Hunt Kriimsilmal käsil TEINE AMET !!!

Ei nu mäs ma oska nüid kosta kogu selle siuurepärase elukese kohta. Päikene, vat tuu päikene ikka sirab nii eredalt, et ei tia kohe, kuidas olla vöi mitte olla. Oleme siis omadega ikke seotud idaranniku pia köige pöhjapoolseima tipuga ( Lakeland), vat ei olnud mitte üts teps vöimalik jätta hüvasti, sest tiate itse kah: " Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...." Jajahh, kodukene ikka on kallis Virumaa, kuid tule siin kah oma ase see öige leida, kus köik tundu nii oma ja häää.....Ja nüüd see tähenda meile, et kui varasemalt ikke plaanisime vihmaperioodi eest ää pögeneda, et mitte löksu jääda, siis nüid see enam reaalne plaanikene pole ühti. Võtame oma käte - jalgadega vihmahoogudest köike, mida vötta annab! Veel pole teine alanud, kuid egas ta tulemata jää....

Aga miks siis siia suht pärapõrgusse kinnistusime ? Kohta, kus on 1 koolimaja ( kes ja kui palju tarkust seal taga ajab, pole aimugi ), 1 pubi, 1 coffee shop, kämpar ( mille peremehed on miskit hirmsat ), SUUR mangopuu, mõningased eramajad ja hele - hele - helesinine unistus ookeanirannast.....Aga mis siin ikka imestada, igal kohal on oma elu ja lugu ja kvaliteet. Nagu Arvo mainis, siis puht juhuslikult saime uue tööotsa. Endalegi suprise missugune. Mainisin vaid paari sõnaga omi tuleviku plaane ja kallitel kohalikel oli leti alt kohe vajalik kontakt pakkuda. Aga njah ei pidanudki ise helistama, kui juba paari päeva pärast meie tänane meeskond Palmer River´isse sisse astus.... Kuna töö oli just alanud, siis ei antud meile ühtki hetke hingetõmbeks, seega oleme jutti rassinud 9 palavat päeva. Sel kolmapäeval küll saime puhkepäeva, koos mõnusa ujumisega krokode vabas jões....

Enne uude elukohta kolimist jätsime pererahvaga rõõmsa jällenägemiseni......

Ja kogu Watermelon World Team läks oma teed....

Ja siis....Oli pühapäev, kui 6.30 avas end meile uus ja huvitav maailm! Annaks parima ülevaate, mida me tööd tehes tunneme ja nii on kergem teil end meie positsiooni panna...

Küta saun cu 70 kraadini, sisene ruumi ( pane kindlasti selga riided, pähe müts vms ja jalga saapad ), tõmba hetkeks hinge. Siis hakka sauna ikka rohkem ja rohkem kuumemaks kütma, kuni mingil hetkel on kuumus juba 100 kraadi ligi. Samal ajal haara puusadele 15 kilo raskust ja tee kõik võimalikku akrobaatikat, mis vähegi pähe tuleb. Ning kõige olulisem on saunast mitte lahkuda ENNE 6 - 7 tundi !!! Higi voolab, mis kole ja tunne on, et kohe kohe on käes see viimne päev! Kui oled need lühikesed tunnid ära kannatanud ( vaata, et võimlemist ja raskust ikka ei unusta ), siis võta vabalt, istu toolile ja naudi karget õlu...KUIDAS TUNDUKS ???? Ja ausalt tahaks vastust saada :) Igaljuhul täpselt sellised me päevad välja näevad.

Tekkis ehk küsimus, mis värk on? Nooh, ega otsest sauna meil siin nüüd küll pole, aga effekti saame igapäevaselt kätte....Saladus peitub selles, et aitame kaasa Austraalia mööblitööstusele. Vot kus lugu :) Nimelt töötame Outland tiimis, kes tegeleb puude istutamisega üle terve ausside maa. Kasvatatakse Teak´i ja Mahagoni ehk väärispuid, mille otstarve aastate pärast on mööbli tootmine. Täpselt ei tea, kui vana see valdkond on, kuid üle 20 aasta kindlasti. Lakeland´is on vanimad puud 10 aastat virgunud. Ja meie õlul lasub nüüd usaldusväärne ülesanne kõike kvaliteetse mööbli nimel toetada ja anda endast maximumi. Poleks iial osanud oodata, et sellisesse teemasse sisse sulandume ja samal ajal tunneme ka rõõmu, sest tegelikkuses on tegu tööga, kus tõenäoliselt teenib kõige paremini võrreldes igasugu muu farmindusega. Ja muidugi annab palju jumet juurde seltskond, kellega koos elame - töötame....Töö on contract work, mis siis tähendab, et teenid täpselt nii palju, kui ise jaksad teha. Seega seega.....

Hetkel me otseselt puude istutamisega veel ei tegele, see algab jaanuaris, vaid oleme koos homsega kokku 6 päeva Teak´i väetanud, sest ilma toiduta hääd nahka ei saa. Töö iseenesest on äärmiselt lihtne, kanname vööd, kus küljes, vasakul-paremal kotid. Sinna sisse pannakse 15 kg väetist, mida hakkame labidaga jalasammu kaugusele puust matma. Iga nelja viie sammu järel taas labidas maasse, suts ja valmis. Alati nii kerge ka pole, kuna pinnas võib vastu punnida. Ja nii me sammune pikki ridu, päevast päeva....Hommikune äratus on 4.30 :) , kuna 5.15 oleme juba põllul, mis sest, et esimesed sammud teeme pimedas, kuid iga minutiga valgeneb olukord ja siis juba võib pealambi tasku pista :) Ainuke suht karm asi, millega peame toime tulema, on iga sammuga aina kuumemaks minev temperatuur. Ja nu katsu sa olla, kui kraadike on 30.....Olles 7-8 kotitäit maha puistanud, tunned, kuidas janu on suur ja energia hakkab otsa saama. Siis ongi paras aeg teha väikene paus söögiks-joogiks. Juua muidugi saame me alati ka keset vagu, kuna meie töödejuhatada JOE on meiega kõik see aeg seltsis. Tema ülesanne on istuda ATV peal, et jagada tühjadele pihkudele uuesti väetist. Peale 10´ndat kandamit, tunned, kui kotid täis valatakse, kuidas raskust oleks palju enam kui 15kg :) Aga ega aega passida niisama pole, ikka edasi ja edasi, sest ise oled oma raha peremees. Muidugi iga hetk, kui tunned, tee paus....Selles suhtes on väga inimlik ja laheeeeee laheeeeee....Aga njah, selle va kuumusega on paras pähkel koos eksisteerida! Eile vist hullem tsenaarimus minu jaoks oleks olnud kuumarabandus, sest peale 6 tundi tekkisid kõhus pisikesed krambid, mis iga hetkega muutusid aina tugevamaks. Ja siis veel peapööritus, külmavärinad ja tunne, et tahaks wc potti kallistada. Sellega ka minu päev lõppes, lasin end "koju" kärutada, kus viskasin meie imepäraselt "puhtale" köögipõrandale, kust hiljem tõustes olin suur tolmuhunnik omaette. Edasise aja veetsin "hotellitoa" põrandal kägaras, sest igasugune muu liigutus - asend viitas okserefleksile. Ja nii ma oma paar tunnikest kuidagi viisi kulgesin, kui lõpuks hakkas pilt tagasi tulema. Seega töö iseenesest lihtsamate killast, kuid .....

Hr Joe oma alluvatega

Õnneks või kahjuks, veel ei tea, on homme viimane väetamispäev, edasi lõikame need samad puud maani maha, et uus võsu hakkaks otse üles kasvama, mitte sinka-vonka omapäi! Ja siis jaanuarist istutamise juurde, mis tähendab, et oleme Outland tiimis pikka pikka aega. Ja selles meeskonnas olemisega ongi selline lugu, et kui teed oma tööd hästi, siis oled alati teretulnud, isegi kui soovid vahepeal seiklema minna. Kuna nad omavad kollektiive kõikjal Austraalias, siis võimalusi on piiramatult. Mõni siin on istutamisega tegelenud juba üle aasta....Seega ei tähenda see meie jaoks, et jääme Lakeland´i kuudeks, kuid mine sa tea....Seega on suur tõenäosus, et jõulud - aastavahetuse, mis enam polegi teab mis mägede taga, võtame vastu kuskil x kohas, kuid hiljem naaseme tagasi! Why not ? I love this place and people a lot. Ja jaanuarist peaks kogu lähimate piirkondade meeskonnad meiega liituma, et tõsine istutamine ühiselt ette võtta. Seega seltskond peaks kasvama kordades. Praegu kuuluvad meie suurde perre inglise kutt Chris, kanada plika Serena, hollandi neiu Amy, saksalanna Claudia, super lahe boss Joe ja nüüd just sekund 2 tagasi maandusid siia veel 2 inglast. Esmaspäevast liituvad meiega ka juba varasemalt blogis eksisteerinud Arne, kellele kõllasime ja võttis pakutava töö vastu. Ühes temaga keegi veel kodumaalt...Seega varsti on meil üpris suur pere õhtusöögilaua taga :) Nice !!!

Ahjaa meil on siin ka koduloomad....Hulgim rohutirtse, surnud konnad ja neljajalgne Mapel, kes kõik need pikad tööpäevad meiega põllul kaasas seikleb.

Nuntsik Mapel

Ja nüüd meie imetoredast kodust mõningased jäädvustused....

Maja esine näeb välja selline


Tagahoov aga hoopis säärane


Hotellitoad lux missugused


Köök, mis vajab nati kohendamist


Meie neli seina, kus ainus mööbliese on rõõsa riiul, mitte küll TEAK´ist :)


WC algfaasis


Ja lõppfaasis


Veevõtupunkt


Joe omas elemendis kallab viimast väetise kuhja homseks hommikuks



Ja kuna inimhing on loodud igavuse peletamiseks kõike tegema, siis lisaks esmavajalikule peentoaletile valmis mangomoos + varsti peaks kööki seina ka saama :)

Egas midagi, peaks kokatädikitli selga tõmbama ja miskit hamba alla haarama...