Heh, pidin kirjatüki mõneks ajaks pooleli jätma, seega alustan otsast peale :) ....On esmaspäev, kell näitab 21.30. Oleme omadega jõudnud Austraalia teise osariiki Queenslandi. Plaani kui sellist tänaseks polnud, kuid olude sunnil " Siin me oleme " ....Mõte oli täna teha puhkuse moodi paistev päev, kuid enamus aja veetsime autoistmel. Kell 4.30 p.m. otsustasime hakata otsima kämpingut, et saaks korragi elus valges kohale, naudiks valges telgi üles panemist, hõrgutava söögi vamistamist jne. Aga no tühjagi...kui muidu jäid trajetkoorile kämpingud igal sammul, siis täna otsi kui tikutulega taga! Lõpuks Lonely Planet abiks võttes, avastasin, et Brisbane´is peaks üks kämpar olema. Hakkasime teist siis otsima. Otsisime 3h ja üles ei leidnud. Kaart küll silme ees, kuid liiklus on kirju-mirju ja nii need eestlased omadega ämbrisse astusid :) By accidently jäi ringi sõites silma Backpackersite hostel. Olime küll vastas suunas, kuid tegime üle rasvaste pidevjoonte U- pöörde.....Öökene küll kordades kallim, kui telgimõnusid nautides, 27 dollarit nägu, kui kämpari võib kolme peale saada samas summas.....Vot niii....Aga heakene seegi. Nüüdseks kõhud parimat pala täis: praetud sibulad praetud porgandiga + kanakoivad - tiivad ! Nämmaaaaa.....Ja nii ma nüüd siis arvuti taga istun, kuigi tahaks juba osaliselt teki alla saada, sest viimased ööd telgis on kui " Rahutu Tuhkatriinu" olnud ! Nüüd aga lühiülevaade nädalast, mis oli...
20. september jätsime hüvasti Coffs Harbouriga. See oli ütlemata raske, kuna 2 nädalat olla koos ühtede ja samade inimestega, võib uskumatult lähedase tunde tekitada. Ja mina seisin veel teeristil: kas minna kaasa Arvoga või jääda edasi paikseks, saada tasuta öömaja ning säästa raha. Receptioni rahvas aitas mind igati, et leiaksin ehk tööd ( printisid mulle CV-si ja toetasid netiotsingutel ). Ja lausutud sõnad: " Kui sa, Anneli, astud peale 10 a.m. uksest välja, pead sa hakkama maksma. Kui sa aga jääd, siis ainuke kulu oleks söök!" Muidugi oli neil igati tõsi taga ja nii olid pikka aega mu asjad toapõrandal, pooled kotis, pooled põrandal laiali, kuna otsus oli veel lahtine. Kell aga sai peagi 10.00 ja nagu näha, tegin seekord otsuse lahkuda...kas oli õige või vale, eks elu näitab ! Kerry ja Corie receptionist kallistasid mind, mis isegi võttis kerge pisara silma. Seda poleks elu sees osanud endast oodata :) Ma pole ju emotsionaalne inimene :)
Teekond viis meid tagasi Sydney´sse, kuna 21. sept. maandus maismaa pinnale lennuk, kus peal vähemalt 1 Eesti kodanik nimega ... Anneli ( Arvo õde ) :) Seega on kambas meil 2 samanimelist, eristamiseks Anneli T ja Anneli A. Pühapäeva õhtul, mil olime sihtpunktis, kohtusime Tõnisega, kes on Rohelisel Mandril juba mõned head kuud olnud. Poisid tegid paar kangemat ringi....tulemus, milleni see viis, jäi õnneks minu silmadele nägemata, aga fotosessioon võttis hommikul muigele :) Esmaspäevaks oli mul kokku lepitud kohtumine Tšehhikaga. Teed viisid meid kokku Coffsis, temaga sai veidi seigeldud ja tundus mõistlik veelkord treffata ! Tore poiss küll, ostis kiirelt telefonigi, et saaks suhelda, mis sest, et meilimajandus töötab sama hästi :) Arvo kohtumisele ei tulnud, sest poistemängud vajasid vist täiendamist, seega veetsime nädala esimese päeva suhteliselt eraldi. Tšehhika nimi on Jirka, mainin sellepärast, kuna see nimi hakkab järgnevatel blogi sissekannetel figureerima....Vot mis kõik juhtuda võib, kui kolmandaks kaaslaseks on pudel veini ! Istusime extreemsuses....kaljuserval, ilma piirdeta ja väikene vale arvestus oleks viinud sügavale lainetesse....huuh, minu jalad värisesid aga elus-terve :) Tühja kõhu kinnituseks haarasime vahepeal Fish and Chips´ist ( üle Austraalia levinud kiirsöögikohad, mida paaril korral oleme ikka kasutanud. Väga maitsev, seega Mäc´i ei plaani minna, kuna hind, mida seal küsitakse, on kosmiline ) pool kana ja natuke friikaid. "Tunne on hea ja tuju on mega......" - küsisin Jirkalt, kas soovib ehk meiega trippima tulla. Mõtles veidi ja konkreetne JAH sai heaks kiidu. Korjame Jirka peale homme Brisbane´st ning võtame eesolevast kolmest nädalast kõike, mida võtta annab ! Kuulsin aga just hetk tagasi, et Brisbane´is on rohkem kui 1 bussijaam ja võttes arvesse, palju meil kulus kämpari leidmiseks....tehke omad arvutused ja soovige homseks edu! Peame igaljuhul 1.30 p.m. olema bussijaamas :)
22. september, kui Anneli A pistis rinda oma esimese hommikuga teispool maakera, oli plaan minna Sydney avastama. Polnud isegi seda jõudnud veel teha. Ütleme aga nii, et päev oli tõsine läbikukkumine. Esiteks polnud nii kuuma ja õhuta ilma siinpool veel kogenud. Teiseks, parkisime auto südalinnast eemale, kus tasuta parkimisala....Ooperimaja, Botaanikaaed, Harbour Bridge ja kõik ülejäänu paistis käega katsutav olevat....AGA kogu kõmpimine turisti vaatamisväärsusteni võttis igaviku. Hea, et pudelike vett ikka kaasas oli, mida sai ka aeg ajalt täidetud. Kell oli 4 p.m. kui lõppude lõpuks kõik SUURSUGUNE avanes meie ees. Kahjuks aga oli aega kõige nautimiseks vaid 2h, põhimõtteliselt ei midagi....Kuid vähemalt mõeldud - tehtud, ka kohustuslikud võtted kaameraga :) Sydney on ja jääb kohaks, kuhu tahan kindlasti tagasi minna, et põhjalikumalt tutvust teha. Alustades kasvõi botaanikaaiast. See oli ikka päris võimas, Eesti oma kahvatub selle kõrval...Palun vabandust :) Tiigis jalgu jahutades, tulid kalad toksima....mina kui "SUUR LOOMA JA PUTUKA FÄNN" lasin kilked hõikvele.....Ooperimaja on kah oma käega nüüd ära katsutud ja sammud hoone esisel pinnal tehtud. Mis ma oskan öelda, kui et KENA - soovitan kõigil siia tulla, te ei kahetse !
Enne pimedat hakkasime vaikselt auto suunas tagasi liikuma. Kuna Anneli A aga vajas enam uneaega ja tema samm oli suht tönts, siis Arvo kappas omapäi auto järgi, mina solidaarsusest jäin Anneli nime duubeldama. Peagi oli kottpime, aga teadsime, et hr autojuht on lähistel. Ooooo ooo ooooooo......Kui Brisbane´i liiklus on košmaar, siis Sydney ei maksa üldse mainidagi, isegi kohalikel on aeg ajalt raskusi :) Niiviisi kulus ikka meeletu aeg enne, kui saime lõpuks peale väsitavat jalgsi päeva tunda autoistet oma pepu all :) Takka tipuks hakkas vaikselt ka tibutama...
Kolmapäev, 23. sept. - päev, mil taas jätsime hüvasti suurlinnaga....Eelmise õhtu viimane lause ( hakkas vaikselt tibutama ) muutus ööga millekski hullumeelseks. Ööga tõusis tugev tugev tuul, kallas kui oavarrest ! Hosteli aknad logisesid - kolisesid ja hirm oli nahas. Kuid uni sai võitu...Hommikul silmad avades oli imestus suur ja mitte ainult meil, vaid ka austraallastel ehk aussidel endil. Usun, kes uudiseid vaadanud, teavad, millest jutt.....Nimelt vistiti esimest korda siinsel pinnal nii palju, kui mäleta
takse, võttis võimu PUNASE TOLMU TORM ehk Red Dust Storm. Ei suutnud omi silmi uskuda, mis väljas toimub. Mitte vähimatki ei näe, kogu linn on mattunud punase tolmu alla, hingata raske ja tuul kogus aina võimsust ! Allergikutel ja astmahaigetel soovitati koduseinte vahele jääda ! Meie nende hulka ei kuulunud ja asusime siiski oma plaanitud tee suunas. Autojuhil oli kohati raskusi meie limusiini teel hoidmisega, päris hirmutav! Taevas oli hele - hele - hele sinise asemel midagi hägust, tuhmunud ja punast ! Temperatuur oli soe, aga väljas viibida oli võimatu, kui just triikrauda või telliskivi taskus polnud. Tegu oli nimelt siis äkitsi tekkinud loodetuulega, mis diagonaalis üle Austraalia liikus, võttes endaga kaasa kõrbe punase koostise ning kandes selle kõikjale Idarannikule....Kõik tele- ja raadiojaamad terve päeva vältel vaid sellest vatrasid ! Tolleks päevaks olid plaanitud mõned looduskaunid kohad, kuid nägemata need jäid, püüdsime vaid leida sobilikku paika ööbimiseks ja selleks sai Seal Rock kämping. Olime läbinud suurtemate kohatedena Sydney - Hornsby - Gosford - Newcastle - Raymond - Seal Rock. Kuna pimedus oli maa peale saabunud, ei tundunud mõistlik enam kaugemale seigelda. Vihm oli küll lõppenud, kuit tuul ulus....Tegime söömaja, jutustasime kohalikega, naersime :) .... kuni oli aeg tudile minna. Arvo ja Anneli A veetsid öökese telgis, mina otsustasin seda teha auto taga osas. Laadisin kogu kauba ühele poole serva, viskasin mugavuse mõttes maha oma luxusliku õhkmadratsi, pugesin tekitokki ja jäin und ootama. Mida aga ei tulnud, oli UNI...Tuul ei olnud see, mis unemati minema peletas, vaid hoopis veidi kallakus olev asend. Pind oli libe ja pagassiluuk oli tuntavaim objekt terve öö vältel...hommikune seljavalu k.a. Seega nüüdsest oleme ööbinud kolmekesi telgis, ilmad muidugi ka paremad, kuid oleme ausad, häid lambaid ei mahu siiski ühte lauta nii palju, NO LIHTSALT EI MAHU !!!!!!!!!!!! Seega oh seda õnnistust, et täna saab laiutada hostelivoodis, keera, mis suunas hing vaid ihaldab..ei jõua ära oodata + homme peaks extra reibas päev tulema :) Seda niikuinii ;)Neljapäev, 24. september......imekaunis hommik, ilm klaar punasest tolmust ja uugavast tuulest. Hommikusöök sisse ja täiskäik edasi ! Suur soov oli läbi astuda Coffs Harbourist ehk kallistuseparadiisist :) Kõiki tuttavaid ei kohanud, kuid põhilisi siiski. Väikene kohvi- ja latatararing ning kitarrimängija viimased kallid, kuna SUURE tõenäosusega never ever enam ei kohtu. See sissepõige oli seda väärt. Juba tuttavas rannas tegime oma lõunasöögi: praekartulid muna ja ketšupiga. Kõhud täid, suundusime ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi ! Huvitaval kombel liigub päeva valge aeg siin kiirelt, seega õige pea hakkasime juba väikest viisi ööbimiskohta otsima. Selleks sai Stoney Park kämping, täpselt kiirtee kõrval :) Läbitud linnakesed olid Seal Rock - Forster - Taree - Port Macquaire - Kempsey - Coffs Harbour - Grafton - Maclean. Koht, kuhu maandusime, oli iseenesest kena nagu kõik teis
edki. Õhtu naelaks kujunes meie usaldusväärse Holdeni hoolduskuur, mis sihikule ei viinud. Seekord siis suutis kuum päike ( kedagi peab ju süüdistama ) tuksi keerata kõrvalistuja ukse, mis enam lihtsalt ei avanenud. Arvo palehigis püüdis neiudele oma taset näidata, kuid head kavatsused luhtusid. Seega järgnevad päevad sai positsioon istmel sisse seatud kas läbi akna ronides või siis teiselt poolt....Vot selline on Holden Commodore :) Päeva jooksul tegime ka paar tähtsat ostu. Nimelt muretsesime külmkasti ja plastikkasti toidukraamile, sest kuni selle päevani valitses autos tõeline kaos, hulluks võis minna, sest vähimatki ei leia, isegi terakese soola leidmine toidule võis kujuneda seebiooperiks. Või siis nt otsisin hommikul kohvi ja suhkrut, pöörasin kõik pahupidi ja ikka ei leidnud. Lõpuks aga teadsin hiiglama hästi, kus asjad on ...... Sõber Tõnispoisi juures Sydenys köögikapil :)Reede, 25. september - Oli päev, mil sai lõpuks veidi ka päevast aega autoistmest eemal veeta, nautida rannamõnusid, ookeanilaineid jms ! Temperatuur oli KUUM, ookeanivesi KÜLM , seega kõik oli balansis :) Nii suuri lained, kui teele sattunud rand näitas, polnud keegi meist siiani veel näinud, bikiinide asemel kulunuks midagi kinnisemat ära :) Õhtu plaan oli jõuda peomaailma ehk Byron Bay´sse. Linnake ise suhteliselt pisike, kuid möllu saab kõvasit, anna ainult päkkadele tuld. Tõestust näitab fakt, et esimene hostel, kuhu läksime, meile ülerahvastatuse tõttu öömaja ei pakkunud. Õnneks leidsime kiirelt teise ja ehk ka parema. Väga lahe koht oli, bassein taaskord ja hubased toad. Rahvas nautis õhtut, mängiti kaarte, kitarri, lauldi midagi abstraktset :) Seadsime endid sisse ja oleks ka suurema peo maha pidanud, kuid uus linn, uued inimesed, uus uus uus....ehk üsna varakult olime riburadapidi teki all. Tegime küll väikese tiiru peale, kuid kõik tundus nii võõras ja mitte kodune. Klubis liikumisviis oli tõsiselt külg külje kõrval, kingatallad oleks justkui nätsu või kärbsepaberit täis, aina naks ja naks...
Laupäev, 26. september - Terve päev Byron Bay´s. Olimegi sihiks võtnud veeta siin linnas 2 ööd. Majutuse raha eest saime kasutusse ka body board´id ehk nö poolikud surfilauad. Mõte iseenesest oli ju hea, kuid ilm vedas meid taaskord alt. Tuul oli suuremõõtmeline ja rikkus kogu ilu! Arvo ja Anneli A tegid küll väikese katsetuse, kuid surfmisest oli asi kaugel. Tundus õigem lahkuda rannast ja veeta päev linnas tuiates. Kes mida täpselt tegi, ei tea, sest hosteli ukse eest läksid teed lahku.....Nii palju kasu küll linnas seiklemisest oli, et mina ja Arvo saime endale äärmiselt soodsa hinnaga ISIKLIKU body boardy! Kui osta täishinnas laud, maksaks min. 3000.-, siiski üldujuhul ulatuvad hinnad kuni 5 - 6 tuhande kroonini. Meie aga saime omad alla tuhande ! Second hand shop versus Humana eksisteerib ka siinpool sood ! Ei jõua ära oodata, mil saaks juba laineid püüdma minna :) See saab koomiline kindlastiiiiiii olema !
Õhtu saabudes tegin natuke head oma kehale ehk 45 min. jooksuring. Spordi puhul on hää see, et peaaegu mitte kunagi ei tule joosta ühte ja sama rada pidi......
Hostelis kella kuue paiku õhtul oli veel üsna vaikne, kuid peale pesu oleks kui uus maailm avanenud, rahvas istus, sõi ja alustas laupäeva õhtuse programmiga seada end valmis pidutsemiseks! Liitusime meiegi. Pika laua taha mahub ikka hiiglama palju seltskonda, kes kõik suhtlusrohked ja sõbralikud. Inglise kutt oli kuskil hostelis ka ühe mängu selgeks õppinud, mida peagi 14 inimest koos rõõmsalt lustisid :) Esimene välja langenu meist oli Anneli A, aga eks see õppetöö ole ju väsitav ! Teise koha saavutas Arvo. Mina läksin rahvaga Monkey klubisse, mis eelmisel õhtul tundus hullumaja, tol korral aga täitsa põnev. Hosteli templid käe peal, saime sisse tasuta. Ainsakas tantsuplatsiks olid lauad - toolid. Ühesõnaga nalja sai ja Austraalia pidutsemisviis hakkab selgeks saama.
Pühapäev, 27. september - Ütleme nii, et kõigil meil oli veidi kopp ees autosõitudest ja tahaks päeva ajal rohkem väljas olla. Iseenesest kilometraaž polnud teab mis suur, kuid siiski....Pühapäeva idee oli minna Mount Warning´sse ja panna oma tõsisemad füüsilised võimed proovile. Kämpingust otseteed minnes tundus mägi nii meeletult lähedal, kuid otsustasime kiirteed vältida ning nautida rohkem loodust! See sai taaskord saatuslikuks. Oli küll tore ja huvitav sõita mööda väiksemaid teid, nägime rohkem kui iial varem, kuid kellaaeg, mil lõpuks mäe vallutamis stardipunkti jõudsime, oli hiline ( 3 p.m. ). Allatulijatelt sai küsitud, kaua aega edasi-tagasi kulub ja vastus oli enamjaolt kõigil sama ehk 4 h, mis tähendanuks seda, et allatulek jääks meil pimedasse. Kuna aga teekond sai juba ette võetud, siis läksime ikka suunaga tippu, et vaadata päikeseloojangut juba natuke parema nurga alt. Sydneys ei näinud tuhkagi, kuna loojus kuhugi kaugustesse. Seega ootan väga, et päris põhjas olles avaneb imekaunis loojang minu silmadele !!!
Mount Warning olevat mägi, kuhu päikene hommikul kõige esimesena paistma hakkab. Mount Warning on mäe nimi, kuna hoiatusiltidelt võis lugeda, et talvisel perioodil ei soovitata üles ronima hakata, kui kell on 1 läbi ! Nii mõnigi kahejalgne on mäkke jäänud.....Mount Warning on mägi, mille edasi - tagasi pikkus on 8,8 km ! Pole paha ? Ülesminek võttis meil aega 1,5h ja olime viimased, kes sel päeval tipu vallutasid. Poolel teel kohtasime mitmeid "mägironijaid", vanuses 3 - 60 äkki ? Ega neid siinseid pensionäre tea, vanus võib vägagi petlik olla. Kohtasime perekonda, kus lapsi kokku 6, üks neist traksidega kõhu peal. Väikene tüdruk lausus oma isale meie kohta: " Issi, nad ei jõua ju enne pimedat alla tagasi !"....Isa: " Ole mureta, nad on piisavalt kiired!"
Füüsise poole pealt oli mägi keskmise koormusega. Jalgealust katsid suured kivimürakad, natuke siledamat pinnast ja mõned trepiastmed alumises pooles. Silmad seega olid terve aja suunatud vaid maha, sest oht jalga väänata vms oli suur. Et aga päris tippu jõuda, tuli ka natuke kätejõudu kasutada. 70 kraadise nurga all olid osaliselt tahutud kivikaljud ja paremas servas trossid, mida mööda sai end üles sikutada. Alla vaadata ei kannatanud.....Viimane lõpp võttis piisavalt võhmale aga üles me jõudsime ja äärmiselt super tunne oli ! Päikene hakkas küll unele minema, kuid vaated said mälusoppi talletatud ja pildid tehtud! 1,5h seiklemist mõjus vist lapsemeelsusele tugevalt......
Kella 5 paiku hakkasime tagasi alla ronima, ega nalja polnud mööda trosse ja kive end kuidagi tasasemale pinnale viia. Tundub, et isa lausutud sõnad tütrele pidasid paika, kuna tagasiteel möödusime nii mõnestki, kes enne meile vastu tulid ! Kokku kulus finišhi jõudmiseks suts üle tunni. Õnnis tunne südames ja meeletu soov midagi säärast veel kogeda, kasvas omajagu :) Peagi peaks uus võimalus selleks ka avanema....
Kuna päevake oli taas õhtuhämaruses, otsisime kiirelt esimese kämpingu. Väga pro koht, nagu ikka :) Grillisime taaskord porgandeid ja kana ning nautisime veini....Välisköögis oli suur kamp tumedanahalisi ja mind pani imestama, et räägivad inglise keelt. Tekkis kiusatud teada saada, mis maalt nad pärinevad? Uurisin väikese tüdruku käest ja nad elavadki Austraalias. Küll aga esivanemad on pärid Indiast.....Suur Manner on seega täis sulelisi ja karvaseid....
Uuel hommikul oligi alanud uus nädal, mida hakkame kuuma päikese käes nautima. Arvo "pesi" ka pesu :) Heh, ega eriti puhtamaks pesu just lähe, kui paned pesupulbriga KUIVATISSE... :)
Ühesõnaga, pikale küll venis see lühiülevaade, aga teate, et oleme kombes ja enamgi veel ! Me oleme pinnal, kus vesi ja taevas on helesinine, liiv sametine, muru kõrbenud....
Lubasin juba ammu, et tegeleme ka pildimajandusega ! Kinnitan seda ludabust ! Natuke varuge veel aega :)
Alati teile parimat soovides: Kaks Annelit ja Arvo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar