Work And Holiday Visa oodatuim pool TÖÖ - TÖÖ - TÖÖ on alanud !

25. oktoobril, mil mina ja Arvo taas omapäi ekslemas, on ilmad kuumad kui pulbitsev laavavoog. Kahe päeva jooksul oleme maha sõitnud pika teekonna, lõpp-punkt oli Undara Lava Dubs ja Vulcanic National Park. Vulkaaniline park tekkis 190 000 aastat tagasi....Ütleme nii, et ootasin suuremat elamust, kui pelgalt suurt auku keset "küngast" , mis on midagi närtsinud heiamaa ja salu sarnast! Samas kaasnes siia tulekuga palju lahedaid emotsioone. Näiteks käisime kahel korral jões ujumas. Ah et mis selles nii erilist ? No mõtle natukene...... Siin keset sisemaad tuleb sellistest võimalustest alati kinni haarata, sest mine tea, millal jälle saab... :) Teise koha nimeks oli Millstream Falls National Park. Kohale jõudes laiutaski meie ees pisikene kosk. Piirkond on tekkinud laava voolamise tagajärjel....päris 5+ oli ! Kuumaverelised nagu me oleme, bikiinid ja speedo näppus, otsustasime riskantse ujumise ikka ära teha! Õnneks seekord jäid kõik ihuliikmed alles, ju krokod olid parematel jahimaadel :) Mis puutub speedo kandmisse, siis siin võis Arvo julgelt käed puusas poosetada ilma, et keegi viltu vaataks :) Nimelt tuli välja, miks kõik v.a. Euroopa kutid kannavad pikemat ujumisülikonda kui speedo! Suudad sa seda uskuda, et speedo jalga tõmmates oled kõigi silmis GEY :) :) :) No comments...ainult Arvokene peab hingelt tugevam kui muidu olema ....

Refreshment kehale ja vaimule tehtud, juhtus midagi enne olematut !!!! Põhimõtteliselt In The Middle Of Nowhere põrkasime kokku EESTLASTEGA :), olles ise just korduvalt mõelnud, et pole siiani omasi veel kohanud :) Naljakas hetk oli...mina asjatasin nelja seina vahel, kui meie Holdeni kõrvale parkis teine neljarattaline. Eelduste kohalselt pakkunuks hipibussi omanikeks sakslasi aga....Viisakuse poolest, nagu austraallastele omane, tervitatakse ALATI kõiki ja kõikjal. Nii ka lausus Arvo viiele " turistile" HELLO ja vastus oli HELLO. Siis aga pani Arvo kõlama rütmikamad palad kodumaisest laulupagasist ja esilagsete oletuste põhjal Euroopa turistid jäid ühel hetkel kõrv kikkis kuulama, et KAS TÕESTI....?????????? Tehti uus katse tervituseks ja seekord TERE - TERE ! Milline üllatunud hetk mõlema osapoole jaoks :) Langesin ise sama asja orki. Kui naasin auto juurde, viisakussõnad HELLO ja vastu sain TERE :) Olin päris jahmunud :) aga ülimalt lahe tunne oli eestlasi kohata. Ajasime mõne sõna juttu. Ka nemad rändavad - seiklevad ehk kasutavad Austraalia kõiki võlusi! Kuna aga meil hakkas aeg käest jooksma, ei saanud pikemaks kokku jääda. Kes aga teab, ehk viivad vallatud kurvid veel kunagi kokku...Kiire hakkas meil pimeduse kartuse ees, oli vaja ka nädala varu toidukraami ära shopata. Nimekiri peos, suundusime Coles´i, kus oi oi oi avastasime,et pühapäeval SULETUD ! Kolm võimalikku varianti: uurida, kas Mareebas on mõni teine pood - sõita tagasi eelmisesse linna - säästa raha ja toituda võimalikest jääkidest ? Õnneks saime ikka rahakotti kergendada 109 dollari võrra, mis teeb nii 75 eeku per nägu per päev, kuid selle summa sees on hommik - lõuna - õhtu ( kuigi farmis olles on toidukorrad ehk mitte nii korrapärased ). Ja tegelikult võib sellest summast julgelt maha võtta ühtkomateist, nt 4L õlipudel, mida tõenäoliselt ühe toidukorraga ära ei suuda kulutada :) Seega mis ma oskan öelda, suudame siin Eesti hindadega konkureerida küll ja elada ehk hoopis säästlikumalt !!!! Muide selle summa sees oli ka 2L jäätis, mille kühveldasime kahepeale sisse kohe peale poeukse sulgumist :) Ega sellist luxust ei saa me endale iga päev lubada nagu sulistamist veeski :)


Mis on aga vahepeal viimase nädala jooksul veel toimunud ?


20. oktoober seadsime sammud Cape Tribulation´isse. See on paik umbes 160 km Cairnsist põhja poole, kus kõikjal laiuvad tohutud vihmametsad omas uhkuses ja hiilguses. Sihtkohta saab 5 minutilise praamisõiduga. Üldjuhul, kui just ei oma 4WD istumise all, on mõistlik osta edasi-tagasi pilet. Samal ajal võid territooriumil veeta nii pika puhkuse kui soovid, nautida seega jalutuskäike mitmekesises looduses või veeta pikad tunnid rannaliival. ujumisega on nii ja naa. Ookeani ei tasu väga uljalt sisse hüpata, kuna krokodillide hoiatussildid on enne randa sisenemist hoiatuseks üles seatud. Samas, kui just jõgi kuskilt sisse ei tule, pole ohtu. Kuid siiski parem karta kui kahetseda. Muidugi ei tähenda see seda, et ookeanivesi oleks katsumata jäänud. Ujuda saab seal ka basseinis ja jõest tekkinud "basseinis". Viimast varianti kahel päeval ka kasutasime. Puude külge olid kinnitatud ka köied ning nagu põngerjad ennemuistse vette me hüppasime. Oli igati värskendav ja meeldiv ajaviide....

Mis puudutab krokosi, siis selles piirkonnas pidavat neid hulgim pesitsema. Ja et näha elu naturaalselt, mitte zoopargis, võtsime ette tunniajase tripi jõel koos teiste turistidega. Ja ohhooo, kaks viha ja väge täis näljalist värske liha järgi meile end ka ilmutasid. Lesisid teised küll kalda pervel okste taga, kuid ära me nad nägime. Tegu oli magevee krokodillidega, seega mõõtmetelt "pisikesed", kuid varvast vette ei soovitatud panna....tõenäoliselt oleks sellele järgnenud "HÜVASTI ELU" Ja nii pidigi olema. Krokod haaravd sinust silmapilkselt kinni, viivad su põhja okste vahele, kust väljapääsu mitte vähimalgi juhul pole. Ühesõnaga järgneb aeglane kuid piinarikas surm. Ja kui krokol kõht lõplikult tühi, siis tuleb ta sulle järele ja naudib igat ampsu :) Kuidas tunduks ? Igaljuhul seda ma tean, et kuhugi tripile tahan 100% veel minna, et näha võimast ohtlikku elu veelkord ja vähe ekstreemsemalt. Arvoga vistiti küll arvestada ei saa, kuna seegi seiklus pani teda peaaegu aluspesu vahetama :) Noh eks ohtlik see elukene ole ka. Kohalik farmer teadis rääkida, et viimastel aastatel on nii mõnigi oma eluküünla lõpetanud, küll suure tõenäosusega tingituna omast lollusest....

Cape Tribulationi seiklustesse kuulusid meil veel kämpimised. Esimesel ööl olime korralikud ja neti teel broneeritud plats maksis kolme peale kokku 15 dollarit. Küpsetasime riisi-peedi mixi koos kalapulkadega, mis lihtsalt viis keele alla. Ülejäänu õhtust veetsime rannas, kus valgust näitasid tuhanded säravad tähed taevalaotuses. Hommikul oli äratus 4.45 !!!! Peate vist meid puhta segasteks, kuid magamiskotid kaenlas suundusime vapustavat päikesetõusu vaatama. Nagu linnud õrrel ootasime rannaliival 45 minutit, kuni särav ümmargune planeet lõpuks ookeani- ja taevapiirilt paistma hakkas. Seega algas meie päev varakult, sest egas enam uni peale tikkunud, kui emotsioonilaeng suursugune sees :)
Teise öö tegime aga natukene pättust, kuna kodustasime koha, kus overnight camping ehk öö läbi kämpimine pole lubatud! Kuna aga ei soovinud kahte ööd ühes ja samas kohas olla, siis võtsime riski. Halvimal juhul oleksime saanud trahvi, kergemal juhul hoiatuse, millega oleme juba varasemalt kokku puutunud. Jutustasime sakslastega ja mängisime kaarte, kuni lõpuks meeletu vihma saatel magama suundusime. Vihm aga üldse ei heidutanud, kuna tegu siiski vihmametsaga ja vahelduseks täitsa mõnna tunne :) Eestis olles ikka kirud, kui aknast välja vaadates kasvõi tibutab, kuid siin see puha õnnistus. Ja mis kõige parem....kogu looduse head ja paremad küljed võtame me alati vastu värskes õhus. Pole aga siiani tekkinud vähimatki igatsust olla nelja seina vahel. 99% värske õhk on nii hinges, et ei kujutaks elu enam teisiti ettegi. Seega kodumaile tagasitulek ühel päeval saab šhokk olema......:)

Ja šhokiteraapia ootel oli viimastel päevadel ka meie kontvõõras Jirka, kuna teda ootasid ees vaid loetud päevad Rohelisel Mandril. Nii pea, kui ta sellele mõtles, muutus näoilme, sest Tšehhis ootab vaprat seiklejat ees külm ja lumi ja teadmatus, mis edasi saama hakkab!!! Plaanide kohaselt pidime Jirka Cairnsi lennujaama viima reedel, kuid elu Austraalias on juba kord selline, et tehtud plaanidele võivad tulla sisse murrangulised muutused. Nii ka juhtus, kuna hetkel, kui saabusime tagasi levialasse, tuli teade, et tööagentuurist on helistatud. Tegime kõne tagasi, päev oli siis 22. oktoober ja informatiivne uudis meile oli: TULGE HOMME HOMMIKUL TÖÖLE !!!!!!!!!!! Suu vajus lahti, sest nii ootamatu, kuid samas üli positiivne uudis !Nimelt arbuusifarmis vabanes just kaks kohta, mis vajasid kiirelt täitmist. Pidime tempoka sõidu tegema tagasi Mareebasse, sest aega agentuuri jõuda anti vaid mõni tunnike. Edukas esimene katsumus sai sooritatud, töölepingud sõlmitud, kontonumbrid suurte summade vastu võtmiseks edastatud ja vaim hakkas tasapisi lainele jõudma, et järgmise päeva hommik algab varakult. Kuigi ega see varajane äratus enam probleem polegi, sisse tallatud rada ju ..... :)

Tõsimeeli oli see nii üllatav uudis meile, sest esmakordselt agentuuri külastades suuri lootusi ei antud. Tänaseks on teada, et lahkuvad farmist kaks iirlast, sest visiti,nii palju kui nendega suhelnud olen, on neil natukene villand, kuna tööd ei saa teha nii palju kui hing ihkaks ( arbuusid pole nii küpsed kui peaksid )....Minu poolt suurimad tänud neile vakantsete positsioonide eest, kuna tühi vahemik trippimise ja tööotsimise vahel on täidetud :) Eks näis, kui palju meile tööd jagub, kuid asi seegi, eksole ?

Kuna tööleid saabus kui välk selgest taevast, tähendas see ka tõsiasja, et Jirkaga hüvastijätt saabus 24h varem. Teadlikkus, et lahkumine on ukse ees, eksisteeris kergelt kogu aeg, kuid ootamatu hetk lõi suhteliselt pahviks. Olime ühiselt seigelnud kuu ja äkki kõik...ning kes teab, kuna teed taaskord ristuvad, Vähemalt aga ootavad mõlemad pooled kohtumist tulevikus kindlasti ja rohkemgi veel.....Jirka kartulipannkoogid jäid kah meil proovimata.....Ühesõnaga peale Mareebat suundusime Cairnsi, tegime viimase ühise söömaaja, shopingu. Mina ja Arvo otsustasime magamisaset täiendada sulgpehme padja ja siidist linaga. Õökene uues kuues häärberis on sama hea kui kuurortis lux hotellis. Uni parem kui kunagi varem. Seega ridade vahelt lugedes võite aru saada, et ainus katus pea kohal on pikemat aega olnud ja saab ka tulevikus olema TELK ! Kae rõõmu :) Kuid ei oska muud enam soovidagi.....

Tunnike paar möödus välgukiirusel ja kallistuste - heade soovide rohke lahkumine sai teoks. Raske see oli, kuid õnneks leevendab nukruse meelt teadmine, et ees ootab töö - töö - töö ja aega nurgas istumiseks ei ole :) Juhhuuuuuuu...Copysime pilte, vahetasime vajalikke kontakte....ja TAAS MEELDIVA JÄLLE NÄGEMISENI !!! Kell oli 7 p.m. kui asusime teele Lakelandi ehk farmipiirkonda. Pidime 100% hommikuks kohale jõudma, kuna töö farmides algab kukelauluga ehk siis 23. oktoobri hommikul helises äratuskell 5.30.Edaspidi hakkab hommik peale ligi 30-40 min. varem, kuna tegelik elukoht asub 30km eemal farmist, mis tähendab lisa sõiduaega...Teekond esimesse kohalikku kämparisse vältas 5h, mis tavajuhul päise päeva ajal peaks võtma cu 2,5h. Et kuhu me need ülejäänud 2,5h suutsime kulutada ? Njah...oli pilkav pimedus ja suurim oht KÄNGURUD varitsevad igal sammul, seega tihtilugu 100km/h alas veeresime edasi 50km/h ´s. Ja kuna uni tikkus ka silma, siis olid need kõige ohtlikumad kilomeetrid siinsel saarel ! Sihtpuntki jõudsime südaöösel, seega aega magamiseks jäi napilt 5h...

ESIMESED SAMMUD TÖÖMAAILMAS:
Hommikul seisin kui siga aia vahel, kuna polnud varasemalt mõelnud sobilikule riietusele ( tuli see töö nii äkki )ja nähes teisi farmilisi ehk backpacker´eid, kes meiega koos töötavad, olin hämmingus....Riided neil seljas olid nii " särav valged " kui veel vähegi võimalik. Seega saime koheselt aimu, et tunnid põllul katavad nii kehakatteid, ihu ennast, kõrva- ja ninaauke punase tolmuga, mida maha pesta on seebiooper omaette. Egas muud polnud, kui langetasin igapäevase riietuse seast valiku ja minek! Tööpäev ise algab igal hommikul kell 7, mis on isegi hiline. Rahvas jagatakse gruppidesse ja suunatakse erinevatesse piirkondadesse, kus arbuusidega rinda hakata pistma. Meiega kokku olid päeva veetmas 11 inimest, enamuse seltskonnast moodustasid sakslased ning näpuotsaga oli paar prantslast. Kui ma varem arvasin, et Austraalias on liiga palju eestlasi, siis vale arusaam missugune. Tuleb välja, et põhimassi backpackers´itest moodustavad sakslased ja Saksamaal hakatakse nende sisse rändamist üsna peagi piirama, sest liig mis liig....Ja nii ongi, kuna igal võimalikul sammul kuuleb aina deutch ja deutch :)
Aga ega see töö tegemist sega, inimesed on inimesed, mis tähtsust, mis riigist. Meie pundis oli kokku 9 meest ja ühes minuga saksa tüdruk. Töö ise nägi välja selline:

Põhi töövahenditeks on traktor koos juhiga. Selle taga haagis, kus peal suured arbuusikastid ( 8 tk ). Haagisest ulatub arbuuside kohale abivahend lint, kuhu peale poisid põllult lõikavad täiskasvanud arbuuse ja mööda linti veerevad need haagisesse, kus vastuvõtjateks on kaks paari käsi. Iga arbuus tuleb neil üle kontrollida, kas on sobilik müügiks. Meetod selle tegemiseks on patsutamine ja tuleb ära tunda õige kõla, kas on tühi või täis. Ja samal ajal tuleb vaadata, ega pole sees auke või päikesepõletust. Kui kõik okidoki - on tegi I klassi viljaga, kui miskit pole aga arbuusiga korras, visatakse need nö II järgu kasti, mis müüakse lihtsalt odavalt maha. Korralikud viljad lähevad ülejäänutesse seitsmesse kasti ja siinkohal ongi minu ja Julia amet. Oleme diagonaalis kastides, et mitte haagist ümber kukutada. Mehed viskavad arbuusid meile, meie paneme hellat koheldes need mega suurtesse kastidesse. Ühe kasti kogu kaal ulatub tonnidesse. Kui ise enam kasti ei mahu, hüppame järgmisse ja kuhjame eelmise. Esimese päeva kohta saime nii palju infot, et päev oli lihtsamaist lihtsaim, kuna arbuusid üsna väikesed ja kerged. Paar kobedamat tuli siiski kinni ka püüda ja tsirkust sai! Päev möödus üsnagi kiirelt, kokku veetsime põllal ühtejutti 6,5h, mille hulka kuulus väikene 15 min. lõunapaus ja paar smokot ehk lihtsalt ringutushetke ning hulgim arbuusi näost sisse ajamist :) Oh küll oli maitsev, nii magusad ja suus sulavad. Muidugi tähendas see kordades wc kasutamist, milleks oli nt haagise ahter. Mehed muidugi olid vabameelsemad :) Esimese päeva kohta oli ilm ideaalne, pilvepadjad andsid veidigi jahutust kõrvatavale päikesele. Ei oska ette kujutadagi, kui on lauspilvitus ? Eks ainsaks jahutuseks saab olema veekanister, mis on igal ühel kohustuslik kaasa võtta!!! Päikest tõenäoliselt saame aga rohkem kui iialgi varem või peaks ütlema, et joodikupäevitus on see, mis saatusega peagi kaasneb :)

Kuna blogi avalikustamine tihtilugu viibib, siis nüüdseks on selja taga ka teine tööpäev, mis vältas 7h ja oli tunda olulist erinevust esimesega :) Esiteks muutus meil punt ja teiseks olid põllul ARBUUSID mitt arbuusid .... Suurimate kaal võis ulatuda 11kg´ni, mida kahel hõblukesel tütarlapsel Euroopast tuli kui kuuma kartulit kinni püüda. Ja ojeee tunne, kui lint hakkas kiiremini käima....Tõsi raske ja füüsiline töö ....Püüa üks 10kg kinni, pane ÕRNALT kasti ja samal ajal ole valmis juba uue lennu saabumiseks. Napilt läks ka see, et oleksin koos arbuusiga üle kasti ääre põllule maandunud ! Igaljuhul sain õppetunni olulise, et selle töö ajal NAERMINE POLE LUBATUD, sest puhtvõimatu on head nahka enam saada.....Ja täna oligi lauspilvitus, kuid mõningane tuuleiil korvas ülekuumenemise.

Rääkides palgast, siis 17,51 dollarit on per/ h, millest kätte jääb cu 13 dollarit. Seega esimese päeva kohta teenisime ligi 650 eeku, mis ausalt öeldes polegi nii paha summa, kuigi kuigi.....see number on siiski üsna väikene ( olles kuulnud erinevaid jutte suurtematelt tegijatelt ), aga vähemalt leiva saame lauale ja paar kartulit kah :) Tööagentuurist anti meile totaalselt vale informatsiooni, mis pidi tavaline olema. Nimelt oli algne jutt, et töötame 7 päeva nädalas kuuest kuueni, kuid reaalne elu on näidanud, et üle 7h päevas eriti ei teki ja nädalas võib tekkida ka töövabu päevi, kuna arbuusid pole valmis. Seega rahaline vahe algse info põhjal on košmaarne.

Vot siis nii, tõenäoliselt jagub arbuusidega mängimist meile paariks nädalaks ja eks siis näis, mis edasi. Uurime vaikselt siit ja sealt veel eluolu, et tagamaad kindlustada! Praegu aga suunduks tagasi Palmer River kämparisse, sest SOE dušš ootab. Peaks suisa aega võtma, palju kulub enese puhtaks saamisele :)

Hakkan vaikselt nüüd ka kuuajalist seiklust Anneli ja Jirkaga kajastama. Kuna täpselt avalikuks tuleb, pole kindel, kuna netileviga on lood kehvad. Seega ilma pikema vihata palun :)

Tervitades ARBUUSIKUNINGAS ARVO ja - KUNINGANNA ANNELI !!!!