuid .....

Hr Joe oma alluvatega

Õnneks või kahjuks, veel ei tea, on homme viimane väetamispäev, edasi lõikame need samad puud maani maha, et uus võsu hakkaks otse üles kasvama, mitte sinka-vonka omapäi! Ja siis jaanuarist istutamise juurde, mis tähendab, et oleme Outland tiimis pikka pikka aega. Ja selles meeskonnas olemisega ongi selline lugu, et kui teed oma tööd hästi, siis oled alati teretulnud, isegi kui soovid vahepeal seiklema minna. Kuna nad omavad kollektiive kõikjal Austraalias, siis võimalusi on piiramatult. Mõni siin on istutamisega tegelenud juba üle aasta....Seega ei tähenda see meie jaoks, et jääme Lakeland´i kuudeks, kuid mine sa tea....Seega on suur tõenäosus, et jõulud - aastavahetuse, mis enam polegi teab mis mägede taga, võtame vastu kuskil x kohas, kuid hiljem naaseme tagasi! Why not ? I love this place and people a lot. Ja jaanuarist peaks kogu lähimate piirkondade meeskonnad meiega liituma, et tõsine istutamine ühiselt ette võtta. Seega seltskond peaks kasvama kordades. Praegu kuuluvad meie suurde perre inglise kutt Chris, kanada plika Serena, hollandi neiu Amy, saksalanna Claudia, super lahe boss Joe ja nüüd just sekund 2 tagasi maandusid siia veel 2 inglast. Esmaspäevast liituvad meiega ka juba varasemalt blogis eksisteerinud Arne, kellele kõllasime ja võttis pakutava töö vastu. Ühes temaga keegi veel kodumaalt...Seega varsti on meil üpris suur pere õhtusöögilaua taga :) Nice !!!

Ahjaa meil on siin ka koduloomad....Hulgim rohutirtse, surnud konnad ja neljajalgne Mapel, kes kõik need pikad tööpäevad meiega põllul kaasas seikleb.

Nuntsik Mapel

Ja nüüd meie imetoredast kodust mõningased jäädvustused....

Maja esine näeb välja selline


Tagahoov aga hoopis säärane


Hotellitoad lux missugused


Köök, mis vajab nati kohendamist


Meie neli seina, kus ainus mööbliese on rõõsa riiul, mitte küll TEAK´ist :)


WC algfaasis


Ja lõppfaasis


Veevõtupunkt


Joe omas elemendis kallab viimast väetise kuhja homseks hommikuks



Ja kuna inimhing on loodud igavuse peletamiseks kõike tegema, siis lisaks esmavajalikule peentoaletile valmis mangomoos + varsti peaks kööki seina ka saama :)

Egas midagi, peaks kokatädikitli selga tõmbama ja miskit hamba alla haarama...

Vaba päev, Cooktown'i poodi!

Alustuseks üks pilt sellest, kui sai pärast tööpäeva meie elukohale lähima künka otsa ronitud:

















Ühel ilusal reede pärastlõunal ilmus meie ööbimiskohta Palmer River'is 5 eestlast, kellest 3 noormeest ka tööle asusid koos meiega. Naispere jäeti seniks Palmer Riverisse "puhkama" (loe igavlema). Tööst juba eelnevalt Anneli kirjutas kah, seega ma kirjutan natuke vabast ajast.
Üle kahe nädala anti üks vaba pühapäev. Et toiduvarusid täiendada ja ka natuke ringi vaadata, sai ühine teekond koos nelja eestlasega Cooktown'i ette võetud. Valisime siis autoks meie Holden Commodore'i ja asusime teele. Otsustasime ka teele jäävast Archer Point'ist läbi sõita ja mõned pildid klõpsata.



































See sujus kõik kenasti, kuidd tagasi maanteele sõites juhtus midagi kummalist. Järsku tundsin, et autol ei tööta enam roolivõimendi. Kohe selgus, et ka konditsioneer ei tööta, ja kui kapoti avasime sai selgeks, et ka aku laadimine, ja jahutusvedeliku pump samuti ei tööta. Põhjus oli puuduvas rihmas, mis kõike seda ringi pidi ajama. Kohe ei tulnud selle peale kah, et sõidaks tagasi ja katsuks rihma üles otsida, et teada saada, kas rihm on katki, või lihtsalt maha tulnud. Võtsime suuna Cooktowni peale, ja lootsime, et 15 km kannatab sõita ilma mootori jahutuseta ja aku laadimiseta. Igastahes mootori ahjasime üsna vihaselt kuumaks, kuid vist midagi ära ei rikkunud, lähimast tanklast sai siis uus rihm ostetud. Õnneks on ju meil selline rahva auto, et tänavapildis on neid kõige rohem, ja tänu sellele vist saime kas selle rihma, sest Cooktown ise on nii väike ja vaevalt, et näiteks Alfa Romeole või BMW'le oleks midagi pakutud.
Järgmine mure: rihm vaja peale kah panna. Ja nagu selgus, siis kõik remonditöökojad juba suletud. Vaatasime ja nuputasime, kuid rattaid ja rullikuid oli nii palju, et ise välja ei mõelnudki. Võtsime targa raamatu appi ja selgus, et vaja läheb ühteainus 15 mm võtit, mida meil loomulikult ei olnud. Varem ostetud komplektist oli just 15 mm võti puudu. Läksime siis lähimasse rehvivahetuse töökotta ja laenasime võtme sealt. Raamatu ja võtme ning 3-kesi siis saime rihma peale.






































































































Näod naerul ja võti tagasi viidud, saime oma ostud tehtud, tagasiteel ka ujumas käidud. Seega igati kordaläinud päev.
Pilt Cooktownis:

















14. nov. oli meil arbuusifarmis viimane tööpäev ja kohe järgmisest päevast oli meil töö olemas. Juhtus nii, et sellisest firmast nagu Outland Resources (www.outlandresources.com.au) tulid kaks tegelast Palmer River'i roadhous'i sööma jooma ja tankima. Anneli oli pererahvale varem maininud, et meil oleks järgmist tööotsa vaja ja nii meid nendega kokku viidigi. Paar päeva hiljem sai siis täpsemalt üle räägitud, et millal alustame.

Kes blogi loeb, võiks kommenteerida kah,
meil siiras huvi, kas on lugejaid kah, või kirjutame endile...

Kirjutage ja joonistage...