Nädalake jälle mööda lennanud !

On esmaspäev, kell näitab 6.53, kui päikene küpsetab ja telgis olla enam ei suuda. Asume linnakese Tweed Heads kämpingus. Veidi aja pärast teeme ka hommikuse supluse, mida hostelite ja kämparite mõnude alla saab pea alati lugeda ! Teekond siia on olnud mitmekesine.....

Heh, pidin kirjatüki mõneks ajaks pooleli jätma, seega alustan otsast peale :) ....On esmaspäev, kell näitab 21.30. Oleme omadega jõudnud Austraalia teise osariiki Queenslandi. Plaani kui sellist tänaseks polnud, kuid olude sunnil " Siin me oleme " ....Mõte oli täna teha puhkuse moodi paistev päev, kuid enamus aja veetsime autoistmel. Kell 4.30 p.m. otsustasime hakata otsima kämpingut, et saaks korragi elus valges kohale, naudiks valges telgi üles panemist, hõrgutava söögi vamistamist jne. Aga no tühjagi...kui muidu jäid trajetkoorile kämpingud igal sammul, siis täna otsi kui tikutulega taga! Lõpuks Lonely Planet abiks võttes, avastasin, et Brisbane´is peaks üks kämpar olema. Hakkasime teist siis otsima. Otsisime 3h ja üles ei leidnud. Kaart küll silme ees, kuid liiklus on kirju-mirju ja nii need eestlased omadega ämbrisse astusid :) By accidently jäi ringi sõites silma Backpackersite hostel. Olime küll vastas suunas, kuid tegime üle rasvaste pidevjoonte U- pöörde.....Öökene küll kordades kallim, kui telgimõnusid nautides, 27 dollarit nägu, kui kämpari võib kolme peale saada samas summas.....Vot niii....Aga heakene seegi. Nüüdseks kõhud parimat pala täis: praetud sibulad praetud porgandiga + kanakoivad - tiivad ! Nämmaaaaa.....Ja nii ma nüüd siis arvuti taga istun, kuigi tahaks juba osaliselt teki alla saada, sest viimased ööd telgis on kui " Rahutu Tuhkatriinu" olnud ! Nüüd aga lühiülevaade nädalast, mis oli...

20. september jätsime hüvasti Coffs Harbouriga. See oli ütlemata raske, kuna 2 nädalat olla koos ühtede ja samade inimestega, võib uskumatult lähedase tunde tekitada. Ja mina seisin veel teeristil: kas minna kaasa Arvoga või jääda edasi paikseks, saada tasuta öömaja ning säästa raha. Receptioni rahvas aitas mind igati, et leiaksin ehk tööd ( printisid mulle CV-si ja toetasid netiotsingutel ). Ja lausutud sõnad: " Kui sa, Anneli, astud peale 10 a.m. uksest välja, pead sa hakkama maksma. Kui sa aga jääd, siis ainuke kulu oleks söök!" Muidugi oli neil igati tõsi taga ja nii olid pikka aega mu asjad toapõrandal, pooled kotis, pooled põrandal laiali, kuna otsus oli veel lahtine. Kell aga sai peagi 10.00 ja nagu näha, tegin seekord otsuse lahkuda...kas oli õige või vale, eks elu näitab ! Kerry ja Corie receptionist kallistasid mind, mis isegi võttis kerge pisara silma. Seda poleks elu sees osanud endast oodata :) Ma pole ju emotsionaalne inimene :)

Teekond viis meid tagasi Sydney´sse, kuna 21. sept. maandus maismaa pinnale lennuk, kus peal vähemalt 1 Eesti kodanik nimega ... Anneli ( Arvo õde ) :) Seega on kambas meil 2 samanimelist, eristamiseks Anneli T ja Anneli A. Pühapäeva õhtul, mil olime sihtpunktis, kohtusime Tõnisega, kes on Rohelisel Mandril juba mõned head kuud olnud. Poisid tegid paar kangemat ringi....tulemus, milleni see viis, jäi õnneks minu silmadele nägemata, aga fotosessioon võttis hommikul muigele :) Esmaspäevaks oli mul kokku lepitud kohtumine Tšehhikaga. Teed viisid meid kokku Coffsis, temaga sai veidi seigeldud ja tundus mõistlik veelkord treffata ! Tore poiss küll, ostis kiirelt telefonigi, et saaks suhelda, mis sest, et meilimajandus töötab sama hästi :) Arvo kohtumisele ei tulnud, sest poistemängud vajasid vist täiendamist, seega veetsime nädala esimese päeva suhteliselt eraldi. Tšehhika nimi on Jirka, mainin sellepärast, kuna see nimi hakkab järgnevatel blogi sissekannetel figureerima....Vot mis kõik juhtuda võib, kui kolmandaks kaaslaseks on pudel veini ! Istusime extreemsuses....kaljuserval, ilma piirdeta ja väikene vale arvestus oleks viinud sügavale lainetesse....huuh, minu jalad värisesid aga elus-terve :) Tühja kõhu kinnituseks haarasime vahepeal Fish and Chips´ist ( üle Austraalia levinud kiirsöögikohad, mida paaril korral oleme ikka kasutanud. Väga maitsev, seega Mäc´i ei plaani minna, kuna hind, mida seal küsitakse, on kosmiline ) pool kana ja natuke friikaid. "Tunne on hea ja tuju on mega......" - küsisin Jirkalt, kas soovib ehk meiega trippima tulla. Mõtles veidi ja konkreetne JAH sai heaks kiidu. Korjame Jirka peale homme Brisbane´st ning võtame eesolevast kolmest nädalast kõike, mida võtta annab ! Kuulsin aga just hetk tagasi, et Brisbane´is on rohkem kui 1 bussijaam ja võttes arvesse, palju meil kulus kämpari leidmiseks....tehke omad arvutused ja soovige homseks edu! Peame igaljuhul 1.30 p.m. olema bussijaamas :)

22. september, kui Anneli A pistis rinda oma esimese hommikuga teispool maakera, oli plaan minna Sydney avastama. Polnud isegi seda jõudnud veel teha. Ütleme aga nii, et päev oli tõsine läbikukkumine. Esiteks polnud nii kuuma ja õhuta ilma siinpool veel kogenud. Teiseks, parkisime auto südalinnast eemale, kus tasuta parkimisala....Ooperimaja, Botaanikaaed, Harbour Bridge ja kõik ülejäänu paistis käega katsutav olevat....AGA kogu kõmpimine turisti vaatamisväärsusteni võttis igaviku. Hea, et pudelike vett ikka kaasas oli, mida sai ka aeg ajalt täidetud. Kell oli 4 p.m. kui lõppude lõpuks kõik SUURSUGUNE avanes meie ees. Kahjuks aga oli aega kõige nautimiseks vaid 2h, põhimõtteliselt ei midagi....Kuid vähemalt mõeldud - tehtud, ka kohustuslikud võtted kaameraga :) Sydney on ja jääb kohaks, kuhu tahan kindlasti tagasi minna, et põhjalikumalt tutvust teha. Alustades kasvõi botaanikaaiast. See oli ikka päris võimas, Eesti oma kahvatub selle kõrval...Palun vabandust :) Tiigis jalgu jahutades, tulid kalad toksima....mina kui "SUUR LOOMA JA PUTUKA FÄNN" lasin kilked hõikvele.....Ooperimaja on kah oma käega nüüd ära katsutud ja sammud hoone esisel pinnal tehtud. Mis ma oskan öelda, kui et KENA - soovitan kõigil siia tulla, te ei kahetse !

Enne pimedat hakkasime vaikselt auto suunas tagasi liikuma. Kuna Anneli A aga vajas enam uneaega ja tema samm oli suht tönts, siis Arvo kappas omapäi auto järgi, mina solidaarsusest jäin Anneli nime duubeldama. Peagi oli kottpime, aga teadsime, et hr autojuht on lähistel. Ooooo ooo ooooooo......Kui Brisbane´i liiklus on košmaar, siis Sydney ei maksa üldse mainidagi, isegi kohalikel on aeg ajalt raskusi :) Niiviisi kulus ikka meeletu aeg enne, kui saime lõpuks peale väsitavat jalgsi päeva tunda autoistet oma pepu all :) Takka tipuks hakkas vaikselt ka tibutama...

Kolmapäev, 23. sept. - päev, mil taas jätsime hüvasti suurlinnaga....Eelmise õhtu viimane lause ( hakkas vaikselt tibutama ) muutus ööga millekski hullumeelseks. Ööga tõusis tugev tugev tuul, kallas kui oavarrest ! Hosteli aknad logisesid - kolisesid ja hirm oli nahas. Kuid uni sai võitu...Hommikul silmad avades oli imestus suur ja mitte ainult meil, vaid ka austraallastel ehk aussidel endil. Usun, kes uudiseid vaadanud, teavad, millest jutt.....Nimelt vistiti esimest korda siinsel pinnal nii palju, kui mäletatakse, võttis võimu PUNASE TOLMU TORM ehk Red Dust Storm. Ei suutnud omi silmi uskuda, mis väljas toimub. Mitte vähimatki ei näe, kogu linn on mattunud punase tolmu alla, hingata raske ja tuul kogus aina võimsust ! Allergikutel ja astmahaigetel soovitati koduseinte vahele jääda ! Meie nende hulka ei kuulunud ja asusime siiski oma plaanitud tee suunas. Autojuhil oli kohati raskusi meie limusiini teel hoidmisega, päris hirmutav! Taevas oli hele - hele - hele sinise asemel midagi hägust, tuhmunud ja punast ! Temperatuur oli soe, aga väljas viibida oli võimatu, kui just triikrauda või telliskivi taskus polnud. Tegu oli nimelt siis äkitsi tekkinud loodetuulega, mis diagonaalis üle Austraalia liikus, võttes endaga kaasa kõrbe punase koostise ning kandes selle kõikjale Idarannikule....Kõik tele- ja raadiojaamad terve päeva vältel vaid sellest vatrasid ! Tolleks päevaks olid plaanitud mõned looduskaunid kohad, kuid nägemata need jäid, püüdsime vaid leida sobilikku paika ööbimiseks ja selleks sai Seal Rock kämping. Olime läbinud suurtemate kohatedena Sydney - Hornsby - Gosford - Newcastle - Raymond - Seal Rock. Kuna pimedus oli maa peale saabunud, ei tundunud mõistlik enam kaugemale seigelda. Vihm oli küll lõppenud, kuit tuul ulus....Tegime söömaja, jutustasime kohalikega, naersime :) .... kuni oli aeg tudile minna. Arvo ja Anneli A veetsid öökese telgis, mina otsustasin seda teha auto taga osas. Laadisin kogu kauba ühele poole serva, viskasin mugavuse mõttes maha oma luxusliku õhkmadratsi, pugesin tekitokki ja jäin und ootama. Mida aga ei tulnud, oli UNI...Tuul ei olnud see, mis unemati minema peletas, vaid hoopis veidi kallakus olev asend. Pind oli libe ja pagassiluuk oli tuntavaim objekt terve öö vältel...hommikune seljavalu k.a. Seega nüüdsest oleme ööbinud kolmekesi telgis, ilmad muidugi ka paremad, kuid oleme ausad, häid lambaid ei mahu siiski ühte lauta nii palju, NO LIHTSALT EI MAHU !!!!!!!!!!!! Seega oh seda õnnistust, et täna saab laiutada hostelivoodis, keera, mis suunas hing vaid ihaldab..ei jõua ära oodata + homme peaks extra reibas päev tulema :) Seda niikuinii ;)

Neljapäev, 24. september......imekaunis hommik, ilm klaar punasest tolmust ja uugavast tuulest. Hommikusöök sisse ja täiskäik edasi ! Suur soov oli läbi astuda Coffs Harbourist ehk kallistuseparadiisist :) Kõiki tuttavaid ei kohanud, kuid põhilisi siiski. Väikene kohvi- ja latatararing ning kitarrimängija viimased kallid, kuna SUURE tõenäosusega never ever enam ei kohtu. See sissepõige oli seda väärt. Juba tuttavas rannas tegime oma lõunasöögi: praekartulid muna ja ketšupiga. Kõhud täid, suundusime ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi ! Huvitaval kombel liigub päeva valge aeg siin kiirelt, seega õige pea hakkasime juba väikest viisi ööbimiskohta otsima. Selleks sai Stoney Park kämping, täpselt kiirtee kõrval :) Läbitud linnakesed olid Seal Rock - Forster - Taree - Port Macquaire - Kempsey - Coffs Harbour - Grafton - Maclean. Koht, kuhu maandusime, oli iseenesest kena nagu kõik teisedki. Õhtu naelaks kujunes meie usaldusväärse Holdeni hoolduskuur, mis sihikule ei viinud. Seekord siis suutis kuum päike ( kedagi peab ju süüdistama ) tuksi keerata kõrvalistuja ukse, mis enam lihtsalt ei avanenud. Arvo palehigis püüdis neiudele oma taset näidata, kuid head kavatsused luhtusid. Seega järgnevad päevad sai positsioon istmel sisse seatud kas läbi akna ronides või siis teiselt poolt....Vot selline on Holden Commodore :) Päeva jooksul tegime ka paar tähtsat ostu. Nimelt muretsesime külmkasti ja plastikkasti toidukraamile, sest kuni selle päevani valitses autos tõeline kaos, hulluks võis minna, sest vähimatki ei leia, isegi terakese soola leidmine toidule võis kujuneda seebiooperiks. Või siis nt otsisin hommikul kohvi ja suhkrut, pöörasin kõik pahupidi ja ikka ei leidnud. Lõpuks aga teadsin hiiglama hästi, kus asjad on ...... Sõber Tõnispoisi juures Sydenys köögikapil :)

Reede, 25. september - Oli päev, mil sai lõpuks veidi ka päevast aega autoistmest eemal veeta, nautida rannamõnusid, ookeanilaineid jms ! Temperatuur oli KUUM, ookeanivesi KÜLM , seega kõik oli balansis :) Nii suuri lained, kui teele sattunud rand näitas, polnud keegi meist siiani veel näinud, bikiinide asemel kulunuks midagi kinnisemat ära :) Õhtu plaan oli jõuda peomaailma ehk Byron Bay´sse. Linnake ise suhteliselt pisike, kuid möllu saab kõvasit, anna ainult päkkadele tuld. Tõestust näitab fakt, et esimene hostel, kuhu läksime, meile ülerahvastatuse tõttu öömaja ei pakkunud. Õnneks leidsime kiirelt teise ja ehk ka parema. Väga lahe koht oli, bassein taaskord ja hubased toad. Rahvas nautis õhtut, mängiti kaarte, kitarri, lauldi midagi abstraktset :) Seadsime endid sisse ja oleks ka suurema peo maha pidanud, kuid uus linn, uued inimesed, uus uus uus....ehk üsna varakult olime riburadapidi teki all. Tegime küll väikese tiiru peale, kuid kõik tundus nii võõras ja mitte kodune. Klubis liikumisviis oli tõsiselt külg külje kõrval, kingatallad oleks justkui nätsu või kärbsepaberit täis, aina naks ja naks...

Laupäev, 26. september - Terve päev Byron Bay´s. Olimegi sihiks võtnud veeta siin linnas 2 ööd. Majutuse raha eest saime kasutusse ka body board´id ehk nö poolikud surfilauad. Mõte iseenesest oli ju hea, kuid ilm vedas meid taaskord alt. Tuul oli suuremõõtmeline ja rikkus kogu ilu! Arvo ja Anneli A tegid küll väikese katsetuse, kuid surfmisest oli asi kaugel. Tundus õigem lahkuda rannast ja veeta päev linnas tuiates. Kes mida täpselt tegi, ei tea, sest hosteli ukse eest läksid teed lahku.....Nii palju kasu küll linnas seiklemisest oli, et mina ja Arvo saime endale äärmiselt soodsa hinnaga ISIKLIKU body boardy! Kui osta täishinnas laud, maksaks min. 3000.-, siiski üldujuhul ulatuvad hinnad kuni 5 - 6 tuhande kroonini. Meie aga saime omad alla tuhande ! Second hand shop versus Humana eksisteerib ka siinpool sood ! Ei jõua ära oodata, mil saaks juba laineid püüdma minna :) See saab koomiline kindlastiiiiiii olema !
Õhtu saabudes tegin natuke head oma kehale ehk 45 min. jooksuring. Spordi puhul on hää see, et peaaegu mitte kunagi ei tule joosta ühte ja sama rada pidi......
Hostelis kella kuue paiku õhtul oli veel üsna vaikne, kuid peale pesu oleks kui uus maailm avanenud, rahvas istus, sõi ja alustas laupäeva õhtuse programmiga seada end valmis pidutsemiseks! Liitusime meiegi. Pika laua taha mahub ikka hiiglama palju seltskonda, kes kõik suhtlusrohked ja sõbralikud. Inglise kutt oli kuskil hostelis ka ühe mängu selgeks õppinud, mida peagi 14 inimest koos rõõmsalt lustisid :) Esimene välja langenu meist oli Anneli A, aga eks see õppetöö ole ju väsitav ! Teise koha saavutas Arvo. Mina läksin rahvaga Monkey klubisse, mis eelmisel õhtul tundus hullumaja, tol korral aga täitsa põnev. Hosteli templid käe peal, saime sisse tasuta. Ainsakas tantsuplatsiks olid lauad - toolid. Ühesõnaga nalja sai ja Austraalia pidutsemisviis hakkab selgeks saama.

Pühapäev, 27. september - Ütleme nii, et kõigil meil oli veidi kopp ees autosõitudest ja tahaks päeva ajal rohkem väljas olla. Iseenesest kilometraaž polnud teab mis suur, kuid siiski....Pühapäeva idee oli minna Mount Warning´sse ja panna oma tõsisemad füüsilised võimed proovile. Kämpingust otseteed minnes tundus mägi nii meeletult lähedal, kuid otsustasime kiirteed vältida ning nautida rohkem loodust! See sai taaskord saatuslikuks. Oli küll tore ja huvitav sõita mööda väiksemaid teid, nägime rohkem kui iial varem, kuid kellaaeg, mil lõpuks mäe vallutamis stardipunkti jõudsime, oli hiline ( 3 p.m. ). Allatulijatelt sai küsitud, kaua aega edasi-tagasi kulub ja vastus oli enamjaolt kõigil sama ehk 4 h, mis tähendanuks seda, et allatulek jääks meil pimedasse. Kuna aga teekond sai juba ette võetud, siis läksime ikka suunaga tippu, et vaadata päikeseloojangut juba natuke parema nurga alt. Sydneys ei näinud tuhkagi, kuna loojus kuhugi kaugustesse. Seega ootan väga, et päris põhjas olles avaneb imekaunis loojang minu silmadele !!!
Mount Warning olevat mägi, kuhu päikene hommikul kõige esimesena paistma hakkab. Mount Warning on mäe nimi, kuna hoiatusiltidelt võis lugeda, et talvisel perioodil ei soovitata üles ronima hakata, kui kell on 1 läbi ! Nii mõnigi kahejalgne on mäkke jäänud.....Mount Warning on mägi, mille edasi - tagasi pikkus on 8,8 km ! Pole paha ? Ülesminek võttis meil aega 1,5h ja olime viimased, kes sel päeval tipu vallutasid. Poolel teel kohtasime mitmeid "mägironijaid", vanuses 3 - 60 äkki ? Ega neid siinseid pensionäre tea, vanus võib vägagi petlik olla. Kohtasime perekonda, kus lapsi kokku 6, üks neist traksidega kõhu peal. Väikene tüdruk lausus oma isale meie kohta: " Issi, nad ei jõua ju enne pimedat alla tagasi !"....Isa: " Ole mureta, nad on piisavalt kiired!"
Füüsise poole pealt oli mägi keskmise koormusega. Jalgealust katsid suured kivimürakad, natuke siledamat pinnast ja mõned trepiastmed alumises pooles. Silmad seega olid terve aja suunatud vaid maha, sest oht jalga väänata vms oli suur. Et aga päris tippu jõuda, tuli ka natuke kätejõudu kasutada. 70 kraadise nurga all olid osaliselt tahutud kivikaljud ja paremas servas trossid, mida mööda sai end üles sikutada. Alla vaadata ei kannatanud.....Viimane lõpp võttis piisavalt võhmale aga üles me jõudsime ja äärmiselt super tunne oli ! Päikene hakkas küll unele minema, kuid vaated said mälusoppi talletatud ja pildid tehtud! 1,5h seiklemist mõjus vist lapsemeelsusele tugevalt......

Kella 5 paiku hakkasime tagasi alla ronima, ega nalja polnud mööda trosse ja kive end kuidagi tasasemale pinnale viia. Tundub, et isa lausutud sõnad tütrele pidasid paika, kuna tagasiteel möödusime nii mõnestki, kes enne meile vastu tulid ! Kokku kulus finišhi jõudmiseks suts üle tunni. Õnnis tunne südames ja meeletu soov midagi säärast veel kogeda, kasvas omajagu :) Peagi peaks uus võimalus selleks ka avanema....
Kuna päevake oli taas õhtuhämaruses, otsisime kiirelt esimese kämpingu. Väga pro koht, nagu ikka :) Grillisime taaskord porgandeid ja kana ning nautisime veini....Välisköögis oli suur kamp tumedanahalisi ja mind pani imestama, et räägivad inglise keelt. Tekkis kiusatud teada saada, mis maalt nad pärinevad? Uurisin väikese tüdruku käest ja nad elavadki Austraalias. Küll aga esivanemad on pärid Indiast.....Suur Manner on seega täis sulelisi ja karvaseid....

Uuel hommikul oligi alanud uus nädal, mida hakkame kuuma päikese käes nautima. Arvo "pesi" ka pesu :) Heh, ega eriti puhtamaks pesu just lähe, kui paned pesupulbriga KUIVATISSE... :)

Ühesõnaga, pikale küll venis see lühiülevaade, aga teate, et oleme kombes ja enamgi veel ! Me oleme pinnal, kus vesi ja taevas on helesinine, liiv sametine, muru kõrbenud....

Lubasin juba ammu, et tegeleme ka pildimajandusega ! Kinnitan seda ludabust ! Natuke varuge veel aega :)

Alati teile parimat soovides: Kaks Annelit ja Arvo

Kellele vaikne - kellele KRÄU laupeäv

Niisiis, mis vahepeal toimunud...ei suurt miskit, oleme olnud nüüd pea 2 nädalat Coffs Harbouris, teinud oma tööd, kuigi sel nädalal oleme jaganud vahetust, sest jäime ilma ühest vahetusest. Täna oli siis minu koristuskord........koristada kööki. Tegelikult see meeldib mulle, aeg lendab ja igav pole. Täna tegin taaskord õhtusöögi kuuele ja mulle pakuti ametikohta 100 dollari eest nädalas. Mõtlesin selle peale aga siiski vist loobun ja suurendan oma võlakoormat Arvole. Kuigi kena neist poistest, ju mu toit siis päris WC vahet pole neid siiani jooksma pannud :)

Aga no see on ikka kummaline, lõpetasin oma töö ja tulles teiste sekka..........olen ÜKSI.....kõik on kuhugi kadunud ja ei sõnagi mulle, ehk siis pean veetma vaikse rahuliku õhtu ! Mis seal ikka, pole ju hullu, ehk on kasulik kah :D Ei põe, sest homme peame siiki selle linnakesega hüvasti jätma. Ma kül olen otsinud siin tööd kõikjalt, et siiski jääda ja säästa raha aga ei õnnestu! Saab teisiti siis hakkama. Olen viinud oma CVśi paljudesse kohtadesse aga neil nö low season ehk madalhooaeg ja tööd ei ole. Tulgu ma tagasi jõulude aeg ja JEPPPIIII ma saaksin tööd aga sry selleks ajaks on tuuled mind juba mujale viinud ! Aga oli igaljuhul väärt proovimist, kogesin, kuidas minna lampi uksest sisse ja küsida tööd.

Ega siin muud polegi, homme pakime kotid ja tagasi sydneysse, et võtta vastu Arvo õde Anneli 2 ja asuda seiklema.....Kahju on tegelikult siit lahkuda, sest oleme olnud siin 2 nädalat ja kuulanud aegajalt kitarrimängu, mis on muusika mu kõrvadele....loodan peagi veel kuulda ;)

Kui oleme seiklusterohked olnud, siis pajatan edasi. seega praegu sauka !

Küll meil ikka juhtub...

Üleeile mõtlesime minna Dorrigo NP'i, mis asub siit ca 45 km kaugusel. Algus oli mööda kiirteed, kuid pärast 20 km pöörasime auto vööriosa mäkke. Ma eriti gaasipedaaliga tagasi ei hoidnud kah ja kui üles jõudsime, siis tunnen jubedat kärsahaisu. Lähemalt uurides selgub, et asi on selles, et suurem kogus õli on jooksnud summuti toru peale ja seal süttinud. Õnneks päris lahtise leegiga ei põlenud.
Egas midagi, sai kohapeal abivalmite inimeste käest tööriistad laenatud ja kurjajuur üles leitud. Kuid ära ei suutnud asja parandada, kuna käigukasti ja jahutusradika vaheline voolik oli puruks. Kuna meil käigukastis enam väga õli ei olnud, sai suund lähima tanklani võetud, kuna "road assistance" teenus oleks üsna kulukas olnud. Me nimelt ei ole sellega veel liitunud, kuid ilmselt nüüd liitume.
Õnneks jõudsime ilusti tanklani välja ja seal näeme, et täpselt selle sama "road assistance" auto seisab kah tanklas ja töömees abistab ühte hädalist parasjagu. Egas midagi võtsime kohe järjekorda ja ootasime, kuni ta eelmise kliendiga valmis sai. Ta oli väga abivalmis ja puha, kuid tal üks klient veel ootamas ja seega pidime veel ootama, kuid ta lubas tagasi tulla ja ka meid aidata.
Pool tundi hiljem tuligi ta tagasi, vajalik voolik olemas, vahetas kiirelt ära ja ei löönud ka kirvest selga. Töö hind 3x odavam, kui oleks läbi firma kutsudes oleks kujunenud. Seega läks õnneks, et voolik kusagil outbacki peal ei purunenud ja vajalik inimene meid juba tee peal ootas.
Jõudsime veel enne pimedat korra Dorrigo NP tagasi kah minna, et üritus päris luhta ei läheks, kuid tulime siia veel järgmisel päeval uuesti, sest tundus, et palju jäi nägemata. Aga sellest sõidust juba hiljem. Nii palju võib öelda, et sel korral sai "lühem" kuid kindlasti huvitavam tee valitud.

Neljapäeva pajatused maakera kukla poolelt!

Niisiis Hunt Kriimsilma seitse ametit on alguse saanud, igati tulus busyness, sest hoiame nädala ligi 1800 eeku näo pealt kokku. Selle summa eest nädalas ei saaks Eestis iialgi koristajaametit pidada mu arvamust mööda, seega KEEP SMILE´ing....Hommikuti tööle minnes olen alati täis energiat ja omanikele paistab see siiralt meeldivat. Vähemalt mina usaldan neid ja nemad mind / meid. Sama ei saa öelda hosteli kohta, mis asub paar tänavat edasi. Täname õnne, et veetsime seal vaid öökese! Üks kutt läks vahepeal huvi mõttes ka sinna ja täna hommikul oli ta tipa-tapa tagasi meie seltsis. Põhjus selles, et hommikuks oli ta oma rahakotist( seal oli üsna palju head) ilma.... Koos arutades polnud vaja palju mõelda, kes selle taga oli, aga nu mis sa enam teed, kui pole ka tõestusmaterjali. Igaljuhul teevad sellised äärmiselt ebameeldivad situatsioonid ikka valvsamaks. Praegugi lukustasime oma väärtkraami, kuna tänase öö veedame kuuekesi toas, ühed on prantslased, teisi pole veel kohanud. Aga eks selline see kommuuni elukene ole, veere vaikselt oma rada pidi.

Mida aga pajatada hostelielust ? Pole sellega ise varem suurt kokku puutunud, seega kõik kogetu on esmakordne. Hostel, kus hetkel viibime on 5 + , õhkkond sõbralik, köögis kokatakse piisavalt. Isegi ma tegin eile õhtusöögi kuuele. Idema rahvas, loodan, et olete endale uue kokatädi leidnud.... :) :) :) !!!!!!!!!!! Ühesõnaga tuli isu pannkookide järgi ja katsin laua kahele eestlasele, ühele inglasele, ühele USA plikale, ühele kanadalasele ja ühele iirlasele, hiljem liitus meiega ka brasiiliapoiss Ricardooooo !! Rahvas paistis vaimustuses olevat :) olid soolased peekon - juustu pannkoogid ja nämma nämma magusaisu sai kah rahuldatud ! Homme on plaanis pastaõhtu neljale, meie - kanadalane - pärismaallane ( küll mitte aborigeen :) ! Annan endast parima !

Ahjaa eilne õhtu oli päris tore, mängisime lauatennist ja biljardit sutsu, istusime pehmetel sohvadel, ajasime juttu. Jutu ajamine mu puhul aga on nagu ta on. Raske on chat conversation´sse sekkuda, sest nad pläravad nii kiirelt....seega pole ma talent inglise keeles, aga küll asi paraneb, jutud ajamata ei jää :) . Siinses hostelis, sama ameti peal, mis ma, on kanada poiss Lauden. Algul tundus kuidagi vaikne, aga päris kuu pealt kukkunud ta ikka pole. Mängib kitarri ja nalja hakkab ka vaikselt saama. Kuigi hoiab suts omaette. Homme õhtusöögiks lubas siiski noa - kahvliga valmis olla :) Mis puudutab kitarrimängu, siis njah, see mu igiammune unistus osata ise ! Ja teda kuulates ihukarvad tõusevad püsti, mis sest et ta ei mängi täispikki lugusi, liigutav siiski. Olen ka mõne korra instrumendi käppade vahele haaranud ja eile inglise kutt püüdis mind isegi õpetada, kuid kes oleks osanud arvata, et sõrmed võivad nii jäigad olla. Ei teagi, milles küsimus hakkaks peituma, kui õppimiseplaani päevakorda millaski võtan! Emb - kumb: kellel katkeb ennem kannatus - kas õpilases või õpetajal :) ? We´ll see about that ! kusjuures inglise poiss mõtles välja oma loo, pühendades selle mulle.. So sweet :) Aga see selleks....See on selline seinte vaheline teema,, te ju ootate pigem haaravaid seiklusi jms.

Kuna oleme peagi terve nädala siin linnakeses olnud, siis miskit rabavat pajatada pole. Oleme vedelenud rannas ja kerge jume hakkab tekkima. Põlemisohtu veel pole, aga lumivalgukese effekt on möödanik :) Ausalt öeldes on võimatu meili teel edasi anda emotsiooni ja feelingut, mida saame ookeanirannas veetmisega. See on nii võimas ! Kui Eestis lähed mere äärde ja tunned rõõmu, et näe jänesed täna merel, siis siin on jänkud absoluutselt igal korral, hommikul, õhtul, lõunaajal. Et nad ka ei väsi....Kohin ja mühin ja valge vaht, mis kaldale jõuab, on fantastiline, seda võiks lõputult vaatama jääda ja kui oled veel kuskil kaljudel, vaatad kaugustesse.....lihtsalt tunned, kuidas rahu ja harmoonia läbi terve keha voolab! Pole ime, et inimesed on siis soojad ja üle kõige ! Olen mõned korrad ka vahuses vees ja kaljudel jooksmas käinud, " natukene " on tuntav vahe, pannes kõrvale kodused Harku metsa rajakesed :) Kui te vaid oksaks ette kujutada....Loodusejõud on ikka tõsivõimas, ma olen vist armunud....armunud Austraaliasse :)

Täna, 10. septembril, rentisime 5 dollari eest rattad. Ou My God, suudan vaid öelda. Ratas kaalus "pool" minust ja neid tõuse, mida võtta tuli, oli rohkem kui 1. Meiega liitus brasiilia poiss Ricardo. Kõik sujus kenasti, ilm oli perfect, tuju ka, ainult see sõiduriist....Vähemalt proovisime ära ja ei kahetse, nägime rohkem kui autoaknast. Jõudsime ühele neemele kõrgetel kaljudel, super koht ! Ookeanilained oli vahel üsnagi metskikud! Kahjuks aga ei harrastata Brasiilias vistiti turvalist sõitu. Ricardo sõitis täie lauluga kruusasesse kurvi ja sellega ta sõit lõppes. Käsi lõhki, päris mitu sügavat armi ja verd. Suht nukker oli vaadata, aga noh, mees tundis pigem muret selle üle, et tavaline valge T-shirt leidis oma koha prügikastis :)

Egas muud vist polegi, ilmad hakkavad suve poole looma, mõtlen siis Austraalia suve, Eesti omaga oleme ammuilma kohanenud :) Kui miskit kaasakiskuvat toimub, saate kuulda. Nädalalõpul ehk läheme kuhugi lõbutsema, sest varem pole see suurt võimalik. Justkui surnuaed keset küla on argiõhtud. Kõik poed, peale toidu, pannakse pool 6 kinni. Samas täiesti normaalne, inimene on prioriteet nr 1 ! I like it .....

Edulist päeva jätku, meile õhtu jätku. Arvo läks kööki koristama, saab hakkama küll ;) Paar korda on ta ka bussiroolis istuma pidanud, olevat väga harjumatu, kuna masinal on siiski käigukang, mida TULEB kasutada !

Nägudeni....

Lühidalt sellest, mis teoksil.

Oleme majutatud YHA hostelisse Coffs Harbouris ja hetkel saimegi tasuta majutuse selle eest, et natuke majapidamistöid teeme. Ehk siis Anneli hommikuti ca 2 tundi ja ma õhtuti ca 1 tund, kuni pole vajadust bussiga kedagi sõidutada. Muidu läheb kah ca 2 tundi.
Avaldasime soovi minna tööle mustikafarmi mustikaid korjama. Eks hiljem selgub, kas ka õnnestub. Seni kuni päevane aeg vaba, saab rannas käia ja ka metsikut loodust imetleda.
Näiteks eile nägime lähedalt püütonit.



Kuna ei teadnud, on teine ohtlik, või mitte, siis päris hirmus oli küll. Vähemalt Anneli jaoks, kes igasugu elukaid jubedalt kardab. Seda naljakam mul muidugi.
Lisan siia pildid praegusest elukohast (punane maja keset pildi keskel) ja meie neljarattalisest kah:




Praegu kõik. Eks Anneli kirjutab pikemalt ja huvitavamalt, kui aega saab.

Laupäeva õhtu Woolgoolgas

Tereeeee kõik see Eestipere taaskord. Mis me siis praegu pajataksime. Oleme hetkel külakeses nimega Woolgoolga, nu katsu sa seda mitu korda järjest öelda, meil pole õnnestunud ! Oleme kella kuuest saati kämparis, kus täna ööbime. Naudime 10 dollarist kohalikku valget veini ( 4,4l ). Päris soodus teine, sest Sydneys oli kangem kraam sama hinnaga, kuid koguseliselt tava veinipudeli mõõt. Aga kui nüüd päris kangemast rääkida, siis need ajad jäid meiega kodumaale, sest hinnad ligi kolmekordsed.

Kuid nüüd paar sõna, kuidas me siia ookeaniranda sattusime. Nimelt istume autos ja lainetekohin sahistab kõrvus.....Oli neljapäev ehk 3. sept. kui pakkisime oma tavaari Lamrock hostelis. Auto oli selleks hommikuks maja ees pargituna, margiks siis kohalik Holden Commodore ( Eesti mõistes Opel mis Opel ). Ei kujuta ettegi, kuidas ilma neljarattaliseta siin liikleks, pool pagasist tuleks kuhugi hoiule jätta, sest pakiruum on pilgeni täis.....Päris head Backpackersid ikka oleme küll, sedasi seda elu päris ei elata. Meil ikka vaja ju luksus enesega kaasas kanda :) Aga see selleks....

Lahkudes Sydney´st, oli plaan vaadata, kas kuskil kala ka näkkab ehk kas leiaks tööd paariks nädalaks. Läbisime ringreisi Sydney - Lithgow - Bathurst - Orange - Wellington - Dubbo - Gilgandra - Coonabarabran - Gunnedah - Tamworth - Armidale - Coffs Harbour, kuid ei miskit. Läbitud piirkonnad ei olnud selleks korraks lootust andvad, kuid pole hullu ! Optimistlik meel, pingevaba hing ja looduslapse tunne aitavad meelel hoida end erksa ja rõõmsana. Coffs Harbouris oli otsustanud pikema peatuse teha, sest töödeldud info põhjal peaks siin kandus farmtööd saama. Eile veel otsest tööd ei hakanud uurima, kuna kellaaeg hiline, seega võtsime vaid öömaja Backpackersite hostelis, tegime väikese veiniringi, jutustasime sakslaste ja rootslastega ning head ööd ! Hostel pakkus meile ka ise varianti täita ankeet töö saamiseks MUSTIKAFARMIS, kuid haarasime täna ise härjal sarvist ning tegutsesime. Mina olin kaine roolijuht :) ja kuna 500km õppesõitu oli ka juba seljataga, siis istusin vapralt rooli. Teate, see rallivärk 100km /h mulle täitsa meeldib, liugled õhelt mäeharjalt teisele ja nii kaua, kui tee ükskord lõppeb, kuigi seda ohtu siin vist pole, sest teed Austraalias on lõputud ja sisemaal tiirutades on paremale - vasakule vaid lõputud vaated karjamaale, niisama kuivanud pinnale või mägedele. Neist kõigist ei paista siin puudust iial tekkivat!

Tänast päeva kokkuvõttes võiks lugeda suht heaks, sest leidsime suurema otsimise peale Blueberryfarmi üles, täitsime seal ankeedid ja peame helistama neile 11. sept, kas saame tööd või ei ? Nuh, eks nati jama on, et nii kaua läheb ootamisega, a mis sa teed, ega pääsu pole. Loodame lihtsalt, et asi on tulus. Neil pidavat ligi 800 kohta olema meiesugustele, seega....Kuna plaan on nagu ta on, siis otsustasime veeta nädalakese Coffs Harbouris, sest see asub farmist ca 30 min ! Ja selles linnas on midagigi rõõmustavat, loodan vähemalt ! Eile hosteleid läbi kammides, pulbitses minus Julge Hundi Rind ja tõenäoliselt olen homsest hommikust alatest täieõiguslik koristuskomitee liige alates 10 a.m. kuni 12 a.m. :) Ühesõnaga, et saada hostelis tasuta öömaja, pean hommikuti 2h tube kraamima. Minu arvates hiilgav pakkumine, millest ei saa keelduda! Eks näis, mis homne hommik toob. Ja võimalik, et Arvo saab ka tasuta ulualuse! Ta peaks hakkama bussiga hosteli rahvast vajalikesse kohtadesse, a´la surfima, vedama ja tagasi + 45 min. köögipinda kraamima. Eks näis, kui tubli poiss ta kodus sel ala oli :) ??????? Ühesõnaga, kui kõik sujub tehtud plaanide kohaselt, siis veedame nädalakese Coffs Harbouris BEACH VACASION´il, sest ilmad pidid ikka aina ülesmäge minema......Praegu on meil veel Eesti suve moodi kliima. Ja TEIl tundub, et lehed hakkavad puudelt langema?

Äkki selle pika jutu peale tekkis mõnel küsimus, kuhu kadusid kontekstist Kanada inimesed ? Nendega läksid teed Sydney´ st lahku, sest Angie and Nick tahtsid minna 100% ´i peale välja, et tööd ikka saab, kuna nendegi kullavarud pagasist on hakanud kahanema ! Seega on nad siiani Sydney´s. mul tuli aga idee......ikka veini juues need hääd mõtted tekivad !!! Kui võimalik, haarame Blueberryfarmist paar lisa ankeeti, paneme need Lamrock aadressil posti, nemad täidavad lahtris, allkirjastavad, saadavad tagasi meile ja meie toimetame farmi. Esmaspäeval uurime, kas asi ka niipidi toimib ! Võiks ju ? Tahaks neid väga näha, sest usaldusväärsed inimesed !

Mis puudutab tööd, siis võimalik, et see nädalake, mis ookeanirannas veedame, saab tasu ka veidi. Leidsin kuulutuse, kus vajatakse lastele ujumisõpetajat ja väljaõpe on koha peal. Esmaspäeval lähen annan avalduse sisse, eks näis, kas näkkab, aga see raha kuluks ära küll.

Vot siuksed lood siin pool sood, teisel pool sood on......kõrbetsoon ! Kui miskit actionit juhtub selle ees ootava nädala jooksul, peale rannas vedelemise, siis anname teada :) Kui on teil soovi meid pisut aidata, siis hoidke varbad - sõrmed vms peos, et me ikka saaksie mustikanoppija ametit kogeda......

PS: Lisasime huumorirubriigi parimatest paladest ja vähimatest, mis teieni võivad jõuda ! SORRY ! :)

Terv, Anneli ja Arvo !

Lisaks...

Hoppeti tulemused leiate http://www.hoppet.com.au/result09/results.htm