Harilik esmaspäev !

Tänane päev siiski vajab kohest pajatamist. Asusime hommikul teele Mareebasse ( pidavat suur farmi piirkond olema ), et hakata endale tööpoolist otsima. Selleks läbisime paar agentuuri, jätsime omad kontaktid ja eks näis, mis saab!

Teekond Mareebasse ja tagasi ööbimispaika osutus aga vägagi mitmekesiseks! Esmalt varahommikul keset maanteed hakkasid äkitsi silma kahel pool teed metsapõlengu tagajärjed ja söestunud maastikul eksisteerivad termiidipesad. Ise oleks arvanud, et tegu lihtsalt kivimürakatega, kuid Arvo, kui varasem turist Austraalias, oskas tähelepanu suunata. Peatusime, sest " stuped Japanise turists " ehk meie kolmik vajas oma fotosessiooni! Päris uskumatu lugu ikka, sellised ehitised on termiidid endale rajanud, ei kujuta ettegi, mis igaviku on see nõudnud, sest mõõtmetelt olid eramud midagi müstilist. Ulatusid meetritesse ja väidetavalt leidub veel suuremaidki. Sürr tunne tekkis, sest kogu mets ümberringi oli hävinud !


Tööotsingu eesmärgil hüppasime läbi ka Mango Winery´st, sest suur tõenäosus tööd saada on samuti viis, kui minna ise otse farmi kohale, öelda selge - kõlava - sorava häälega, et farmitöö on tuttav ja läbitud tee, kodumaal palju higi valatud, lehma isegi oleme lüpsnud ning oleme valmis paikseteks jääma kuni pooleks aastaks :) Vot lihtsalt nii see siin käib, ei tohi liiga palju ausalt endast kõike rääkida ! Kusjuures meie jutt paistis toimivat. Kuna hooaeg pole aga veel alanud, siis paluti meil kahe nädala pärast tagasi minna, et läbida juba ehk ka intervjuu.....Igaljuhul sammud tagasi me seame, mis muidugi ei tähenda seda, et senikaua jääksime loorberitele puhkama. Üks asi seal farmis oli töö, kuid egas ilma lõbuta ka saa! Astusime sisse veinimaailma, kus perenaine rääkis elust - olust! Nimelt on mangofarm eksisteerinud ligi 60 aastat, 23 00 mangopuud, mis hetkel farmiterritooriumi katavad, on 30 aastat vanad ja kogu veinimaailm on kuulsust kogunud üle 15 aasta! Tegu on pereäriga ja paistavad üsnagi edukad olevat ! Saime isegi maitsta kõiki üheksat erinevat lõpp - produkti. Anti valida, kas 5 dollarit nägu või testimine tasuta, kuid peame ostma pudeli kaasa. Valisime teise võimaluse ning kahest veinipudelist üks läheb Jirkale meie poolt lahkumiskingiks ja tänutäheks äärmiselt meeldiva ühise puhkuse eest! Maitseelamus, mille võrra me rikkamad oleme, oli lihtsalt suurepärane. Sisetunne juba alguses ütles, et mangovein on HEA ja seda ta ka oli. Sweet - Medium - Dry vein, veidi kääritatud vein, portveinid, liköörid....mmmmmmm.....midagi nii head pole ammu keelekasteks saanud.

Seoses mangodega veel.....kuna hooaeg neile pole alanud, siis poeletil müüdav vili on kohutavalt kalli hinnaga ( 3 dollarit ühe mango eest ). Korra me turult ühe delikatessi endale ka muretsesime, süda tilkus verd nii ulmelise summa peale, kuid isu vajas rahuldamist! Paar päeva tagasi juhtus aga täiesti ootamatu lugu. Sõitsime välja ühest rahvuspargist, kui äkitsi jäid silma suured puud täis imelikke vilju. Peatasime auto ja ohhooo imet.....meie ees avanes mangomaailm ja täiesti tasuta. Kui mangofarmides on puud minimõõtmetes ja ühtlaselt pügatud, siis need olid nö metsikud ja oma parimates aastates. Hüppasime istmetelt ja asusime imemaitsvat mangot näost sisse pugima. Ülimahlased ja keelt allaviivad, midagi enamat ei oska öelda. Kui vaid saaks maitseelamust edasi anda !!!! Nii mõnigi turist, kes möödus, sai "haisu" ninna ja peatusid samal eesmärgil ! Ajasime suust sisse nii palju, kui jaksasime ja kotiga võtsime hulgim kaasagi. Osa mangodest läks tänasesse õhtusööki: riisi - paprika - mangopasta....ISUÄRATAV ?????




RESCUE TEAM ON A ROAD: ehk päeva lõpetuseks sai tehtud heategu metsikule loodusele. Sõitsime maanteel, kui äkitsi märkasin justkui kilpkonna valgel joonel. Keerasime auto ümber, läksime mõne saja meetri tagasi ja täpselt nii oligi. Paarikümne cm pikkune kilbiga konn seisis kivistunult keset teed, ei olnud teine päris kindel, kas liikuda edasi või tagasi või teha hoopis tagurpidi saltot ? Keeruline küsimus oleks endalegi, kui oled sattunud põhimõtteliselt pärapõrgusse. Igaljuhul nägime sõpra hädas ja päästemeeskond asus tööle ! Enne muidugi aga võtted kaameraga :) ja siis tagasi vesisemasse piirkonda, kust eeldatavasti temakene jalga laskis. Transportides jäigastunud loomakest, leidsime teisegi, kes ootas oma sõpra. Ei tea, kas oli neil olnud peretüli vms, kuid omavahel nad suhelda ei tahtnud ja ülbelt vahtisid hoopis meiega tõtt. Proovisime üht ka vette potsatada, kuid suuri tegusi ta seal ei teinud. Mõtles vaid veidi ja taandus mudasse varju.....Jätsime peagi sõpradega hüvasti ja olime juba autole hääli sisse panemas, kuid märkasime kolmandatki kilpkonna keset maanteed. Egas muud, kui taas tegudele! Seega oleme eneste üle äärmiselt uhked ja väärime medalit, kuna päästsime elusloodust kihutavate neljarattaliste eest !