Uus-Meremaa kokkuvõte

Ümmarguselt sai kuu ajaga (novembri algus kuni detsembri algus) sõidetud kokku 3000 km. Kogu reis kulges Lõunasaarel, alguspunktiga Christchurch. Maavärina jäljed on endiselt näha. Järeltõuked, millest ühte tundsin isegi, on igapäevased. Linn on oma suuruselt umbes pool Tallinnat, aga tundub väikesem. Ülejäänud linnad Lõunasaarel peale Christchurch'i ja Dunedin'i on mu meelest pigem väikesed asulad.
Hinnatase Austraaliaga võrreldes odavam, kaasa arvatud kulutused öömajale ja söömine väljas. Kütus on aga kõvasti kallim, enamustes kohtades 1,849 NZ dollarit liitri kohta. Leiva valik poodides on parem, kui Austraalias. Ühes poes lausa vedas, et sai värskelt ahjust tulnud must leib oma korvi pandud.
Uus-Meremaalase (ehk kiiwi) inglise keel on natuke naljaka aktsendiga. "E" hääldatakse vahest puhta "i"-na. Võtab mõnikord paar sekundit rohkem aega, et aru saada sõnadest "tin", "lift", "sivõn", "windsdõi", "illivõn".
Siin on kaart, mille teekond kõige täpsem ei ole, aga ülevaate annab sellegi poolest:














Üks üsna agressiivne lind, kes pidi nokaga konserve avama. Rendiautol rebis uksetihendit. Kea on tal nimeks.


















Nelson Lakes. Vesi on külm, ilm on päris soe.


















Kuid mäe otsa ronides leiab siiski ka külma ja lund. Kevad


















Taustal Okeaania kõrgeim tipp Mt. Cook (3754 meetrit).


















Toyota Crown. Siiani üks lemmik mudeleid, milles sõidetud. Asukohaks Hanmer Springs - kuumaveeallikad, -basseinid. Slovakkias asuvad kuumaveebasseinid on paremad.


















Ühe sõidurajaga sild linna serval. Mõnikord liiguvad üle selle ka rongid. Hokitika.


















Liustik Franz Josef. Mõõtkava tarvis lisan teise foto veel...


















Sama koha pealt võetud foto, lihtsalt maksimaalse suurendusega. Terav silm leiab pildilt ka inimesed...


















Lake Wanaka


















... ja veel teise nurga alt


















Hullud kihutasid kiire paadiga kitsa jõe peal. Siin on nende kodukas kah: http://www.shotoverjet.com/


















Teised hullud hüppasid pea ees sillalt alla, endale köis külge seotud.

Uus-Meremaa

4. november sättisin oma seljakoti Brisbane'ist lennukile ja lendasin Christchurch'i. Esmaspäeval lähen hangin ka rattad alla, siis saab siit vaiksest linnast liikuma. Muidu ainult bussiga ja jala. Õnneks on siin linnas kõik käe-jala juures, kuid tahaks ju näha ka kaugemale, kõrgemale ja kohtadesse, kuhu buss ei vii. Esimesed muljed: väga jahe on siin, isegi kui vihma ei saja. Pikad püksid jalga ja paar kihti riietust selga, siis on juba parem. Ja kinnised jalatsid kah. Muidugi täna oli natuke soojem, kuid endiselt alla 20 kraadi. Ise arvasin, et võiks suts soojem olla, sest aastaaeg peaks Euroopaga võrreldes olema justkui mai algus. Pole veel loodusesse jõudnud, kuid piltidelt ja juttude järgi peaks olema vaadata oi kui palju. Rattad alla ja avastama...

Mõned jutud viimasest kuust ajast

Sel korral kronoloogilist järjestust ei hakka meelde tuletama. Kirjutan asjadest, mis meelde tulevad.
Mõned mured autoga on ära lahendatud. Esmalt oli mul vaja auto iga-aastane registreerimine ära teha, et tohiks ikka seaduslikult avalikel teedel liigelda. Kuna mul oli auto registreeritud New South Wales'i osariiki, siis pärast mõningast uurimist otsustasin, et võtan auto hoopis arvele Queenslandi osariiki. Seega on autol uued numbrid.
Queensland'is seevastu ei ole mul vaja autoga ülevaatusele minna enne, kui auto müügiks läheb. Ehk siis kasud sees, et auto nüüd enda reaalsele aadressile sisse kirjutatud.
Lisaks auto tänavalegaalseks muutmisele toonisin ära ka tagumised aknad ja lasin korda teha konditsioneeri. Selle korda saamiseks vahetati enamus konditsioneerist üldse välja.

Nüüd viimase nädala jooksul olen sõitnud juba 3 korda Gatton'ist Gold Coast'ile ja tagasi. Esimene kord lihtsalt ookeani äärde. Ujumine, surfamine, rannas vedelemine vahelduseks. Teine kord nädalalõpp Surfers Paradise'is. Seltskond on muidugi kogu ürituse parim osa. Mis sellest, et vihma sadas, mis sellest, et ookeanisse ei jõudnudki. Hotelli sauna, basseinide ja spa vahel liigeldes vihm ei häirinud.

Aga veel. Kuna aeg Gatton'is on läbi saanud, siis tegime ühe reisi Fraser'i saarele. Olen juba varem ühe korra seal käinud, kuid sellisele pakkumisele ei sa ju "ei" öelda. 4WD masin oli ju käepärast võtta ja seltskond parim, keda viimase paari kuu jooksul õnnestunud kohata. Kuna Gudrun on juba sellest reisist natuke kirjutanud, siis kordama ei hakka ja lisan lingi blogide alla, keda ma jälgin.

O-päevak Esk'i lähistel

Interneti avarustest sai üles otsitud Queensland'is orienteerumise võimalused. Kuna pühapäeval oligi tulemas üks päevakulaadne võistlus siit 55 km kaugusel. Pikalt mõtlema ei pidanud ja saigi autole hääled sisse pandud ning kohale mindud. Start oli avatud alates 9-st. läksime kohale varakult, et nii palav ei oleks. Siin ju ööd on jahedad veel, kuid päeval päike hammustab päris teravalt.
Korraldaja rääkis, et nad kasutavad tavalisi kompostreid sel korral. Samas pidid kasutama mõnel üritusel ka SI jaamasid. Uurisin ka neil müügis olevaid SI pulkasid ja tuleb välja, et täiesti samasugused, nagu meil.
Aga nüüd kaardist. Reljeefi on, võsa on kah natuke ja selle joonistasime oma käega kaardile. Hoiatati, et sinna me ei taha minna. Ega ei tahtnud jah. Läbi võsa nägi ilusti, kuid probleemiks oli okkaline alustaimestik. Olin üllatunud, et sellise asja pärast rajameister need kohad läbimatuks oli tunnistanud. Muidu oli hästi joostav eukalüptimets, natuke kivine, natuke kaljusid. Isegi üks oja, kus vesi kah sees. Aga muidu üsna kuiv, kuiv, kuiv. Ojast sai kah kuiva jalaga üle.
Rajast. 7,5 km ja 14 punkti. Muidu sujus kõik ilusti. Sai ju päris ettevaatlikult rajale mindud ja kaarti sisse elatud. Kolm punkti käes ja teel neljandasse. Objekt kalju kah üles leitud, aga punkti mitte. Igaks juhuks kontrollin, kolmest erinevast suunast, et kas olen ikka õiges kohas. Ronin ka mäe tippu, loen kõrgusjooni, mõõdan meetreid sammudega ja olen üsna kindel, et olen õige kalju kõrval, juhul kui on ikka õige mägi. Igaks juhuks lähen tagasi raja peale, et uuesti tulles kindlaks teha, et on ikka õige mäe külg, kuigi ei usu eriti, et sain siia valesti tulla. Tuleb välja, et ongi õige mägi. Metsa kammimisest tüdinenud asun minema järgmise punkti poole, kui näen kahte inimest tulemas. Otsustan siiski veel viivitada, et äkki leiame nendega ikka üles selle punkti. Leiamegi. Kõvasti alt poolt, kui oleks oodanud ja isegi mitte kivihunniku kõrvalt, vaid mingi vana ümberkukkunud puu kännu tagant. Egas midagi, sel korral rajameistri võit.
Metsas oli ka loomi: kari valgeid hobuseid ja hulk kängurusid.
Lisan kaardi kah:

Tagasi linnas nimega Gatton

Immigratsiooniametis läks tavalisest vähe rohkem aega, aga lõpuks nad mu ikka riiki lubasid. Lasid mul ikka korralikult oodata, enne kui üle piiri lubasid ja tegid põhjalikumat kontrolli. Sellal, kui mu ootele jätsid, helistasin ka korra telefoniga, et vastutulnuid teavitada väikesest ajakulust. Ametnik muutus selle peale eriti kurjaks ja rabas mu telefoni ning ütles mulle, et tohi helistada. Väga veider igastahes. Seda mulle eelnevalt ei öeldud ja ma ei olnud ju vahi all. Ilmselt kontrollis ta mu kõnede ajalugu ja luges sõnumid läbi, sest surfas mu telefonis veel pikalt. Lihtsalt ootasin, kuni nad mul minna lasid. Isegi ei vabandanud, vaid ütlesid, et võid minna ja head päeva, kõik.
Tolliametnikud mainisid kah pärast, kui nende juurest läbi läksin, et immigratsioon hoidis ikka päris kaua kinni mind. Olin ju ainukesena veel saali jäänud ja nad nägid kah, mis teoksil. Tollis läks õnneks kiirelt. Rääkisin ju kõik ära mis mul kotis on ja kui see uuesti röntgenist läbi lastud sai, siis oligi lõpuks tee vabadusse olemas.
See oli siis see "Austraalia kuulus külalislahkus", millest kõik kindlasti kuulnud on...

Tagasiteel Austraaliasse

Esimesed kaks lendu on nüüd tehtud.
Milaano, ei midagi erilist. Väljas temperatuuur meile harjumuspäraselt 29 kraadi.
Abu Dhabi, kõige külmemal hetkel päevast, enne päikesetõusu 30 kraadi. Prognoos on 45 päevaks.
...

Tagasi Eestis

Kuna vahepeal on päris palju aega mööda läinud viimasest postitusest, siis ei hakka ka väga detailidesse laskuma.
Olen tagasi Eestis. Sai käidud sellistes riikides: Singapur, Malaisia, Tai ja Ühendkuningriigid. Austraalias sai külastatud ka linna nimega Darwin, kuna sealt mu lend Eesti poole algas.

Singapur - kuna fotokas andis saba, siis telefoniga tehtud pilt


















Pärast paari päeva Singapuris võtsin suuna Malaysia poole, naaberlinna nimega Johor Bahru. Piiriületust jalgsi teha ei saa, ning selle jaoks valisin mina kõige odavama variandi: sõitsin metrooga lähimasse piiripunkti, istusin bussi peale ja ligi kilomeetrine reis naaberriiki võis alata. Mõlema riigi piiripunktis tuli siiski veel oma asjadega välja minna ja jalgsi läbi maja minna, kuid poole tunniga oli piir ületatud. Väga sarnane Eesti-Vene piiriületusega, kuid Singapur-Malaysia piiril tuleb protseduuri kaks korda teha.

Teiste piiride ületus midagi erilist ei olnud. Muidugi hea oleks eelnevalt teada, et Tai ei ole siiski viisavaba, nagu meie Välisministeeriumi kodulehel kirjas (30 päeva viisavaba). Viisa vormistatakse piiril ja kõigest 15-ks päevaks. Pikemaks reisiks on vaja viisa eelnevalt vormistada. Muidu kõik sujus lõpuks, aga 1,5 h asjaajamist piiril oleks võinud olemata olla.

Aasia elu on päris kirev ning mulle meeldis kõige rohkem kõige Euroopalikum Singapuri. Eks oli juba väike tüdimus kah sellest leitsakust ja rentslihaisust.

Igastahes Londonisse jõudes sai kohe hea sõõmu värsket ja karget põhjamaa-õhku. Linnapeale ei läinud ja tiksusime Lennujaamas. Kohtusin lennukile minnes nelja eestlasega ja nendega siis Londoni lennujaamas aega ka sisustasime.

Nüüd siis Eesti. Rukkileib, kohupiim, kohukesed, normaalmõõdus ja suuremadki hea maitsega õlled, maitsega viinerid ja vorstid, sai on kah maitsega, õhk on värske ja karge. Varsti ehk saab ka lühikese varrukaga juba õue minna.

Blogi kirjutamisse tuleb nüüd paus...

Teine riik, teised kombed

Pärast 2-te päeva Singapuris võtsin oma seljakoti selga, ostsin automaadist metroopileti Malaysia piirilinna lähimasse peatusesse ja alustasin teekonda eesmärgiga jõuda Johor Bahru'sse.
Metroo on küll väga tipptasemel Singapuris. Kaardid on iga nurga peal. Peatuste nimed on ilusti loetavad ja lisaks veel kõik nummerdatud kah. Seega kõik on väga lihtne. Järgmine logistiline ülesanne on organiseerida omale transport üle piiri, sest jalgsi üle piiri ei lubata. Interneti abiga, mis mul viimases hosteli's sadaval oli, tegin natuke uurimustööd ja leidsin omale sobiva variandi: bussi, mis 1,3 kohaliku raha eest (10 eek'i) üle piiri viib. Plaan teostus ilusti. Topelt piirivalve piiril. Piiripunktidest jala läbi koos oma seljakotiga ning uuesti bussi peale. Bussijaamas olevad taksojuhid ja kõiksugu müügimehed asusid šaakalitena turistide kallale. Selline agressiivne müügitehnika mulle ei sobi. Mulle meeldib rahulikult ise vaadata ja otsustada. Ja hind taksosõidu eest oli kah krõbe, seega kaup jäi katki. Kõndisin selle 1,5 km lähimasse odavasse hotelli jala, et siit linnast hommikul kohe minema põrutada. See hotell oli ikka paras urgas ja võrreldes Singapuriga oli linn kah kordi viletsam. Nagu läheks üle Narva piiri, selline mulje oli.
Hommikul tagasi bussijaama, lähima agressiivse kaupmehe käest pilet linna nimega Mersing, mis asub Johor Bahrust 135 km kaugusel. Pileti hind oli 14 kohalikku raha (ehk siis ca 55 eeku). Buss oli seest üsna luksuslik, suured istmevahed ja nagu lennuki äriklass peaaegu. Väljast paistis kah päris kobe buss olema, kuid sõidu ajal kolises esisild päris hirmuäratavalt ja amordid olid kah päris läbi. Paistab et need Malaysia teed pole kõige armulikumad veermikule. Kohal
Jalgsi hotelli otsima. Esimene neist oli kõrge hinnaga mu jaoks 160 raha taheti (ca 640 eeku), seega läksin proovima järgmist. Südalinnas, nii palju kui saab seda nimetada linnaks. Hind 35 raha (140 eeku) öö eest ventilaatoriga toas ja ilma konditsioneerita paistis vähe parem. Jäin kaheks ööks. Linn eriti äge ei ole. Proovin iga söögikord uut söögikohta ja saan erinevaid maitseelamusi. Vürtsi lisatakse julgelt ja toit on päris hea isegi, kuigi tegelikult on isu rohkem euroopa toidu järgi juba ammu. Toiduportsu saab Eesti rahasse ümber arvutatuna kätte ca 25 eek'i eest, kuid vahest ka alla 20 eek'i eest koos joogiga.
Kuna siin linnas on vähe igav juba siis, homme bussi peale ja sõidan Kuantan'i. See peaks suurem linn olema ja neil pidi ka liivarand olema. Seega ehk saab ka ujuma minna.
Internet on siin natuke raskemini leitav, kui Singapuris, kuid siiski leidub söögikohti kus on see saadaval ja klientidele tasuta.
Sai vist kiiruga päris segane lugu valmis trükitud...
Peatse kohtumiseni...

Singapur

Kirjutan lühidalt.
Alustasin teekonda tagasi Euroopa suunas. Bussiga Gatton'ist Brisbane'i lennujaama ning sealt juba edasi Darwin'isse. Lennuk maandus päris öösel, seega lasin natukeseks silma kinni lennujaamas. Hommikul aga linna peale. Päris palav on siin kohe võrreldes Gatton'iga. Leidsin ka koha, kus võis vette minna. Päris huvitav bassein oli tehtud siia, kus kunstlikult tekitati laineid. Muidu Darwin'is eriti midagi vaimustavat ei paistnud. Suhteliselt väike ja rahulik linn.
Õhtuks tagasi lennujaama ja juba Singapuri lennu peale. Nüüd olengi Singapuris. Siin on veel palavam, täiesti hull saun kohe. Öösel langeb natuke alla 30 kraadi aga päeval on ainult siseruumides normaalne.
Väga meeldis mulle transport lennujaamast linna. Väga operatiivne ja küllaltki odav. Metroopilet maksis ainult 1,6 Singapuri dollarit, ehk siis ca 15 eeku. Austraalia lennujaama ja linna ühendustega võrreldes peaaegu 10 korda odavam. Singapur'is on suhtumine väga euroopalik, ja ei ole veel kohanud tüütuid kaupmehi, kes üksteise võidu sulle midagi maha üritavad müüa. Täiesti normaalne koht, kui temperatuur välja arvata.
Kahjuks andis fotokas saba, ning viimased pildid sai tehtud Darwin'is. Need panen üles hiljem.
Aga nüüd linna peale.

Lubatud pildid (lisatud 26. juuni)


















Bassein kunstlikult tekitatud lainetega

Arbuusid tehtud, tagasi Gatton'isse.

Arbuuside töö minu jaoks midagi eriti uut ei toonud, kuna olin seda ju Lakeland'is juba teinud. Farm oli kah juba tuttav. Kuna parasjagu oli hooaja algus, siis alustasime ühe treileri täie rahvaga ja iga nädal tõi juurde veel ühe. Mina võtsin sisse juba tuttava positsiooni treileril, mis tähendas, et võtan vastu linti mööda tulevad arbuusid, kontrollisin arbuusi kvaliteeti ja lennutasin need "bin'i" ehk kasti juures asuva neiu kätte, kes need arbuusid omakorda "bin'i" ära paigutas. Tööpäevad tavaliselt ca 5-7 tundi ja töö tunnitasuga. Töö 5 päeva nädalas.

Paar pilti tööst:
erinevad sordid:


















Töö käib:


















Lõunapaus:



































Tööpäeva lõpetamine:


















Ilm on töötamiseks soodus. Päeval on 23-26 kraadi, ehk siis töötamiseks päris hea. Väga palav ei hakka. Öösel on kah meeldivalt jahe juba. Temperatuur langes ühel ööl isegi alla 10 kraadi, kuid tavaliselt on miinimum 13 kraadi ümber. Siis elukoht on meil karavan pargis. Väga korralik park on, kusjuures sama kus ööbisime ka Aire ja Janek'iga meie teekonnal Airlie Beach'ile. Meil on bassein ja väga korralikud duššid ja köök.


















Samas on päris palju inimesi, kes enamus siia tööd tegema tulnud. Õnneks ei ole sellest probleemi, kuna köök on tehtud selle tarvis poole suuremaks, kui ta alles paar kuud tagasi oli ning üldiselt hoitakse elukpaik korras. Meil on siin jälle rohkem eestlasi, meile lisaks Raul ja Kaire, kes töötavad meiega samas paigas.

Võimalikult kiirelt vajas lahendamist veel üks pisiasi. Nimelt Tõnis'el oli viisa läbi saamas ja samas ei olnud tal ka tagasilennu piletit veel. Seega üks kahest tuli hankida. Tõnis otsustas kodumaa kasuks. kokku tegime sel korral tööd arbuuside kallal 3 nädalat. Pidasime ära mu sünnipäeva.

Mundubbera's tegi kohalik omavalitsus hooaja alguse puhul ka peo kohalikul "footy" staadionil. Minu suurimaks üllatuseks astusid mu juurde 2 väga tuttavat nägu: Max ja Onno. Sakslased, kellega sai ca pool aastat tagasi Lakelandis arbuuse korjatud ning ka mõned päevad Cairns'is ning Tully's veedetud. Nemadki tulid siia arbuusifarmi tööle.

Kuna Tõnis peab Brisbane'ist minema lennukile, siis võtsime pärast 3. nädalat Mundubbera's ette teekonna tagasi Gatton'isse. Järgmisel päeval viisin Tõnise lennujaama, sisustasin ülejäänud päeva Brisbane'is ja õhtuks tagasi Gatton'isse, kus ma Tõnise sõprade Marguse ja Signe juures oma tagasilennu alguseni resideerun.

Kuna Signe ei saanud paar päeva tööle minna, siis sain ma teda asendada persimmon'ide korjamisel. Kui eelmisel korral korjasin maas kõndides nii kõrgelt, kui ulatasin, siis sel korral sai korjatud tõstuki pealt.
Väike üllatus persimmon'ide korjamisel:


















Püüton ei ole mürgine, tema leivanumber on kägistamine. Üldse oli teine väga uimane.

Kuna nüüd Margus'el ja Signel kah nüüd töö juures väike paus, siis võtsime ette Sunshine Coast'ile. Juhuse tahtel esimesed kaks õhtut veetsime samas Holiday Resort'is, kus Aire ja Janek'iga sai käidud. Isegi maja on sama. Järgmised 2 ööd sai aga apartement võetud Noosa'l. Egas muud kui pidu pidu. Märkimisväärne oli see, et mõlemas kohas on olemas ka saun. Esimene väga mõttetu kuid teise koha oma oli päris hea, sai isegi 80-90 kraadi kätte. Elektrikerisega saun, mille vahetus läheduses bassein ja väike ning soe mullidega bassein.
Mõned kaadrid:



































Sügis on käes ja temperatuurid hakkavad üsna talviseks muutuma. Siin ei tähenda sügis küll vihmast ilma, kuid päevad on lühemad ja ööd on jahedad. Viimase paari nädala jooksul on olulist ilma jahenemist tunda olnud. Päevased masimumid jäävad 24 kraadi kanti, kuid õhtul pärast päikeseloojangut on juba alla 10 kraadi. Seega peab õhtuks juba pikad püksid ja fliisi välja otsima.
Enamus majapidamisi on siin ilma küttekoldeta. Ekstreemoludeks on olemas soojapuhur või võimalus konditsioneer soojuspumbana tööle panna.
Päeva pikkus. Päike tõuseb kell 6 ning loojub 17:30. Seega on hetkel päev peaaegu 4 tundi lühem, kui ta suvel, jõulude ajal oli.

Lähiaja plaanid: Pühapäeval asun siit teele Kuala Lumpur'isse. Puhkus Aasias kolm nädalat, ning siis Eesti'sse...

Sydney - Coffs Harbour - Gatton - Mundubbera

Aire ja Janek lennujaama viidud, sõitsime Tõnisega lähimasse randa, Maroubra beach. Ajasin välja ka lainelaua ja tegin mõned üsna rajud sõidud. Tõnis filmis.
Järgmine päev viis meie tee jälle randa, sel korral Bondi beach'ile. Seal saime kokku Tõnise tuttavate Kats'i ja Tiu'ga. Seni kuni me rannaliival valjult arutasime, et kas jäätisetüdruk on eestlane, lähenes meile selja tagant üks meile seni tundmatu neiu, kes viisakalt palus luba meiega liituda ja teatas, et ta on Kats'i ja Tiu blogi (http://nurgataga.blogspot.com) suur fänn. Veel selgus, et ta on teel Tongale ja nimi on Karin (http://hoositahi.blogspot.com).
Õhtul saabus siis Tõnise poole korteripeole sama Eesti gäng + veel paar eestlast ja mõni välismaalane kah. Pidu, pidu...
Järgmine hommik, mitte nii varajane, asjad kokku ja põhja suunas. Ise kah ei teadnud kui kaugele, kuid sisetunne ütles, et tuleb minna, sest on vaja jälle tööd tegema suunduda. Lihtsaim võimalus selleks loomulikult füüsiline töö, kusagil farmis.
Peatusime enne Coffs Harbouri't maanteeäärsel puhkealal, mis paistis väga populaarne olevat. Öö möödas, telk kokku ja Coffs Harbour'isse. Randa, surfilaud välja ja laineid püüdma. Eriti ei olnud laineid sel korral. Selline väga passiivne tööotsimise päev muidugi tulemust ei andnud, kuid lubasime endile järgnevatel päevadel asjalikumad olla. Rannahoonesse dušši alla ja teele. Tõnisel pidi Brisbane'i lähedal sõber olema ja seal kandis pidi tööd liikuma rohkem, seega võtsime eesmärgiks õhtuks kohta nimega Gatton jõuda. Saabusime üsna hilja, pererahvas magas, kuid meil lubati tahaaeda telk üles panna ja seda me ka tegime.

Sydney - Gatton:











Järgmisel päeval alustasime siis usinalt, käisime läbi lähimad tööbürood, infopunktid, helistasime farmeritele, kuid midagi käegakatsutavat ei lubatud. Õhtul saime Tõnise sõbralt Margus'elt (http://austraaliareis.blogspot.com) teada, et meil on võimalus sama farmeri heaks tööd teha paar päeva, kelle heaks ta ka ise töötab (Blackboy Ridge). Haarasime võimalusest. Saime korjata 1 päeva kiiwi'sid, 3,5 päeva hurmaa'sid ja 1,5 päeva peremehe iluaeda rohitud. Ühel tööpäeval leidsime hurmaasid korjates puu otsast püütoni. Oli teine väga laisk ja eriti meist ennast häirida ei lasknud.
Sellised näevad välja hurmaad:


















Lihavõtted möödas, normaalne elu on taastunud. Töö sai otsa, ning uut veel ei ole. Otsime... . Hooajad peaks algama siin ja ei tohiks väga lootusetu olla...
Töö otsimise kõrvalt oleme ka päevi sisustanud käikudega linna või loodusesse:

Brisbane:


















Towoomba, Picnic Point:


















Crows Nest oli väga tore koht, kuna seal sai ujuda, nägi mitmesuguseid elukaid ja oli üldse looduslikult kaunis paik.

Gatton - Crows Nest - Towoomba - Gatton:











Punkti A ja B vahel oli pinnastee:


Crows Nest:


















































































Mõned vabad päevad ja üks suurem pidu selja taga, helistati meile tööbüroost, kus olime endi kontaktandmed jätnud. Pakuti tööd 350 km põhjapool. Kohaks Mundubbera ja nagu selgus, tööks arbuuside korjamine ning ka sama farmer kelle heaks sai Lakeland'is karjääri arbuuside korjajana alustatud. Tööd pidi jaguma ca 6-ks nädalaks.
Võtsime pakkumise vastu ja sõitsime kohale. Elukohaks kah juba tuttav koht minu jaoks. Sai ju siin karavan pargis ööbitud, kui me Aire ja Janekiga puhkusereisil Airlie beach'i poole liikusime.
Ilm on õnneks vähe jahedam nüüd. Õhtul panin pika püksi jalga ja isegi fliisvesti peale. Sügis, mis sügis, vihma udutab. Samas, kui pilved hajuvad võib isegi sügisel 30 kraadi sooja tulla päeval.

Tõmban nüüd selle pika jutu kokku. Ilusat kevadet Eestisse ja peatse kohtumiseni!

Gold Coast - Sydney

Byron Bay's ei saanud muidugi käimata jätta Austraalia kõige idapoolsemas punktis:






























ning rannas.


















Öömaja leidsime Ballina's. Basseini ei saanud muidugi kasutamata jäetud.


















Coffs Harbour: õhtune jalutuskäik sadama kaitserajatisel, mille olid vallutanud krabid.

















Jahisadam on ehitatud väga hea koha peale. Looduse ja inimese koostööl on see väga hästi kaitstud kõrgemate lainete eest.
Lisaks pakub selline lahendus ka võimalust mööda muuli lähima saare peale jalutada ja õigel hooajal (mai-november) võimalust vaalu vaadelda.


















Tagasi Sydney's. Aire ja Janek tagasi kodumaale saadetud. Kõvasti jumet kogusid nad mõlemad. Ehk nüüd Eestimaa karmi päikese all ära ei põle mõnda aega.

Kaart läbitud teekonnast:

Airlie Beach - Gold Coast

Teekonda alustasime koos teise autotäie eestlastega. Nemad enamjaolt otsides tööd ja meie puhkust. Selline tööjaotus oleks tegelikult päris hea kogu resiks. Sai käidud kohtades, nagu Bundaberg, Gladstone, kuid need tundusid puhkavale inimesele "mitte nii huvitavad". Rohkem meeldis Sunshine Coast, kuhu me ka mõneks päevaks endid sisse seadsime. Elupaigas oli olemas ka saun. Sellist luksust näen ma Austraalias esimest korda. Temperatuuri pigistasime sellest kerisest välja 56 kraadi. Soome keris ja puha, kuid jube väike sellise suurusega ja ilmselt korralikult soojustamata ruumi kohta. Aeg kulus ookeani, basseini, sauna, poes käimise ja muidu logelemise käigus väga kiirelt.
Paar pilti kah:


















Toidu lõhna peale ilmus välja selline elukas:












Pärast pikemat basseinis ligunemist sai plaani võetud üks tore mägi Glass House Mountains rahvuspargis. Mägi nimega Mt. Beerwah jäi sel korral võtmata, kuna ilm oli natuke liiga niiske ja tippu minek oleks olnud liiga ohtlik. Autosse jõudes saime endi otsusele ka kinnitust: tuli veel üks sahmakas vihma ja mägi muutus "natuke libeda võitu'st" "väga libedaks". Sellistes oludes poleks me mäest alla enam saanud ja oleks pidanud ootama, võibolla isegi järgmise päevani. Aga pildid erinevate nurkade alt jäädvustatud, suund Brisbane'i peale.



































Brisbane'is oli meie prioriteediks muidugi kesklinnas paiknev laguun, sest kaua sa ikka suudad järjest veest väljas olla.


















Pool päeva möödus veesilma ääres ja teine pool ringi rippudes.

Pikemalt peatusime Gold Coast'il, täpsemalt Surfers Paradise'is. Linn laiub rannikul mitmekümne kilomeetri pikkuselt, kuid rannikule sisse väga sügavale ei ulatu. Ranniku äär on kõrghooneid täis pikitud ja ehitustegevus käib. Hetkel valmivad kaksiktornid, millest üks paistab tulevat selle linna kõrgeim.
Ilm oli väga tuuline, kuid endiselt soe. Vahelduv pilvisus: vahel on, vahel pole. Sattusime sinna täpselt St. Patrick'u päeva tähistamiseks. Õhtuks valgus südalinn kloune täis, suured rohelised kaabud peas ja ka riided rohelised. Kõik, kes vähegi ennast Iiri päritolu arvasid olema, ennast roheliseks ehtisid. Kõikidest Iiri pubidest kostusid ühed ja samad meloodiad. Televisioonist räägiti, et tegu ühe suure joomapeoga, ja seda ta ka oli.
Lained olid olid väga metsikud ja sellest tulenevalt juhtus ka vetelpäästjate võistlusel päris palju õnnetusi. Järgmisel päeval pärast meie Gold Coast'ilt lahkumist üks vetelpäästja ka oma elu sinna lainetesse jättis, pärast mida võistlus peatati.

Kaart läbitud teekonnast: