7. november....Hommik Palmer River Roadhouse´is on tavapärasest erinev. Ülemus andis vaba nädalavahetuse, et oma tegude üle veidi järgi mõelda. Enamus on päevaks siinse tolmu jalgadelt pühkinud, läksid Cookdowni....Ainult pererahvas askeldab oma igapäevaste toimetuste kallal. Näiteks vanim poeg pügab trimmeriga kahte kuivand rohulible :) Can U imagine that ????? Mina jäin omadele seltsiks, et ühes teha "põgus" tagasivaade minevikku ja tuua teieni eredaimad päikesekiired pilvitust paradiisist....
Päev oli siis teisipäev, 29. september.....Ja seiklus imedemaal neljale võis alata. Arvo ülesanneteks oli võtta kiiremaid ja järsemaid mägikurve, nii et kõik peast kinni hoidsid, Jirka sai tasuta kursused eesti keeles, Anneli A püüdis rütmi leida varajaste ärkamistega ja tuua meid ikka tihtilugu maa peale, et kiiret ju pole ning mina lihtsalt kogu hingest üritasin sulanduda massi ja läksin vooluga kaasa :)
Meie tripi trajektoor kulges järgnevalt: Brisbane - Mount Beerwah - Caloundra - Noosa Heads - Gympie - Rainbow Beach - Maryborough - Hervey Bay - Childers - Bundaberg - Beach Bargara - Rockhampton - Yeppoon - Mackay - Airlie Beach - Bowen - Townsville - Bargal Beach - Ingham - Tully - Innisfail - Cairns....Kokku 1713km mööda highway´d + pudipadi sissepõigeteks! Niisiis....
Rännakuga kogesime palju uut ja huvitavat, mälusoppi on talletatud rohkem, kui kajastada suudame. Uus ja omaette kogemus minu jaoks kindlasti oli lageda taeva all magamine, mida tuli ette rohkem kui arvata võiks: vahel kuskil võpsikus, vahel rest area´s laua all, vahel rannaliival!!! Pure FREEDOM ütleks ma selle peale :) Jirkaga puhusime asemele õhu sisse, pugesime soojenduskotti, lukud tugevalt kinni ( mitte just niiväga öise "karge õhu" kaitseks, vaid pigem kohalike sääskede eemale peletamiseks). Neil elukatel on nimeks sunflies ja maandumist vabale kehapinnale ei ole kuulda, nad lihtsalt ilmuvad teadmatusest, potsatavad oma imepisikese musta täpi sinule ja purevad kui näljased hundid. Seega olid sa kinni kaetud või mitte, saagiohvriks langesid igal 9 juhul kümnest. Mind ja jirkat armastasid nad enim ning mulle on neist "sõpradest" igavesed mälestused jalgadele graveeritud :( Oli vaja vaid kahte ööd sobilikus keskkonnas, kui mu jalgadelt kokku võis lugeda ligi 300 hammustust. Ai ai aiiiiiiiii, nii karmi kogemust pole üle elanud. Metsik, kus sügeles. Kratsida ei tohi, aga katsu sa mitte :) Nii mõnu pakkuv ja rahuldav oli see, sellest aga ka mustrilised "koivad".....Oleks aga olukord vaid puremisega piirdunud. Üllatus - üllatus mõni hommik hiljem ärgates oli LÖÖVE kõikjal mu kätel - jalgadel. Iseesenest tekkis valupunkte aina juurde ja juurde, mis muutis tunde põrgupiinaks. Egas muud polnud, kui apteeki abi järele. Proovisin erinevaid võimalusi, miski ei aidanud. Hüüdnimeks sai tol ajal mul Chicken Legs....ei no tänx :) Suht piinlik oli rahva sekkagi minna. Lõpuks ei aidanud muud, kui Anneli soovitusel allergiavastane tablett sisse ja jummalale tänu, see toimis, sest sügelus taandus ja praegu olen juba üsna tavapärane Anneli :) Seega Eesti sääskedel arenguruumi veel küllaga :) Loodan siiski sõpradega enam mitte nii lähedaselt kohtuda....Mis puudutab ööbimisi, siis osa öödest veetsime kämpingutes, osa avalikel tasuta puhkealadel ehk rest area´s ja osa pättust tehes.
Ristmõistatused: KES - KUS on pildil ?
1.KÄMPIMINE:Hüved, mida raha eest saime, olid soe dušš, riiete pesu võimalus ja basseinimõnud. Seega suuremat pointi iga öö maksta polnud. Suurim erinevus ehk viimase ööbimisvariandiga oli see, et süümekaid ei pidanud kunagi omama :) ehk siis peaaegu mitte kunagi. Tuli ette ka hetki, kui Arvo ja Anneli kui valged inimesed maksid öömaja, meie hiilisime tagant kaudu valdustesse ja elu kui hernes. Hiljem arveldasime loo neljaks.
2. REST AREA: Üldjuhul on kõikjal overnight caming tasuta, wc alati olemas, tihtilugu ka grilliplats ning külm dušš. Aga tead, inimene harjub kõigega....Mida vähem omad, seda vähem oskad juurde soovida :)
3. ÖÖBIMINE LÄBI PÄTTUSTE: Mis siis tähendab, et kämpimine polnud lubatud !!! Aga kus häda kõige suurem, seal oskuslik mõistus alati abiks. Magamisvarustuse tõime lagedale alles siis, kui päriselt magama läksime ja enne kukke-koitu kustutasime jäljed :) Eks suurem jama oleks võinud tekkida Annelil ja Arvol, kes telgi püstitasid, meie Jirkaga saime pugeda kuhu iganes, et jääda märkamatuks. Tihtilugu aga hommikul auto juurde jõudes, leidsime kojamehe vahelt hoiatussildi, et kui veel 1 kord julgeme seadust rikkuda, siis hoidkem piip ja prillid. Samas paneb see imestama: nad võiks ju trahvi ära teha, kuid oleme kogunud vaid lehtede viisi hoiatusi :)
Ja et adrenaliinitase liiga madalale ei laskuks, siis tõsisemaks maiuspalaks oli PRIVATE PROPERTY kasutamine Airlie Beach´il.
Plaanisime veeta selles imekaunis kohas öökese. Hommikul aga oli Holdenil paar paremat pala tagataskust võtta. JÄLLEEE :) Seekord siis otsustas kütusepump vimpkat visata. Paar kohalikku tulid juurde uudistama. Püüdsid oma terava mõistusega abi anda, kuid kõike, mida kolm tarka meest hommikumaalt ka ei üritanud, ei pumbanud autole eluvaimu sisse. Polnud muud, kui helistada remonditöökotta. Kutsusime rescue teami kohale, mis nägi välja nii: tuli mees X, vaatas asja ja kuna tema mõistus peale ei hakanud, siis lausus vaid SORRY, CAN´T HELP U ja lahkus.....lahkus koos väljakutse summaga. Oeh. Uus abipalve, mis oli edukam, kuid ainult autole, mitte neljale vaesele kodutule :( Tegime Holdenile vaid Bye Bye ja veeretasime teise treilerile...Meie jaoks tähendas see vajaliku pagasi väljalaadimist ja teadmatust, mis päeva-ööga ette võtta, sest auto tagasi saime alles järgmisel hommikul :) Kuna Airlie Beachil on fantastiline city beach ( ookean mitte kõlbulik ujumiseks, watch out crocodiles ), siis nagu tõsised seljakotirändurid, kuhjasime tavaari palmi alla ja nautisime päikest, basseini, jalutuskäiku jahisadamas. Ilm oli tõsikuum. Käisime Arvoga toiduvaru täiendamas - jala siis - mis võttis hulgim aega. Vaene Jirka, kes korjas üles meie haiguse, võis end üsna nukralt tunda samal ajal!Anneli tegeles shopinguga....ikkagi turist ju :) Nati peale pimedat olime tagasi, veetsime mitmeid tunde enne öömaja otsingut beachil, sõime-jõime-meenutasime eelnevaid seiklusi. Kujutan ette, et mõtlema panevaid pilke meie poole suunati mitmeid, kuna hommikust õhtuni mingid neli selli istuvad oma pagasi otsas. "Ei tea, kas pole neil raha hosteli jaoks :) ?" Noh, ega ei raatsinud selle peale kulutada küll ja taaskord oli aeg pättusteks. Kuhu Jirka end kerra tõmbas, ei tea ? Meie kolm A´d suutsime välja valida ideaalseima koha kämpimiseks: teispool linnatulede kallast, palmipuude sahin, loksuvad lained ( pildil oli meie maja püsti keskmise palmi all ):
Magasime mõne hea tunni, kui ÄKKI......................Justkui prožektor oleks suunatud telgiuksele. Arvo pistis nina välja, et mis värk on ? Ja oh valleraaaa: KURI onu võttis meid vahele. Küsis, kas teame, et oleme eramaal, kas me silti ei näinud ? vastus muidugi "EI". Küsiti edasi, kas trahvi tahame saada..."EI"...Peale mida anti meile 15 minutit lahkumiseks. Välgunooltena olime püsti, pakkisime oma elu kokku ja päkkadele valu! Kell oli siis 4 hommikul :) :) Jõudsime teele, kus tekkis küsimus, mis edasi, kuhu poole minna, paremale - vasakule ? Otsus peaaegu ühine oli lihtsalt ühes suunas minema hakata, eks näis, mis teele jääb. Turist Annelile oli olukord natuke šhokeeriv, kuid meil nalja nabani :) ....Kell neli hommikul, suured seljakotid seljas, mõlemad käed muud killamoori täis ja nii me teele asusime, pottide - pannide kõliseva rütmi saatel :) Kõndisime kilomeeter paar, kui puht juhuslikult sattus teele uus Private Property. Hing oli valmis uueks väljakutseks ja põõsastesse me kadusime. Samas hakkas päike juba "tere hommikust" lausuma, seega uni tollel ööl jäi lühikeseks. Kuna Jirka oli kuskil üksinda, siis otsustasime Arvoga kodutut hinge otsima minna. Anneli pidas paremaks hommikusi päikesekiiri teki alt püüda ja vapra hingena jäi üksi. Viskasime kotid põõsasse ja tagasi beachile, kus Jirka meid juba ootaski. Seikused kajastatud, saime veel südamest naerda,peale mida Arvo läks autole järgi. Möödus mõni tund, kui olime taas viiekesi ja ees ootas pikk teekond Bargal Beachile, kus kokku lepitult ootas meid tore sõber Andero koos oma reisikaaslastega.
Et Airlie Beachi veelgi meeldejäävamaks teha, kasutasime kõiki hüvesid, mida pakuti. Näiteks käisime dušši all:Vot selline lugu juhtus, mis oli vaid killuke paljudest. SAMAS .........
KES EI RISKI, SEE ŠHAMPANJAT EI JOO !!!
MOUNT BEERWAH ( 30/09/09 ):
WOH milline elamus. Sellist "küngast" ei lähe vallutama just iga päev!!!! Arvo on esmase kajastuse teieni juba toonud mõne parema videosessiooni ja foto näol. Ma lisan siis paar paremat sõna ka omalt poolt. Nagu silt näitas, oli mäkkeronik keelatud varisevate kivide tõttu. Terav kõrv suutis aga lehesahina seast kuuldavale tuua detsibellid, mis omased inimhäälele. Nii me edasi sammusime....Vaade alt üles tundus pääääris ahvatlev, kuid omas peas tekkis siiski küsimus, et KUIDAS ??? Pole ühtki julgestust, ei köit, ei trossi, ei trepiastmeid...on vaid suht sirge minek kivinukkide abil. Egas midagi, peagi olid esimesed sammud kaljul tehtud ja kuna üks meeskond oli mõnikümmend meetrit meist eespool, siis julgust tuli tiba juurde. AGA...polnud vaja palju, et hirm sai julgusest võitu ja pisarakraan keerati mul lahti. Olles üritust nautinud 10 meetrit, vaatasin vaid viivuks tagasi, mis oli suurim viga kogu päevas. See oli košmaarne tunne, judinad üle kere, sest kuidas ometi ma alla tagasi saan :( ?????? Tundus sama hea, kui kelguga talvel vanakale minna :) Nii pea, kui peast käis uuesti läbi sõna ALLA või alla vaatasin, kangestusin kui takjas kalju külge. Nii suurt oja pole seal mail vast iial veel nähtud, mis kaljulõhest alla voolas....Ainus, mis turvalisema tunde tekitas, oli edasi minek tipu poole, mis samas süvendas paanikat kordades :) Anneli, Jirka ja Arvo tundsid end vast küll kui kalad vees, sest kalpsasid kergel sammul hirmu tundmata. Respect ! Küllap muidugi mingi närvirakk ka neid kõigutas, sest riskantseid hetki võis leida igal valel arvestusel! Mingist hetkest muutus tasapind vähe stabiilsemaks jalge all ja nägu läks naerule. Tunne oli hea ja tuju mega. Isegi pisarad taandusid.... Ja tegelikkuses polnud pisarad mitte üks teps seda kõike väärt, sest allatulek osutus sootuks kergemaks :) Üles minek kestis 1.40, viimased meetrid enne tippu vallandasid emotsiooni: WE DID IT !!!! Oleks vaid olnud siis esimesed eestlased sel tipul :) Peab selleks vist mõne parema pala leidma :) Nautisime vaateid ja rahulolevat tunnet pikalt, kuni lõpuks jõudis tippu ka tiim, kellest möödusime. Tagasitee kestis vähem, mis küll ei tähendanud, et oleks võinud valvsust jalge all kaotada! Nagu farmitööl....ohutus ennekõike !!! Selline päev andis aga niivõrd suure tõuke kogemaks tulevikus sääraseid hetki veel ja veel. Ja maailm on selleks ju piisavalt suur.... :) Tuleb leida vaid õiged võimalused ideede realiseerimiseks! Ja sinna ei saa miskit parata, kui oled sündinud seiklejaks... :) Tänud vanematele !!!
Kui ookeanirannast hing eemale ihkas, siis Noosa rahvuspark on igati õige koht mitmekesiseks päevaks. Matkaradu on erineva distantsiga, meie läbisime 7 km raja, mis võttis pea pool päevast ( polnud veel oma haigustõvest kah päris võitu saanud, seega liikumine üsna vaevaline ), kuid iga astutud samm võis olla imeliseks hetkeks omaette. Mööda väikesi lahesoppe ja künklikku maastikku tekkis looduslapse tunne. Pilk kaugusesse võis tihtilugu lõppeda mitmekümne minutilise paigalseisuga, kuna delfiiniparved sulpsasid lainetega võidu. Näitasid teised end meile suures plaanis, ikka mitmekesi koos, sest seltsis ju segasem :) Vaba elu vabas looduses on võrratu....Ja oleks siis sellega lugu piirdunud. Nautides vaadet ookeanile, lõi veepurkse lagedale hiigelsuur vaal. Oli küll üsna kaugel, kuid asi seegi. Ja meenutades varasemat minevikku, siis oleme vaala näinud ka 100m kauguselt, kus sattus hätta maismaa ja saare vahelisel alal. Kõrglennulised hüpped oli LIHTSALT HÄMMASTAVAD !! Kõike seda oleme varem ainult teleekraanilt jälginud, siin aga.....
Elu vesises keskkonnas nähtud, poiste vallatlevad ujumised tehtud ( Arvo varasem postitus ), suunasime pilgu maismaale, kus TULEB silmad lahti hoida ja pool ajast peaks pea kuklas käima, kuna.... Meie teele sättisid end ütlemata lahedad elukad: Hr Sisalik ja Pr Koaala. Nii uhket liikumisviisi pole iial näinud, nagu pakkus meile sisalik. Oma keha vänderdades sammus mööda teed, vahepõiked põõsasse lärmakate turistide eest ja tagasi päikeselise kruusa peale. Ja neid elukaid oleme Austraalias kordi kohanud, üks uhkem kui teine!
Südant soojendav tunne oli aga puuharus tukkuvaid koaalasid imetleda....Väga kergelt nad just loodusest ei eristu, kuid terav silm võib paljastada nii mõndagi! Kui aega ja viitsimist oleks, võiks 24h koaala eluviisile pühendada ! Üldjuhul nad magavad päeva lihtsalt maha, kuid mingi hetk müsteeriumist kulutavad nad söögile - joogile, küsimus seisneb selles....MILLAL ? Tõenäoliselt nii palju kannatlikkust ei jagu kellelgi...Kuid tühja temaga, koaalad on ütlemata imearmsad, pehmed ja karvased, et võtaks või kaissu. Loodame, et millaski avaneb võimalus nunnukaid oma käega katsuda. Selle jaoks on suur tung minna Magnetic Islandile, mis on suurim koaalade pesitsuspaik Austraalias. Kuna aega nappis, siis selle kuuajase reisi jooksul jäi saar külastamata, kuid õnneks tabab meie trajektoor sihtpunkti millaski uuesti ... Can´t wait!!!
HR SISALIK OMAS UHKUSES
PR KOAALA OMAS HIILGUSES
Noosa Rahvuspargi loodus oli mitmekesine. Leidus rohelist põõsast, kõrbend puud ja märkimisväärselt suur põlenguohvri piirkond. Kõik kõrgusesse kasvav oli söestunud, vaid uuesti tärganud rohelised mütsid katsid üksikuid pokusi...ja kuumus...see tahtis hingetuks võtta, tunne oli, kui istuks kerisel :) 7 km selja taga, näljased ja joogised, tegime kiire peatuse enese laadimiseks. Ma isiklikult olin vist suht kuumarabanduse äärel, küllap tingis seda ka nõrk immuunsüsteem, kuna kõrvad lukustusid, pea käis ringi, silme eest läks mustaks ja istudes tasakaal kadus. Kiireim ravi oli heita pikale ja oodata toibumist. Sama kordus ka järgneval päeval...Ja peale seda veetsin mitmeid päevi justkui kuskil kaaluta olekus, suure kuumamulli sees. Pind jalge all kõikus, nagu oleks alles lennukist väljunud. Midagi eriskummalist, mis kestis liiga kaua...
RAINBOW BEACH ( 03/10/09 - 05/10/09 ):
Saabusime linna õhtuhämaruses, mis tähendas ühte riskantsetest öödest rannal :) Aga see selleks. Hommikul avanes meie ees kaunis rannajoon koos vel kaunima päikesetõusuga,
toimusid surfikursused ja mingit tüüpi võistlused. Tuleb välja, et Rainbow Beach on Austraalia idaranniku kõige põhjapoolsem surfilinn. Veetsime hommikupooliku niisama vedeledes ja lapsepõlve meenutades, kuigi lapselikkus saadab meid siin igal sammul. Teisiti lihtsalt polegi võimalik ja ei me kurda kah !!! Seega uskuge või mitte, kõigis meis on peidus "igavane laps", leidke ta vaid enese seest üles ja võimalusel laske maailm valla !!
Tuhande elanikuga Rainbow´l oli lisaks imelisele päevale vaja täita ka tähtis roll, jagamaks infot maailma suurima liivasaare FRASER ISLAND´i kohta...Võtsime suuna linna südamesse, külastasime kahte Fraser Island Tours infokeskust, et teada saada parimat pakkumist kolmepäevaseks lõbureisiks. Saarele saab nii Rainbow Beachilt kui ka Hervey Bay´st ( vahe ainult selles, et stardipositsioon saarel on erinevatel kallastel ). Kuna Hervey Bay on enam levinud, siis ette aimates sealset kallimat hinda valisime oma reisikorraldajaks Rainbow. Saarele minek aga pole niisama lihtne, et pakid end autole ja minek. Oh ei, kaugel sellest....Saar seab kindlad piirangud ja avastusretkeks on hädavajalik neljarattaveoline maasturdžiip, ilma milleta saarele lihtsalt ei lasta. Võimalusi on kaks: kas rentida ise või lunastada vautšer. Samuti on mitmeid võimalusi matkadeks, alustades giidi ja ülimalt täpse kavaga organiseeritud sõidust ning lõpetades päevadepikkuse omapäi sõiduga. Pole vist kahtlust, mida võtta, mida jätta ??? Nii sai kolmeks päevaks 120 .- per nägu renditud 4WD, kes teenis auga ära nime WHITE WABBY ( miks, loe edasi :). Summa sees oli autorent, kämpimisluba. Juurde lisandus veel killuke dollareid üleveoks, mis sest, et praamisõit kestis vaid 5 minutit...Kuna saar on suur turistimagnet ja ekstreemsusi ihkavaid rändureid jagub üleliia, pidime meiegi paar päevakest ootama, et Wabby sadulasse saada. Et aega mitte niisama surnuks lüüa, pidasime hoolega plaani, mida vajalikku vaja Fraserile kaasa võtta. Point selles, et kogu söögi-joogivaru peab enesel olema, kuna ainuke hirmkallis pood asub saare keskuses, kuhu parimal juhul satud korra terve ajaloojooksul. Ülejäänu vaba aja kulutasime looduses, käisime Freshwater Lake Natural Park´is, mille kajastuse taaskord Arvo juba teieni toonud: FAKE SNAKE !!!! Uskumatu, kuidas on võimalik ühe ja sama reha otsa astuda kaks korda päevas. See oli parim show ever, emotsioonid ilma näitlemiseta! Õnneks karastas ussikene mind omajagu, seega tänud Arvole :) Ja nüüdsest ussikesed parem vaadake ette, kui mu teele satute ! Ok, nali naljaks muidugi. Juhtus paar päeva tagasi aga farmis tõeline action. Looduse tungival soovil supervisor Robbo sõidutas mind putkani, kus natukene asjata :) Enne sisenemist tormas kohale noormees, kes hüüdis juba kaugelt: " DON`T GO, SNAKE INSIDE!!!" Alguses pidasin juttu naljaks, kuid asi oli naljast päris kaugel. Sõidutas toosama kutt kohale tõstuki ja upitas "konverentsiruumi" 20cm maapinnast, kui viuhhh lipsas välja ligi 180cm pikkune beežikas äärmiselt mürgine madu. ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ. Uudishimu võis küll suur olla, kuid Robbo ja Andrew soovitasid heaga eemale hoida. Äkitsi olid meestel käes lauajupid, millega mööda põldu maole järgi lippasid kui rammu täis Kalevipojad. Maadlesid, mis nad maadlesid, kuid õhtusöögi perele kätte nad said. Pea lömastatud, kuid närvirakud niivõrd võimsad, et saba tegi kiiremaid karusselliringe veel järgnevad 5 minutit. Plats nelja seina vahel puhas, hiilisin kiirelt sisse ja sama kiirelt välja, kuna summ summ summ, lendab mesimumm .....Meeldejääv külastus, nagu ka elu esimene kohtumine konnaga WC potis, mis leidis aset paar nädalat tagasi :) + konnaga ühes dušši all...hahahaaaaa. Juhtus see eile, kui vahuga möllasin ja sirutasin käe põrandale uue pudeli järele. Pudeli taga kükitas roheline konnapoiss, kes tõenäoliselt oli hirmust sama kange kui ma :) Ette arvamatu on nende hüppesuund. Suutsin teist nii palju aga kollitada, et hakkas mööda seina üles pürgima. Oi kuidas mulle need elukad ikka meeldivad ja tundub, et nemad armastavad mind ka, sest on minuga pea igal sammul :)
FRASER ISALND ( 06/10/09 - 08/10/09 ):
Varahommikul pakkisime elu Holdenist Wabbysse ja seiklus võis alata.Fraser Island on oma Euroopa pärase nime saanud James ja Eliza Fraser´ilt. Šotimaal ehitatud Maheno oli mõeldud luksust ihkavatele reisijatele Tasmani mere ületamiseks. 1836 anti alusele luba minna pensionile ja laev pandi Melbourn´ist teele Jaapani vanaraualademete poole, kaptenipuldis James, ühes temaga kaasa Eliza. Kahjuks jäi Maheno tsükloni tormituulte kätte ning uhuti 9. juulil Fraseri kaldale. James suri, kuid tema naine pääses tänu kohalikele aborigeenidele. Ja niiviisi hakkas aborigeenide pärusmaa purunema, kuna saar hakkas liigsuurt huvi välja poole pakkuma....... Kuulujuttude põhjal olevat saarel koguseliselt rohkem liiva kui Sahara kõrbes. Kõrbest on aga asi üsna kaugel, sest suurim liivasaar maailmas on end katnud kõrgete subtroopiliste vihmametsadega, kuigi jah pinnas on LIIV, mistõttu kuuluvad saarele kõige offroad´imad teed! Samuti on Fraseril kõige helesinisema ja rohelisema veega järved, kõige kõrgemad liivaluited, kõige dingomad dingod, kõige suurem kuu, kõige palavam päikesetõus jne. Rääkides dingodest, siis on tegu metsikute koertega, kes võivad olla vägagi agressiivsed. Saarel elab 150 - 200 dingot, kelle eest tuleb valves olla. Üldjuhul nad inimesi ei ohusta, kuid väikesi lapsi valveta jätta ei tohi, kuna lastes näevad dingot ahvatlevat suutäit. 2001. aasta aprillis sai dingorünnak 9-aastasele tüdrukule saatuslikuks. Toitu ja toidujäätmeid ei ole lubatud kuhugi ripakile jätta, kuna näljased on noole kiirusel kohal ning asi võib karmilt lõppeda. Seega dingodega palli mängima pole sügavat mõtet asuda :)
Nüüd siis aga tagasi hetke, kui neli ratast kindlalt liival ja esimeseks juhiks kandideerinud Jirka sättis tahavaatepeegli paika, kinnitas turvaliselt turvavöö ja MINEK !!! Kuna meie alguspunktiks oli saare kõige lõunapoolsem tipp, siis ootas kolme päeva jooksul meid ees 75 Mile Beach´i rannajoon,
kus toimis kahesuunaline liiklus. Mis moodi näeb saar välja teiselpool rannaäärt, pole aimugi, kuna kolm päeva on miinimum, millega on võimalik 75 miili läbida ja olla tagasi sadamas õigeks ajaks. Info põhjal on aga saare vastaskülg oma soppide poolest justkui teine maailm, kus ookean kubiseb krokodest ning haidest. Kuna aga saar on maismaa keset vett :D, siis need sammused elukad varitsevad kõikjal, seega ujumine ookeanis on RANGELT KEELATUD!!! Esimese päeva distantsiks pikka sõitu ette ei võtnud, pigem tunne oli niivõrd ülev lihtsalt kõndida mööda lõputult pikka rannaäärt. Ja egas see polnud ainuke põhjus, miks parkisime end varakult kämpimiseks sadakond meetrit veepiirist eemale....Nimelt anti meile infokeskusest kaasa juhtnöörid, millal me üldse sõita võime, kuna tõusud - mõõnad on oma kindlatel kellaaegadel ning kui õigel ajal õiges kohas pole, võib SUUUUUR SUUUUUR JAMA tekkida. Kergemal juhul kahjustad 4WD´d soolase veega, halvimal juhul uhub tõus auto koos reisijatega ookeanile.....Nagu kord ja kohus hoidsime reeglitest rangelt kinni, kuid teise päeva hommikuks oli selgemast selgem, et ära näe tonti seal, kus teda pole. Info põhjal võinuks me teisel päeval sõitu alustada alates 1 p.m., kuid kell 10 hommikul oli tõus ammuilma raugenud ja taas sadulasse :)
Et näha, millised näevad välja metsavahelised "külateed", keeras Jirka sisse maismaale. Kuna peagi tuli vastu silt "Road closed", tuli sama tarkade nägudega tagasi pöörduda ja tõsine neliveoralli võttis hoogu....Oli liiva natuke liiga palju ja jäime kinni, ikka sügavamale ja sügavamale :) Kuna Arvo on suuremate - võimsamate autodega natukene rohkem mänginud kui Jirka, võttis ta juhtpuldi üle. Meie kolmekesi palehigis kui märjad kassipojad pumpasime musklid õhku täis ja asusime lükkama, küll eest, küll tagant, kuni lõpuks sai asja kah ! Oi kus oleks tahtnud külma dušši alla saada, kuid see oli võrreldav unistusega: "Kui mul oleks miljon krooni..." Õhtuhämaruses sättisime endid liivale ootamaks tõusu, ajamaks juttu, nautimaks lahedat seltskonda koos väikese veiniga. Mis sa hing veel oskad tahta ? AH ?
Teine päev: Rooli hoidis Arvo, kes kannatamatult ootas, et saaks vaid Jirkale näidata, kuidas tegelikult liivas, üle kõrgete juurikate ja sügavate aukude sõita tuleb! Poiste värk noh... :D "Kuidagi moodi" ta sõiduga toime tuli :D Auto hüppas nii mis kole, nii et kogu pagas tagapool hakkas oma elu elama. Näiteks arvas pann koos taldrikuga, et eespool reisida on vähe mugavam :) Soolikad said kah päris koogelmoogeliks vahustatud...Esimene peatuspunkt oli :
Lake McKenzie
Nu see oli küll kõige helesinisema vee ja helevalgema liivaga järv, mida eales planeedil näinud olen. Justkui oleks tegu päris paradiisiga :) Ei läinud kaua, kui vees me olime ja nautisime igat hetke. Vesi oli äärmiselt soe. Ujusime päris pika distantsi ühelt kaldalt teisele. Keset järve olles tekkis tiba kõhe tunne, kuna põhja enam ei näinud. Täpset sügavust ma ei tea, kuid eeldatavasti ilma sukeldumisülikonnata seda kätte iial ei saa. Samas oli eneseületustunne suur, kuna Eestis järves ujumine pole minu jaoks, siin aga ei ühtki taimestikku jalgu haaramas ;) Ausalt öeldes oleks soovinud McKenzie ääres veeta terve päeva, kuid unustamatud uued hetked ootasid ees....Sihiks nr 2 sai:
Lake Wabby
Sellest tuleneb ka 4WD nimi White Wabby...miks nii ? Imelihtsal põhjusel, kuna teekond Wabby järve juurde oli ekstreemsuste tipp Fraser´il :D Otsus Jirkaga oli näha loodust mitte läbi autoakna...Ronisime katusele võre sisse, mis tegelikult nagu ikka: KEELATUD !!! Puhta segased, ma tean...ei pea seda mulle ütlema, kuid läbitud kilomeetrid olid seda kõike väärt. Kuna turvavööd polnud, siis puhtas kätetöö oli see, mis meid üle parda lendu ei viinud. Suuremad hüpped, mida tagumik koges, olid cu 40cm puutepinnast...Nalja nabani...Püüdsime Annelit kaasata üritusse, kuid pehme iste ei andnud voli pöörastega liituda! Peagi olime Lake Wabby´s koos oma tänuväärse White Wabby´ga :) Järv on kolmest küljest ümbritsetud eukalüpti metsaga, samal ajal, kui neljas külg on massiivne liivakuhi. Vesi oli roheline ja täis kalu....Oleks vaid õnge taibanud kaasa võtta....Aga eks head mõtted tulevad ikka hiljem....Olime järve ääres ainukesed külastajad, mis vabastas kõiksugu piirangud meie ees. Esmalt kerge suplus ja siis.....
Taaskord lahkusime kurbusega, sest kollane liiv oli nii pehme nii kuum nii ahvatlev! Kuid õnneks ei saa keegi röövida neid uskumatuid hetki meie mälusoppidest!
Olles tagasi rannaribal, võtsime suuna Champagne Pools´i poole, mis on kõige viimane punkt, kuhu autoga sellel kaldal saab.Ja mis kõige olulisem....rooli võttis üle naispere, esmajoones Anneli A juhtimisel. Käik tugeva käeliigutusega sisse ( ahjaa, 4WD siis mitte automaat ) ja teele. Pole need naised nii koba ühtki... :) Muidugi oleks parem, kui Anneli kommenteeriks ise, mis ta sõidust arvas, sest mõtetelugemine pole mul veel hästi arenenud. Kannatlikkuse premeerimiseks olin mina auväärne viimane, kes rooli taga oma sõitu nautida sai. No mis ma oskan kosta: Ikka ütlemata lahe tunne. Üks asi on sõita siledal liival, törts teine tera metsa vahel. Poleks uskunud, et autosõit võib nii palju adrenaliini sisse süstida. Ja muide kinni ma ei jäänud kuhugi :D Igaljuhul puges 4WD mulle sügavale põue....kui vaid oleks Eestis sellega miskit pihta hakata, siis ilma kõhklusteta oleks minu autovalik langetatud!
Naisrallijuhtide käe läbi jäid teele paar peatuspunkti:
RED CANION
MAHENO SHIPWRECK
ÖÖ veetsime taaskord kaldalähistel kämpides. Küpsetasime head-paremat hamba alla, kuni hakkas ulguma tuul ja kallas oavarrest. Egas muud, pillid kokku ja telki ää.
Kolmas päev....juba...: Ära käisime Indian Head´is ja Champange Pool´is.
Indian Head
Tegu on justkui vaalakujuline kivistunud mägi, kus avaneb suurepärane vaade ookeanile ja saarele. Tegu on ka parima kohaga, kus pikemal vaatlusel võib kohata hai, rai, vaala ja tont teab mida veel. Väga superlux koht oli. Istusime lihtsalt kaljuserval, silmad suunatud kaugusesse, kuid tol korral elu ookeanis end meile ei avanud. Vaatamata sellele olid hetked nii lummavalt lõõgastavad! Teine sihtpunkt:
Champagne Pool
See on koht, kus kivimürakad on killukese ookeanist eraldanud turvaliseks ja ainukeseks soolase vee supluskohaks saarel. Võimsad lained laksuvad üle kivide, tekitades vahutava basseinisarnase territooriumi. Anneli ja Jirka virgutav nauding pools´is kestis viivu, meie Arvoga püüdsime üle kalju serva purskavaid laineharju oma tubli pool tundi. Lihtsalt taaskord hämmastav....Lained võtsid kohati sisse päris suure vungi, nii et hea, kui kehakatted alles jäid :) Nalja sai ka turistidega, kes kaldapervel päikest püüdsid....äkitsi jõudis vesi liiga kaugele ja võttis enesega kaasa kogu plätumajanduse, mis kenasti ritta seatud :D Küll läks rahval äkitsi kiireks, sest vaja päästa, mis päästa annab :D
Kuna kolmas päev hakkas lõpusirgele jõudma, tuli sammud tagasi seada 75 Mile Beach pinnale. Luba rooli juhtida kuulus mulle ja nautisin igat alles jäänud hetke! Kui saaks vaid tagasi Wabby selga...
Peagi olime tagasi praami peal ja Bye Bye Fraser.Kui tulevikus tekib aega ning võimalust, siis võtaksin heameelega ette uue tripi avastamaks teispool kallast....Kuigi natuke üle paisutatud on info, et tegu SUURIMA LIIVASAAREGA universumis. Seda ta küll on, kuid eeldasime näha rohkem liiva kui iial varem.
Reisi viimase osa hulka kuulus maasturi puhastuskuur. Liiva tolmuimejasse läks kuhjaga :) Olles tagasi Holdeni istmel, oli tunne nii võõras ja võlts. Poleks olnud justkui oma ? Saime sõita mõne hea kilomeetri, kui peale põgusat paigalsseisu saime aru, et oleme ühes ikka vana hea Holdeniga, sest üllatusi tal meie jaoks ei paista lõppevat. Seekord lihtsalt enam ei käivitunud. Peatasime paar autot kinni, saime krokodillide abil rattad taas alla ning ilma peatusteta vurasime uute huvitavate seikluste jahile. Parim seiklus, mis järgneval päeval ees ootas, oli Maryborough linnas Holdeni taaskordne kingitus :D Keeldus käivitumast. Otsisime üles siis lähima remonditöökoja, kuhu jätsime 4 tundi Holdeni iluoperatsiooniks. Ära vahetati seekord
Uskumatu, aga tõsi......
GREAT BARRIER REEF ehk SUUR VALLRAHU ehk ELU ALLPOOL VEEPIIRI ( 15/10/09 ):
Asukoht Queenslandi kirdeosas ja kogu ilu-võlu on niivõrd suur, suisa laiub 344 400 km/2´l alal, mis on nähtav isegi kosmosest! 1981. aastast kuulutati Suur Vallrahu maailmapärandite nimistusse kui maailma suurim ainus elav organism. On parim sukeldumispaik terves ilmas. Vallrahu koosneb 3000´st üksikrahust ja 900´st saarekesest. Siin elab 1500 eriliiki kalu, 400 eritüüpi koralle, 4000 erinevat molluskit-käsna, 500 erivärvilist merirohtu, 200 linnuliiki, 6 tüüpi kilpkonni ja palju palju muud......Koralle on igasuguseid: pehmeid ja karvaseid, värvilisi ja hallikaid, suuri ja väikesi, ümmargusi ja kandilisi. Ka kalad ei pelga mitmekesisust, olles igas suuruses ja värvivarjundis tavalistest hallkuubedest sebratriibuliste ülikondadeni. vallrahu pikkuseks on 2300km, laiuseks 80km. Kuna oleks lauslollus jätta veealune paradiis nägemata, nii võtsime meiegi neljakesi luksusliku snorgeldamis - sukeldumisseikluse oma päevakavasse. Olime selleks ajaks jõudnud Cairnsi, kust suurem osa väljasõite alguse ka saavad.Kuna asi on kuulsust kogunud metsikult, siis nagu Fraser Island´iga, võib siingi juhtuda, et soovitud päevaks vabu kohti pole. Lind küll pähe ei lasknud, kuid õnn naeratas meie õuele ja saime viimased pääsmed pardale 15. oktoobriks. See oli ka ainuke sobilik päev, kuna päev peale seda tuli jätta hüvasti Anneliga. Päevaseid kruiise on väga erinevas valikus, kõik sõltub sinu enese rahakoti paksusest. Kuna priisata seekord ei soovinud, võtsime hea pakkumise vastu ehk keskeltläbi 1150 eeku per nägu, külastades selle raha eest kolme erinevat piirkonda! Eestitiim valis puhtalt snorgeldamise, Jirka soovis sügavusse rännata ja valis sukeldumise, mis maksis suts rohkem. Omavahel öeldes ei olnud sel suurt pointi, kuna nii arusaamatu kui see ka pole, sai sukeldumisvormi kanda vaid ühel korral ja ülejäänu aja tuli Jirkalgi puhtalt snorgeldamisega leppida ? Hommikul pardale minnes tervitas meeskond kõiki osalisi, kokku oli meid cu 80 nägu. Ligi tunnike paadisõitu, lestad varba otsa, prillid pähe, kopsud õhku täis ning sulps ookeanisse. Ilm oli erakordselt selge ja vaikne, lainetus puudus, ühesõnaga ideaalseim ilm veemaailma avastamiseks. Tuli ka ilmsiks, et selline ilm on üsna haruldane ( tasus ikka ilmataadiga enne klaasi taga istuda ).....Aeg, mis kolmel vallrahul kokku veetsime oli pikk, korraga 2h vees sulistada lendas kui linnutiivul. Ja eelpool mainitu elavast mitmekesisuest täpselt selline oli! Mõni korall oli kõigest ligi 20cm sügavusel, seega sinna peale snorgeldama minna polnud just tark tegu, kuna oht end haavata oli 50/50 %. Lubatud polnud ka keset koralli püsti seista, kuna vaevalt endalegi meeldiks, kui elevant jala peale astuks! Vaated, mis meile avanesid, on KIRJELDAMATUD !!!!! Ühe koralli juurde peatuma jäädes, oli näha, kuid elu keeb. Käsnad hingavad sisse-välja, värvikirev pilt võttis sõnatuks. Kalad mulistasid üksi, kaksi, parvedena. Püüdes hoida madalat profiili, võis enda leida peagi kalade keskelt, kes sinust mööda tuhisesid. Mõnes kohas oli vallrahu sügavus tohutu ja eks siin oligi sukeldujate eelis, kuid ei saa kuidagi väita, et meie oleksime vähem näinud. Raske on tegelikult emotsioone ja nähtut edasi kajastada. Pigem tsiteeriks Benjamin Disraeli: Like all great travelers, I have seen more than I remember, and remember more than I have seen! See lause kehtib muidugi KOGU AUSTRAALIA kohta !!!
Päeva vahepausiks oli mitmeküllane lõunasöök ja tagasiteel Cairnsi pakkus hr Elvis meelelahutust, mida nägime muidugi terve päeva vältel. Mängis kitarri ja mixis viise, tõi lagedale aborigeenide muusikainstrumendi ditšeridoo ja lasi kuuldavale paar paremat pala.
Päikesest ja soolasest ookeaniveest väsinuna võis igaüks meist päeva korda läinuks lugeda...Kui ühel päeval loodetavasti sukeldumiskursused seljataga, siis on samuti Great Barrier Reef väärt koht taaskülastuseks. Usun, et võttes vähe kobedam kruiis, nt mitmepäevane, saab ballooni seljas kanda enam kui 1 kord...
Tundub, et tippsündmused on enam jaolt kajastatud ja väikene ülevaade Austraalia elust-olust teieni toodud! Praegu töömesilastena nii suuri sündmusi pajatada ei saa, kuid egas nad tulemata jää....
Hetkel aga pannes end kui peaklatšija Colleen kehastusse Seebiooperist "Kodus ja Võõrsil", võin paar kohalikku elu-olu puudutavat uudist siiski lagedale tuua!Nimelt Palmer River Road House, kus elame kuulub ainult ühele perekonnale, kokku 6 naist, kari mehi ja lapsed. Mammad - tütred kokkavad meile ja läbisõitjatele ning on äärmiselt lahked ja lahedad inimesed. Hästi meelitatud on nad, kui lähen ikka juttu puhuma. Saladuskatte all öeldi eile, et praegusest seltskonnast olen ainuke, kes üleüldse huvi tunneb ja tänutäheks sain puhta tasuta kuivatatud mangosi :) Üks õhta ajasin juttu ka meesperega, kes selgitas, kuidas neil elukorraldus toimib...Ja tegelikult on nad siin paganama rikas perekond, kuna meespere põhitegevus on KULLAKAEVANDUS kohalikest jõgedest. Nad on selle tähtsa ameti kunagi üle võtnud ja tänasel päeval müüvad oma kätega kaevatud KULDA üle Austraalia. Tegu on äärmiselt hinnatud ja väärt kraamiga, kus imepisikese tüki hind võib ulatuda 500 dollarini ja ülespoole...Tekkis endalgi iirlastega suheldes mõte, et ostaks grammi kulda, tooks koju ja müüks maha, kuid nii suurt ärisoont mul ka pole, et suudaks Mati Kullaärile ära tõestada, et just see kuld on HINDAMATU :)
Aga Palmer River Road House´i pere niiviisi eksisteerib, hommikust hommikuni, aastast aastasse! Ja kui pea saabub metsik ja üleujutuste rohke vihmaperiood, siis suurem osa neist pakib pagasi ning läheb mujale päikese kätte näiteks kala püüdma...Igaljuhul küsides, kas nad on oma siinse, meie mõistes pärapõrgu, eluga rahul...oli vastus kindel JAH. No egas muidugi, kui istud kullahunniku otsas :)
Soovime kena pakast, hommikusi jääkraapimisi autoaknalt, rohkem positiivset meelt ja armastust:)
Taas kuulmiseni
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar