Sydney - Blue Mountains - Snowvy Mountains - Airlie Beach

Sydney'st välja sõitsime õhtuse tipptunni ajal. Aega võttis, aga asja sai. Ööbisime linnast väljas maantee ääres asuvas motellis ja võtsime hommikul suuna Sinimägedesse. Põhiline vaatamisväärsus (The Three Sisters) jäi jälle nägemata, kuna oli tihe udu.














































Kuna ilm meid ei soosinud ja ega aeg raisata pole, siis suund ranniku äärde tagasi.
Jäime paariks päevaks paigale Narooma'sse. Päeaval oli õhutemperatuur päris soe, kuid öösiti minule harjumatult külm. Päris mitmel korral langes ikka alla 20 kraadi. Ookeanivesi ei olnud kah enam nii soe, et võiks tundide viisi seal liguneda. Seegi võis alla 20 kraadi olla. Samas päike võtab väga teravalt igal pool Austraalias.
Pildil on Narooma










Pildil on Austraalia mandri kujuga kivi, mis asub Narooma's.
















Sadamakai kivide vahel laiskles selline olevus:














Kuna meil oli tahtmine ka Austraalia kõrgeima mäe otsas ära käia, siis järgmine sihtkoht oli Jindabyne, kus võtsime öömaja, et hommikul siis tippu võtma minna. Sel korral sai alustatud jalgsimatka Thredbo külast. Küla asub ca 1500 m kõrgusel. Tõstukiga on võimalik minna 1924 m kõrgusele, tipp ise asub 2228 m kõrgusel. Me tõstukiga üles ei läinud, vaid võtsime teekonna ette jalgsi. Tippu me ei jõudnud. Jätsime teekonna pooleli Mt. Koschiuzhko lookout'i juures, see on siis 2000 m kõrgusel. Oli udune ja päris külm.
















Kuna reisi marsruuti me plaaninud ei olnud, siis nüüd teeme sellise muudatuse. Enam lõuna poole ei lähe ja keerame otsa põhjasuunda, mõnesse ilusasse kuurortlinna.

Selleks sai valitud Airlie Beach. Asub see muidugi päris kaugel, kuid kolme päevaga me selle tee läbisime. Autosõidust on nüüd kõigil kõrini ja nüüd oleme nädala paigal. Teel tuli läbida kümneid veetakistusi, millest üks oli ikka väga sügav meie auto jaoks. Auto esiosa lükkas enda ees vett, justkui lumesahk lund. Summutitoru jäi vee alla ja mootorist kadus jõud. Õnneks 3,8 liitrisel mootoril on jõudu heitgaasid ka vette välja puhuda.
















Üleujutuse põhjus oli viimase kümnendi suurim vihmasadu antud piirkonnas. Teekond kujunes tänu sellele 180 km pikemaks, kuna ühele meie plaanis olnud teele oli vesi palke kandnud ja veetase oli liialt kõrge. Aega võttis, kuid kohale me jõudsime.

Airlie Beach'il on ilm päris ilus olnud. Paar korda on tibutanud vihma, kuid nüüd on taevas selge ja päike paistab. Troopiliselt kuum õhk virutab lõuahaagi iga kord kui ülekonditsioneeritud kaubakeskusest väljuda. Vesi laguunis on aga ilma konditsioneerita ja see tähendab, et õhtuti küündib veetemperatuur üle kehatemperatuuri. Vähemalt on õhutemeratuur õhtuti juba talutav pärast veest välja tulekut, ca 26-27 kraadi.

Aga Airlie Beach'ile jõudmine tähendas ka seda, et kohtusin jälle 4. eestlasega, kellega sai arbuusifarmi päevil samas "roadhouse'is" elatud. Erki, Marko, Kerli, Kairit olid samuti oma puhkust nautimas ja see väike linn on üks parimaid kohti Queenslandis, kus puhkust nautida.
















































Vaade Shute Harbour'ile:













Kokku 6 päeva Airlie Beach'il: päris puhkus kohe.
Samas kogu sellel ilul kõrval on ka mõned ohud, nagu näiteks maod. Neid nägime eelviimasel päeval läbi metsa randa kõndides Shute Harbouri kandis ühe kilomeetrisel lõigul 3 korda ja pärast linnas karavanpargis veel ühte. 4 madu päevas on natuke paljuvõitu. Isegi ei tea mis maod olid. Keegi õnneks peale ei astunud.

Lisan siia kaardi koos meie trajektooriga:


















Järgmine sihtkoht, kus pikemalt peatume on Sunshine Coast.