Immigratsiooniametis läks tavalisest vähe rohkem aega, aga lõpuks nad mu ikka riiki lubasid. Lasid mul ikka korralikult oodata, enne kui üle piiri lubasid ja tegid põhjalikumat kontrolli. Sellal, kui mu ootele jätsid, helistasin ka korra telefoniga, et vastutulnuid teavitada väikesest ajakulust. Ametnik muutus selle peale eriti kurjaks ja rabas mu telefoni ning ütles mulle, et tohi helistada. Väga veider igastahes. Seda mulle eelnevalt ei öeldud ja ma ei olnud ju vahi all. Ilmselt kontrollis ta mu kõnede ajalugu ja luges sõnumid läbi, sest surfas mu telefonis veel pikalt. Lihtsalt ootasin, kuni nad mul minna lasid. Isegi ei vabandanud, vaid ütlesid, et võid minna ja head päeva, kõik.
Tolliametnikud mainisid kah pärast, kui nende juurest läbi läksin, et immigratsioon hoidis ikka päris kaua kinni mind. Olin ju ainukesena veel saali jäänud ja nad nägid kah, mis teoksil. Tollis läks õnneks kiirelt. Rääkisin ju kõik ära mis mul kotis on ja kui see uuesti röntgenist läbi lastud sai, siis oligi lõpuks tee vabadusse olemas.
See oli siis see "Austraalia kuulus külalislahkus", millest kõik kindlasti kuulnud on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar