Nii sõbrad...nagu näete ei suutnud oodata uue aasta saabumiseni :) Ikka ja jälle peate taluma mu ebaloogilisi värvikirvevaid ja meeleolukaid kirjutisi...
Oleme siis nüüd omadega juba jupp aega ookeani lähistel Tullys olnud, linnas, kus tõesti tõesti sajab ebaloomulikult palju ja rohkemgi veel. Kohe ongi see tribamise aeg käes....Juttude põhjal on aasta tagasi osa meie meeskonnast isegi veelõksu jäänud, elanud päevad autos ja tarbinud seda natukest, mis viimaseks tööpäevaks kaasa sai võetud. Seega kes teab, kui hoitud ja kaitstud meiegi oleme :D Iseenesest aga ootan sadu suurima hea meelega, kuna tahaks ikka näha, kuda jõed enam läbipääsu ei paku ja kuidas eluolu inimeste emotsioone mõjutab ! Kusjuures, täna, 28. detsember 2009, olles tööl tunni aja kaugusel Tullyst, saime päääris kobeda vihma kaela :P Pilved sättisid end paika ja ühel hetkel karmauhh....kuna aga väetamine vihmasaju ajal ei toimi, sest väetis ei tohi enne maasse minekut märjaks saada, siis pakkisime endid mõneks ajaks auto peale. Ees ootas 2 varianti: kas ilmataat halastab ja laseb siiski põllulapi lõpetada või peame tõesti päeva lõpetama ja "paari" lõpetamata vao pärast homme tagasi minema, mis moodustaks suht mõttetu tööpäeva meie jaoks. Mis arvate, mis juhtus ? Juhtus tore lugu, et päike pilve tagant naeratas ning meie asusime taas ründele. Olukord vagude vahel oli aga 100% muutunud ja ikka paremuse poole....hahhahhaaaa....Olid vaod, olid puud, oli palju muud. Oli palju vett iga astutava sammu ees, mis uputas kohati varbaid. Ja iga sammuga muutus tunne võimsamaks, et talla alla oleks justkui paar paremat telliskivi liimitud. Kuid omades suurt võitlusvaimu ja ärapanemist, siis kotid ikka 15kg väetist täis ja palehigis iga puu oma noosi sai. Selle töö juures on parimaks edasiviivaks jõuks ja motivaatoriks kusjuures valida igal hommikul endale konkurent, kellel salamahti silma peal hoida :D Ja see toimib kenasti. Ühel päeval näiteks pakkus tugevat tempot Arne ja ühe vao suutsin talle ühe pika puuga ära teha....Sellel päeval juhtus aga üleüldse midagi ebatraditsioonilist ja mitte lubatut! Kuna "Need villid, need villid, ei iial hävine...." siis et päeva mitte päris hukkaläinuks lugeda, võtsin saapad jalast ja lasin edasi sokkis. Tunne vähe ebastabiilsem oli, kuid toimis. Ohutusnõuete kohaselt on see aga rangelt keelatud....Meie tiimijuht Joel leppis olukorraga, kuid mõne aja pärast saabus meite sekka ITC kutt, kelle range kontrolli all kõik on. Seega pidin villidele taas valu pakkuma ja takka tipuks tegema veel head nägu, et kõik on kõige paremas korras :) Õnnistunne valdas mind taas hetkel, mil ITC lahkus ja vabastasin end ahelaist....Vot siis sellised paar eredamat väetamisseika...tuleb neid hiljem veelgi !
AGA nüüd.......Mida tarka Austraalial veel kuumal detsembrikuul pakkuda on ? Tekib huvi ?
Näiteks veetsime siin jõulud, nii uskumatu kui see ka ei tundu :) 24. dets. hommikupoolikul käisime neljakesi: mina, Arne, Arvo ja Tanel UJUMAS, lebasime rohelisel murul, võtsime paar jahutusjooki ja ootasime jätkuvalt tunnet ! Tunne aga mis ei tulnud, oli jõulutunne. Kuula kasvõi " Oh Kuusepuu ", kuid ei aita.....Ja selle peale ei oska ei nutta ega naerda !! Proovisin ka suusatamist, kuid lumeta pole asi päris see, mis ta olema peab....
Meeskond EST täies koosseisus : Maiu, Donnu, Arvo, Barni
Peale kuuma päikese käes lesimist olime tagasi kodus, kus ootas meid grillipidu, tants ja trall. Sööki oli igat sorti, valku, juurikaid ja torti. Et kõik paremini alla läheks, selleks sai kasutatud erinevaid maitseelamusi: kes õlle, kes viina, kes hapupiima, samas suureks tujuloojaks sai packpackersite lemmikjook GOON ( veini ja coca mix ). Mingil hetkel südaööl tõi Joel välja ka paar likööri ja kes teab, mida veel. Ühesõnaga sai siis lõpuks tunda, et aussidel pole õrna aimugi, mida tähendab tegelik jõul! Samas oli meeldiv kogeda midagi teistsugust. See kõik paneb sind mõtetesse, et tegelikult on kodus ikka päris hea ja lahe olla :) 24. - 26. olid meil puhta vabad päevad, seega unele minekuga ei kiirustanud keegi. Mõni mees küll langes varakult, kuid see käib ju asja juurde. Imede kombel mina aga enne järgmist õhtut magama ei jõudnudki. Aeg lihtsalt möödus liig kiirelt. Sai korra ATV rallit tehtud ja siis päikesetõusu oodatud. Ja siis sattusin seiklema karjamaale, kus hakkas silm looja kippuma.....
Erksamad fotosüüdistused:
Kohalik jõulumees Dave ja tema väikene abiline Onno
Kolm tarka Eesti meest: kes sügab peaalage, kes viskab näppe ja kes on muidu muhe
EST, Max ja Onno saksast, Alen Inglismaalt
Ja loomulikult meite tiimiliider härra JOEL isiklikult
25. nda hommikul, vara vara hommikul hakkas tasapisi igast nurgast silmapaare paistma. Pole paha. Sättisime endid meeskonnana ühte autosse ja läksime värskendavale ujumistuurile. Toimusid ka lahtised kaljult hüppe võistlused. Esikoha omanikena väljusid Brad ja Joel, kelle vabalangemisteekond oli ligi 25 meetrit. Njah....PUHTA HULLUD. Alt vaadateski tuli kananahk peale. Pöörased need austraallased, kuid pole ka miskit imestada, sest maast madalast ronitakse köie vms otsa, et treenida hüppeoskust !!! TUBLID ! Ise katsetasin "suts" madalamat lendu, kuid jänes minu sees võttis võimust. See eest aga viimati Lakelandis ujumas käies suutsin oma hirmule tugevamalt otsa vaadata :P Võttis see küll aega 30- 40 minutit paigalseisu kaljuserval ja teiste ergutushüüdeid, kuid lõppude lõpuks ma oma 5 meetrise hüppe sooritasin....Kas ma pole mitte tubli :D
Hüppeplatvorm asub kose vasakpoolsel kõige kõrgemal nõlval
Kindlasti mööda pääsmatu teema on UNI.... mis on lihtsalt midagi uskumatult võimatut. Niiskus ja "suhteliselt" soe õhk aitavad kenasti kaasa sellele, et enne tõsise unemati või - kati tulekut keerutad ja teed igast muid trikke, sest puht võimatu on leida õiget asendit. Natukenegi ühte positsiooni hoides tunned, kuidas kuskilt oleks veekraan lahti keeratud. Parim lahendus tundus sõbra soovitusel heita peale märg saunalina. Ühe öö tegi oma töö kenasti ära, kuid edaspidi ei olnud sellestki enam tolku. Mõni mees käib isegi südaööl külma dušhi võtmas :D Et saial ikka juustu ja kurki ka oleks, siis takka tipuks oleme pidanud viimased hommikud koivad välja sirutama kell KOLM hommikul.....Üldjuhul aeg ajalt kodusel pinnal mõtled sel ajal alles, kuhu pubisse edasi kapata :D Egas Austraaliasse tulles ei osanud uneski näha, et nii varajasel tunnil algab uus päev. Jutte olen kuulnud igat sorti, kuid et see tabab ka meid....oh eiiiii....kus sa sellega....nüüd siis aga see teistmoodi tegelikkus on ka meie õuel. Tuleb siiski südant puistades tunnistada, et pole vaja tonti näha seal, kus teda lihtsalt pole ! Kella peale silmad avanevad, panen selga põlluvarustuse, TUGEV hommikusöök sisse ja kappadi kappadi truupisse ( meie sõiduvahend kodu ja töö vahel ).....teekond on varieeruv, vahel 30 min, vahel tunnike läbi pilkava pimeduse. Olles jõudnud sihtpunkti paneme rakked peale, kindad kätte, labidas pihku ja minek. Esimesed väetiseterad jõuavad pinnasesse siiski veel pimedas :) Aga päike on abimees ja kerkib kiirelt üle mägede. Tegelikult võiks ta sinna mägede taha jäädagi, kuna peale esimest viit sammu pole pea ühtki kuiva kohta enam. Sõna otseses mõttes tilgume kui märjad kassipojad....Tullys väetamine on Lakelandiga võrreldes midagi palju enamat. Väga palju jõudu enesele annab see, et kõik on roheline ja lokkav. Ja maastik, mida tunde ja tunde päevas harime, on kukalt kratsima panev. Siledat pinnast näema üliharva. Muidu rühime ikka mäest üles ja mäest alla ning pistame rinda kuivanud heina ja tüügastega, et leida teed tiigipuu tüveni. Ja kui hästi läheb, siis saab labida lõpuks maasse kah lüüa ning 70 gr väetist sisse torgatud. Kui selline katastroof meid esimest korda tabas, olime kõik jalust löödud, kellelgi polnud motti rahmeldada, sest tempo all ja jaksu lihtsalt peale mõningast tundi enam pole. Hea et silmad veel peas on. Jalad - käed, need tühiasjad! Kuna aga töö on vaja leivaraha eest ära teha, siis ikka hommikul üles ja rindele!
Näed head mõtted ja lood tulevad ikka pärast poole ja peaaegu oleks unustanud 2 asja:
ESITEKS: Siiani magasime Arvoga telgis, kuid otsustasin välja kolida oma isiklikku häärberisse, kus on ruumi täpselt ühele madratsile ning õhku ja võimlemisruumi hulka rohkem :) Naudingut pakub sääsevõrguga kaetud aken, läbi mille tähistaeva olemasolul tähti vahtida. Nimeks neil onnidel on hutšid, mida kunagi kasutati laste jaoks mingisuguse show otstarbeks. Nüüd aga on rakendus hoopis teise otstarbeline.....Mingil kummalisel põhjusel kasutavad sviiti ainult koos minuga Triina ja Tommy Boy Inglismaalt. Valitud sai ka parimad hutšid, sest osad lekivad ja arvestades Tully sademete hulka......Mu meelest on see kõik kuldaväärt idee....mõte hakkas koduse pinna suhtes liikuma :)
TEISEKS: Oli enne jõulu veel üks vaba päev, mil Arvoga punti lüües tegime erksa päeva. Käisime ujumas ja läksime uudistama Tully Heads´i, mis on kergelt öeldes sadamapiirkond. Veetsime seal lebades mõne hea minuti, kui märkasin paati randumas. Mis ikka, jalad alla ja läksin juttu puhuma. Kohalik aussie tuligi just kalalt ja seletas sealse piirkonna tegemisi ja oli muidu lahe. Mainisin vaid korra, et armastan väga paadisõitu ja kalapüüki......ning hetke pärast leidsimegi endid paadist, kimamas mööda vallatut kurvilist jõge. Lootus oli krokosi näha, kuid kahjuks jäi uudishimu rahuldamata. Next time....See eest oli aga kruiisimine ülimalt laheeee, saime paar suuremat kala ja ujusime riskirohkes piirkonnas, kuid napilt napilt saime enne varvast lasta, kui krokod miskit haistma hakkasid :) Oli igati 5+ päev ja sellesarnaseid ootan veelgi. Mõnus maiuspala suurele rügamisele.....
Aga mis seal ikka, käes on 31. detsember ja taevas on mattunud pilvemati alla. Vihma sajab, mis hukkab tõenäoliselt kõik meie plaanid minna Mission Beach´le 2009/2010 vahetust tähistama. Kuna päev aga alles noor, siis mine sa tea.......
KENA KÄRTSU, MÜRTSU KODUMAALE.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar