Sydney - Blue Mountains - Snowvy Mountains - Airlie Beach

Sydney'st välja sõitsime õhtuse tipptunni ajal. Aega võttis, aga asja sai. Ööbisime linnast väljas maantee ääres asuvas motellis ja võtsime hommikul suuna Sinimägedesse. Põhiline vaatamisväärsus (The Three Sisters) jäi jälle nägemata, kuna oli tihe udu.














































Kuna ilm meid ei soosinud ja ega aeg raisata pole, siis suund ranniku äärde tagasi.
Jäime paariks päevaks paigale Narooma'sse. Päeaval oli õhutemperatuur päris soe, kuid öösiti minule harjumatult külm. Päris mitmel korral langes ikka alla 20 kraadi. Ookeanivesi ei olnud kah enam nii soe, et võiks tundide viisi seal liguneda. Seegi võis alla 20 kraadi olla. Samas päike võtab väga teravalt igal pool Austraalias.
Pildil on Narooma










Pildil on Austraalia mandri kujuga kivi, mis asub Narooma's.
















Sadamakai kivide vahel laiskles selline olevus:














Kuna meil oli tahtmine ka Austraalia kõrgeima mäe otsas ära käia, siis järgmine sihtkoht oli Jindabyne, kus võtsime öömaja, et hommikul siis tippu võtma minna. Sel korral sai alustatud jalgsimatka Thredbo külast. Küla asub ca 1500 m kõrgusel. Tõstukiga on võimalik minna 1924 m kõrgusele, tipp ise asub 2228 m kõrgusel. Me tõstukiga üles ei läinud, vaid võtsime teekonna ette jalgsi. Tippu me ei jõudnud. Jätsime teekonna pooleli Mt. Koschiuzhko lookout'i juures, see on siis 2000 m kõrgusel. Oli udune ja päris külm.
















Kuna reisi marsruuti me plaaninud ei olnud, siis nüüd teeme sellise muudatuse. Enam lõuna poole ei lähe ja keerame otsa põhjasuunda, mõnesse ilusasse kuurortlinna.

Selleks sai valitud Airlie Beach. Asub see muidugi päris kaugel, kuid kolme päevaga me selle tee läbisime. Autosõidust on nüüd kõigil kõrini ja nüüd oleme nädala paigal. Teel tuli läbida kümneid veetakistusi, millest üks oli ikka väga sügav meie auto jaoks. Auto esiosa lükkas enda ees vett, justkui lumesahk lund. Summutitoru jäi vee alla ja mootorist kadus jõud. Õnneks 3,8 liitrisel mootoril on jõudu heitgaasid ka vette välja puhuda.
















Üleujutuse põhjus oli viimase kümnendi suurim vihmasadu antud piirkonnas. Teekond kujunes tänu sellele 180 km pikemaks, kuna ühele meie plaanis olnud teele oli vesi palke kandnud ja veetase oli liialt kõrge. Aega võttis, kuid kohale me jõudsime.

Airlie Beach'il on ilm päris ilus olnud. Paar korda on tibutanud vihma, kuid nüüd on taevas selge ja päike paistab. Troopiliselt kuum õhk virutab lõuahaagi iga kord kui ülekonditsioneeritud kaubakeskusest väljuda. Vesi laguunis on aga ilma konditsioneerita ja see tähendab, et õhtuti küündib veetemperatuur üle kehatemperatuuri. Vähemalt on õhutemeratuur õhtuti juba talutav pärast veest välja tulekut, ca 26-27 kraadi.

Aga Airlie Beach'ile jõudmine tähendas ka seda, et kohtusin jälle 4. eestlasega, kellega sai arbuusifarmi päevil samas "roadhouse'is" elatud. Erki, Marko, Kerli, Kairit olid samuti oma puhkust nautimas ja see väike linn on üks parimaid kohti Queenslandis, kus puhkust nautida.
















































Vaade Shute Harbour'ile:













Kokku 6 päeva Airlie Beach'il: päris puhkus kohe.
Samas kogu sellel ilul kõrval on ka mõned ohud, nagu näiteks maod. Neid nägime eelviimasel päeval läbi metsa randa kõndides Shute Harbouri kandis ühe kilomeetrisel lõigul 3 korda ja pärast linnas karavanpargis veel ühte. 4 madu päevas on natuke paljuvõitu. Isegi ei tea mis maod olid. Keegi õnneks peale ei astunud.

Lisan siia kaardi koos meie trajektooriga:


















Järgmine sihtkoht, kus pikemalt peatume on Sunshine Coast.

Külas on Aire ja Janek. Sydney.

18 veebruari varahommik. Öö jäi lühikeseks, vaid 4 tundi und. Aga nüüd lennujaama ja vastu Airele ja Janekile. Aire on mu õde ja Janek tema teine pool, kes veel ei teadnud. Lennujaama võtsin kaasa ka Tõnise, kuna ta tunneb linna üsna hästi tänu oma velotaksojuhi ametile ja keegi peab ju pagasit kah tassima. Sai vaadatud pool tundi naiste murdmaasuusatamist ja siis nad saabusidki. Pagas oli õnneks üsna kerge ja teekond linna oli tänu GPS Tõnisele kah päris muretu.
















Esimesed päevad Sydney's möödusid uutele turistidele öömaja leidmise tähe all. Õnneks lahenes see isegi päris ootamatult. Käisime botaanikaaias, Hyde Park'is, loomaaias, rannas ja linna peal, Bondi Beach'i lähedal vaadet vaatamas ja turistid käisid ka veemaailmas, mis asud Darling Harbour'is.





























Kõigest kirjutada oleks liiga palju, seega kirjutan ainult loomaaiast ja sedagi lühidalt, sest ega ma kirjanik ei ole.
Niisiis seadsime Tõnise eluasemest sammud Darling Harbour'isse. Teekond natuke üle kilomeetri. Leidsime ülesse sadamakai, kuhu oli kirjutatud, et sealt sõidab paat loomaaeda. Samast lähedalt leidsin ka koha kust sai 48 dollari eest per nägu ka pileti lunastada. Hind sisaldas sõidu- ja loomaaia piletit.
Paadiga on loomaaeda hea sõita, sest siis ei pea linnaliikluse kaoses ise autoga ekslema ja samas pakub paadisõit korraliku vaate Harbour Bridge'ile, Sydney ooperimajale ning kesklinnale üldse.
Loomaaia väravast on võimalik edasi liikuda bussiga, gondliga või jala. Gondliga sõidu vastu ei olnud meil kellelgi midagi.
Elukatest sai näha nii Austraalia kui ka teiste piirkondade omi, eraldi olid roomajad ja öise eluviisiga elukad.

















































































Eriti meeldis meile merilõvide etendus.
















Loomaaed on selline koht, et seal jagub vaatamist terveks päevaks.

Järgmine koht, mida külastada oli Palm Beach. Seda muidugi sellepärast, et Eestis ilmselt vaadatuim seebiooper on osaliselt filmitud selles paigas ja teisipäeviti võib filmivõtteid ka oma silmaga näha. Sally't küll ei näinud aga vähemalt sai oma silmaga ära nähtud Alf ja veel mõned tegelased.
































Muidugi on seal ka väga ilus rand, päris head vaated.
















Nüüd, kui põhilised vaatamisväärsused nähtud võtame suuna mägedesse ja siis tagasi randa.

Oleme Jindabyne's

Asume rannikust eemal, 1000 m kõrgusel mägikülas. Homme hommikul idarannikule jõudev tsunami meid ei ohusta.
Austraalia idarannikule on antud tsunamihoiatus. Homme hommikul 8:45 ja 9:15 vahel peaks tsunami tabama idarannikut (põhjas varem, lõunas hiljem).
Tsunami põhjustas Tšiilis toimunud 8,8 magnituudiline maavärin.

Edu teile lumesulavee tõrjumisel.

Arvo

"Working holiday", osa holiday.

Kätte on jõudnud aeg, et pakkida oma asjad auto peale ja võtta ette teekond Sydney'sse. Kuna tulemas olid vabad päevad, siis sai teekonda alustatud isegi plaanitust natuke varem. Pärast viimast poolikut tööpäeva asjad autosse, head aega kõigile ja hilisõhtuks Mareebasse ja hommikul paak kütust täis ja sõit Cairns'i. Kokku siis umbes 240 km.
Cairns'is sai võetud öömaja backpacker hostelis nimega Caravella. Väga viisakas koht: teisel pool teed ookean ja kui hotelli oma bassein väikeseks jääb siis laguun ei ole kah kaugel. Ainult toas oli jube külm, sest toa teised asukad ilmselt keerasid konditsioneeri põhja ja olid ise jube õnnelikud veel jaheda õhu üle. Külmkapp oli kah toas olemas ja WC koos duššiga samuti. Ja seda 18 AUD eest, mis on väga mõistlik hind.
Nüüd seltskonnast. Anneli otsustas jääda edasi Lakelandi tööd tegema. Kuna pikk tee ees siis leidsin erinevaid veebikanaleid kasutades paar inimest reisule kaasa kah. Lõbusam, ei jää ehk roolis magama ja kütuse arve jagame kah ära. Neiu USA'st kes liigub Trinity Beach'ilt Airlie Beach'ile ja Eesti noormees, kes Cairns'ist Sydney'sse.
Teekonnast niipalju, et kontrast ilma mõttes on päris suur. Alustasin ju sõitu troopikast, jõudsin päris korralikku äikesetormi sisse, mis ujutas üle nii Brisbane'i kui ka Gold Coast'i.
Halva üllatuse tegi jälle auto, mille järgmine mitte töötav seade on nüüd konditsioneer. 100 km pärast Cairns'i kuulsime sellist häält nagu keegi oleks kerisele vett visanud. Peatasin sõiduki tee ääres ja asusime uurima, et mis siis nüüd juhtus. Kohe ei leidnud midagi valesti olevat. Jätkasime teekonda. Kohe kui sõitma asusime, selgus, et läheb väga palavaks ja ei aita muud, kui peab lahtiste akendega sõitma, et sõit üle elada. Akent ei saa isegi paduvihmaga päris kinni panna, sest märg ei tähenda ju veel jahedat. Temperatuur normaliseerus alles pärast Gold Coast'i, ehk siis tänu äikesele.
Teekond Cairns-Sydney võttis aega 3 päeva. Vahemaa on umbes 2700 km. Öist sõitu ei teinud, kui, siis õige natuke õhtusel pimedal ajal.
Sydney. Ööbimise sain Tõnise juurde korterisse üsna kesklinna lähedal. Ainuke asi mis iga päev lahendamist nõuab, on parkimine. Kõik kohad on tasulised, või ainult lühiajaliseks parkimiseks. Ehk siis leida tasuta pakimiskoht ja kus ei peaks iga tunni või paari tagant autot liigutamas käima, on väga keeruline ülesanne. Õnneks öötundidel on vähe lihtsam. Teine asi on minu jaoks navigeerimine Sydney linnas. Kõige keerulisem linn kus ma eales olen autoga pidanud sõitma. Õnneks mõni asi hakkab juba meelde kah jääma, kuid taksojuhiks veel kindalsti ei saaks. (siinkohal tervitused Tõnisele).
















Kuulmiseni!

Uuesti Tully's ja tagasi Lakelandis

Eelmisele postitusele jätkuks: Teak näev välja selline:
















Aga nüüd asjast:
23. jaanuari keskpäeval anti mulle, Arne'le ja mõnedele teistele väljavalitutele teada, et tuleb asjad pakkida ja uuesti Tully'sse minna. Riik oli tellinud kuusepuude istutamise ühe rahvuspargi piiril. Aega pakkimiseks anti 3 tundi. Me olime 1,5 h pärast valmis. Kuna meile meeldib liikumisvabadus, tegime seekord nii, et võtsin oma auto ja Arne jättis enda oma Lakelandi.

Tööga on olnud viimasel ajal nii, et küll on liiga kuiv olnud, et istutada, siis jälle liiga märg, et väetada, ja lõpuks oli isegi liiga märg, et istutada. Seega on olnud päris palju vabu päevi. Ka sel korral liikusin koos väikese tiimiga Tully'sse seetõttu, et anti tsüklonihoiatus ja oli vaja enne jõuda teisele poole jõgesid, mis tugeva vihma korral üle kallaste tõusevad. Tagantjärgi saime ka teada, et pärast meie lahkumist Lakelandist sadaski sinna maha viimaste aastate üks korralikumaid vihmasid ja teed olid 3 päeva vee all. Vedas, saime õigel ajal tulema.
Ka Tully's tuli päris paras paduvihm ja korralik tuul seoses sama tsükloniga, kuid meil katus jäi alles ja ka jõed püsivad oma sängis.
Paar päeva istutamist veel ja siis on vaja minna tagasi Lakelandi. Loodetavasti vahepeal uut troopilist tsüklonit ei tule ja tagasiminek õnnestub kah.

Aga nüüd vabast ajast kah. Pärast lühikest tööpäeva, millele järgnes vaba päev võtsime ette Cooktown'i tee, et vaba aeg maksimaalselt ära kasutada.
Grillisime mõned kebabid avalikul grillil.
















Tee peal sai ka uudistatud ühe kanada backpackeri autot, kellega oli au paar päeva ka koos tööd teha.
















Ellu ta jäi ja pidi ka terveks saama lähemas tulevikus.

Tagasiteel jõe ääres harjutasime vettehüppeid. Prantslased Arnot ja Vincent olid ilmselgelt ka varem mõned hüpped teinud. Päris igaüks meist "double backflip'iga" vette lennata ei julgenud. Mõned stiilinäited:

















































































































































Üleeelmise nädala võib kokku võtta nii: Üks korralik grilliõhtu Lakelandis, mille peasüüdlane meie ülemuse vanemad, kes sinna külla tulid. Üks korralik pidu Cairns'is, millest taastumine võttis mõnel mitu päeva aega ja üks korralik grilliõhtu (tegelikult isegi kaks) Tully's.

Tööd Tully's jagus siiski ainult mõneks päevaks ja pärast 3 ja poolt tööpäeva ja mõnda vaba päeva liikusime tagasi meie põhibaasi Lakelandi. Vabad päevad veetsime ikka veekogu ääres, kuigi ilm oli ka päris pilvine ja mõnikord ka vihmane. Ka vee temperatuur täidab juba jahutavat eesmärki. Tunde järgi ütleks 23-24 kraadi.
Grill meie põhilise ujumisaugu juures:
















Veel 2 nädalat tööd ja siis ootab mind Sydney tee. Autoga päris pikk maa, kuid eks saab kusagil peatutud kah, et mitte päris "non-stop" sõitu teha.

Kuulmiseni!

5.veebruar. 2010

Arvo

Hundu nokitseb kolmanda ameti kallal - TEAK PLANTING 2010

Aasta 2010 ongi märkamatult meite õuele jõudnud, see käis ikka kibekähku küll. Nüüd aga tagasi kodus, tagasi Lakelandis, kus tõesti uskumatul kombel on kõik nii oma ja hää ! Siia olen mina naelutatud päris pikaks ajaks, Arvo lahkub peagi trippimise eesmärgil. Seega jääb see vast üheks mu viimasteks sissekanneteks, sest eemaldun arvutimaailmast.....Mis mul aga peale mõningast kuukest põllulappidel plaanis on, seda vot ei avalikusta, sest plaanid võivad alati muutuda ja pole mõtet tühje sõnu loopida :)

Räägime parem sellest, mis üleüldse Lakelandis praegu toimub ? Asi väga lihtne - lõppude lõpuks ongi käes aeg, mil esimesed istikud on mullasängi poetatud :) JUHHUUUUUU . Oleme kokku teaki istutanud kolm päeva. Esialgu ei osanud ju asjast midagi arvata, sest puudus igasugune ettekujutus. Egas midagi, esimene päev algas kell 3.30 kellahelinaga, miskit kosutavat hamba alla, saapad jalga, autosse ja minek. Sihtpunkti jõudes ootasid meid ees pikad tühjad ülekaevatud punase mulla vaod. Ärevust oli rohkem kui dollari eest :) Näidati ette põhi näpunäited, kuidas kasutada labidat ja mis tehnikaga saada puu mulda. Tundus algul ikka päris kirves töö olevat :) Istikud topime taas headesse vöödesse, mida väetamiselgi kasutasime. Kokku ühe laadungi peal on 50 puud, mis meil tuleb endil nö topsidest välja võtta ja siis kotti pista. Kui see töö tehtud, torkame topsid teineteise sisse ja tuld ! Iga puu vahe peab olema täpselt 2,8m, mida ka mõõdupuuga käiakse kontrollimas. Tegelikult polegi see nii keeruline, saad korra sammumeetri paika ja asi jookseb iseenesest. Palju keerulisem on aga siiski saada puukene tugevalt pinnasesse. See peab seal väga tugevalt ja kindlalt olema, sest vastasel juhul ta peagi hävineb. Olen harjutanud kolme eri võtet ja tundub, et nende seast olen endale parima lahenduse ka leidnud. Vahel punnib pinnas vastu ja siis võtab ikka nati kiruma küll. Tahaks ju lennates istutada, et raha kah ikka teenida.. :) Kusjuures ühe puu hind on 9,5 SENTI :D Võttes aga arvesse, et kastis on 50 puud, siis polegi nii paha. Et aga teenida vähemalt 200 dollarit päevas, selleks peaksime päevas istutama kuskil 2750 puud :) Tundub CRAZYyyyyyyyy........aga see on täiesti reaalne ettevõtmine. Vajab ainult natuke kannatust, et tekiks vilumus ja kogemus ja tunnetus ja rütm jne. ISe istutasin esimesel päeval 900 puud, eile juba 1100 ja täna tegin rekordi.....1400 puud !!!!!!!!!! Muidugi juhtub ka seda, et mõnel puu puruneb ja selle toimetame tagasi kodustesse tingimustesse, kus lõigatakse jupp pealt ära, et hakkaks uus võsu kasvama. Njah, mis ma oska kosta, esimesed istutamispäevad pole eriti suurt sissetulekut soosinud, kuid ma ju edenen :)

Töö on samalaadne väetamisele. Running team on rakkes ATV-del, ja toovad meile ikka uusi puid ja kosutavat vett! Erinevus on aga see, et vähemalt esialgu tundub asi väsitavam olema, sest peale igat tööpäeva, mis kestab nii 8-9 tundi, olen ikka rampväsinud. Ja nu kriipse-kraapse ja muid pisivigastusi on kehal päris palju :) Aga selline see töö on ja MULLE VÄGA MEELDIB :) Oma kätega miskit teha, on kulda väärt ja ei jõua ära oodata, kui aasta pärast saab näha, kuidas puud kosuvad :) See on kindlasti üllas tunne ......Küllap hakkame neid puid ka väetama, kud esmalt ehk peame hakkama neid kastma, kuna suurelt lubatud vihmahooaeg pole siiani alanud. Seega kui järgmise nädala alguseks pole vihm ikka päral, peatub istutamine ja asume hoolega kastma. Ka praegu on meil olemas oma pritsumeeskond, kes tipa tapa lonkab trakatsi taga ja annab igale võsule 2l vett....Eks näis, mis juhtub....meeskond on aga koos võimeline kõigest läbi murdma.

Egas midagi, lühipilt olemas, Olen ise suur porikäkk, seega liiguks dušhi poole. Nautige siis seda suurt lumeuputust. Ma ei suuda seda siiani uskuda, just nüüd, kui ma olen eemal.....Ja jääb kogu see trall nägemata :) Isegi täitsa kahju tunne on :)

AHJAAAA......EESTI MEESKOND on hea meeskond. Meie Arvoga oleme kahekesi siiani ainult istutanud, Arne ja Tanel on kastmismeeskonnas. Ja meile on väga häid sõnu jagatud, et meie töö on tasemel ja eriti veel algajate kohta. Oleme isegi paremad, kui mõned vanad kalad !! Vot siuke lugu !!!

KALLISUTSED KODUMAALE

Teistmoodi tegelikkus Tully moodi

Nii sõbrad...nagu näete ei suutnud oodata uue aasta saabumiseni :) Ikka ja jälle peate taluma mu ebaloogilisi värvikirvevaid ja meeleolukaid kirjutisi...

Oleme siis nüüd omadega juba jupp aega ookeani lähistel Tullys olnud, linnas, kus tõesti tõesti sajab ebaloomulikult palju ja rohkemgi veel. Kohe ongi see tribamise aeg käes....Juttude põhjal on aasta tagasi osa meie meeskonnast isegi veelõksu jäänud, elanud päevad autos ja tarbinud seda natukest, mis viimaseks tööpäevaks kaasa sai võetud. Seega kes teab, kui hoitud ja kaitstud meiegi oleme :D Iseenesest aga ootan sadu suurima hea meelega, kuna tahaks ikka näha, kuda jõed enam läbipääsu ei paku ja kuidas eluolu inimeste emotsioone mõjutab ! Kusjuures, täna, 28. detsember 2009, olles tööl tunni aja kaugusel Tullyst, saime päääris kobeda vihma kaela :P Pilved sättisid end paika ja ühel hetkel karmauhh....kuna aga väetamine vihmasaju ajal ei toimi, sest väetis ei tohi enne maasse minekut märjaks saada, siis pakkisime endid mõneks ajaks auto peale. Ees ootas 2 varianti: kas ilmataat halastab ja laseb siiski põllulapi lõpetada või peame tõesti päeva lõpetama ja "paari" lõpetamata vao pärast homme tagasi minema, mis moodustaks suht mõttetu tööpäeva meie jaoks. Mis arvate, mis juhtus ? Juhtus tore lugu, et päike pilve tagant naeratas ning meie asusime taas ründele. Olukord vagude vahel oli aga 100% muutunud ja ikka paremuse poole....hahhahhaaaa....Olid vaod, olid puud, oli palju muud. Oli palju vett iga astutava sammu ees, mis uputas kohati varbaid. Ja iga sammuga muutus tunne võimsamaks, et talla alla oleks justkui paar paremat telliskivi liimitud. Kuid omades suurt võitlusvaimu ja ärapanemist, siis kotid ikka 15kg väetist täis ja palehigis iga puu oma noosi sai. Selle töö juures on parimaks edasiviivaks jõuks ja motivaatoriks kusjuures valida igal hommikul endale konkurent, kellel salamahti silma peal hoida :D Ja see toimib kenasti. Ühel päeval näiteks pakkus tugevat tempot Arne ja ühe vao suutsin talle ühe pika puuga ära teha....Sellel päeval juhtus aga üleüldse midagi ebatraditsioonilist ja mitte lubatut! Kuna "Need villid, need villid, ei iial hävine...." siis et päeva mitte päris hukkaläinuks lugeda, võtsin saapad jalast ja lasin edasi sokkis. Tunne vähe ebastabiilsem oli, kuid toimis. Ohutusnõuete kohaselt on see aga rangelt keelatud....Meie tiimijuht Joel leppis olukorraga, kuid mõne aja pärast saabus meite sekka ITC kutt, kelle range kontrolli all kõik on. Seega pidin villidele taas valu pakkuma ja takka tipuks tegema veel head nägu, et kõik on kõige paremas korras :) Õnnistunne valdas mind taas hetkel, mil ITC lahkus ja vabastasin end ahelaist....Vot siis sellised paar eredamat väetamisseika...tuleb neid hiljem veelgi !

AGA nüüd.......Mida tarka Austraalial veel kuumal detsembrikuul pakkuda on ? Tekib huvi ?

Näiteks veetsime siin jõulud, nii uskumatu kui see ka ei tundu :) 24. dets. hommikupoolikul käisime neljakesi: mina, Arne, Arvo ja Tanel UJUMAS, lebasime rohelisel murul, võtsime paar jahutusjooki ja ootasime jätkuvalt tunnet ! Tunne aga mis ei tulnud, oli jõulutunne. Kuula kasvõi " Oh Kuusepuu ", kuid ei aita.....Ja selle peale ei oska ei nutta ega naerda !! Proovisin ka suusatamist, kuid lumeta pole asi päris see, mis ta olema peab....

Meeskond EST täies koosseisus : Maiu, Donnu, Arvo, Barni

Peale kuuma päikese käes lesimist olime tagasi kodus, kus ootas meid grillipidu, tants ja trall. Sööki oli igat sorti, valku, juurikaid ja torti. Et kõik paremini alla läheks, selleks sai kasutatud erinevaid maitseelamusi: kes õlle, kes viina, kes hapupiima, samas suureks tujuloojaks sai packpackersite lemmikjook GOON ( veini ja coca mix ). Mingil hetkel südaööl tõi Joel välja ka paar likööri ja kes teab, mida veel. Ühesõnaga sai siis lõpuks tunda, et aussidel pole õrna aimugi, mida tähendab tegelik jõul! Samas oli meeldiv kogeda midagi teistsugust. See kõik paneb sind mõtetesse, et tegelikult on kodus ikka päris hea ja lahe olla :) 24. - 26. olid meil puhta vabad päevad, seega unele minekuga ei kiirustanud keegi. Mõni mees küll langes varakult, kuid see käib ju asja juurde. Imede kombel mina aga enne järgmist õhtut magama ei jõudnudki. Aeg lihtsalt möödus liig kiirelt. Sai korra ATV rallit tehtud ja siis päikesetõusu oodatud. Ja siis sattusin seiklema karjamaale, kus hakkas silm looja kippuma.....

Erksamad fotosüüdistused:

Kohalik jõulumees Dave ja tema väikene abiline Onno

Kolm tarka Eesti meest: kes sügab peaalage, kes viskab näppe ja kes on muidu muhe

EST, Max ja Onno saksast, Alen Inglismaalt

Ja loomulikult meite tiimiliider härra JOEL isiklikult

25. nda hommikul, vara vara hommikul hakkas tasapisi igast nurgast silmapaare paistma. Pole paha. Sättisime endid meeskonnana ühte autosse ja läksime värskendavale ujumistuurile. Toimusid ka lahtised kaljult hüppe võistlused. Esikoha omanikena väljusid Brad ja Joel, kelle vabalangemisteekond oli ligi 25 meetrit. Njah....PUHTA HULLUD. Alt vaadateski tuli kananahk peale. Pöörased need austraallased, kuid pole ka miskit imestada, sest maast madalast ronitakse köie vms otsa, et treenida hüppeoskust !!! TUBLID ! Ise katsetasin "suts" madalamat lendu, kuid jänes minu sees võttis võimust. See eest aga viimati Lakelandis ujumas käies suutsin oma hirmule tugevamalt otsa vaadata :P Võttis see küll aega 30- 40 minutit paigalseisu kaljuserval ja teiste ergutushüüdeid, kuid lõppude lõpuks ma oma 5 meetrise hüppe sooritasin....Kas ma pole mitte tubli :D

Hüppeplatvorm asub kose vasakpoolsel kõige kõrgemal nõlval

Kindlasti mööda pääsmatu teema on UNI.... mis on lihtsalt midagi uskumatult võimatut. Niiskus ja "suhteliselt" soe õhk aitavad kenasti kaasa sellele, et enne tõsise unemati või - kati tulekut keerutad ja teed igast muid trikke, sest puht võimatu on leida õiget asendit. Natukenegi ühte positsiooni hoides tunned, kuidas kuskilt oleks veekraan lahti keeratud. Parim lahendus tundus sõbra soovitusel heita peale märg saunalina. Ühe öö tegi oma töö kenasti ära, kuid edaspidi ei olnud sellestki enam tolku. Mõni mees käib isegi südaööl külma dušhi võtmas :D Et saial ikka juustu ja kurki ka oleks, siis takka tipuks oleme pidanud viimased hommikud koivad välja sirutama kell KOLM hommikul.....Üldjuhul aeg ajalt kodusel pinnal mõtled sel ajal alles, kuhu pubisse edasi kapata :D Egas Austraaliasse tulles ei osanud uneski näha, et nii varajasel tunnil algab uus päev. Jutte olen kuulnud igat sorti, kuid et see tabab ka meid....oh eiiiii....kus sa sellega....nüüd siis aga see teistmoodi tegelikkus on ka meie õuel. Tuleb siiski südant puistades tunnistada, et pole vaja tonti näha seal, kus teda lihtsalt pole ! Kella peale silmad avanevad, panen selga põlluvarustuse, TUGEV hommikusöök sisse ja kappadi kappadi truupisse ( meie sõiduvahend kodu ja töö vahel ).....teekond on varieeruv, vahel 30 min, vahel tunnike läbi pilkava pimeduse. Olles jõudnud sihtpunkti paneme rakked peale, kindad kätte, labidas pihku ja minek. Esimesed väetiseterad jõuavad pinnasesse siiski veel pimedas :) Aga päike on abimees ja kerkib kiirelt üle mägede. Tegelikult võiks ta sinna mägede taha jäädagi, kuna peale esimest viit sammu pole pea ühtki kuiva kohta enam. Sõna otseses mõttes tilgume kui märjad kassipojad....Tullys väetamine on Lakelandiga võrreldes midagi palju enamat. Väga palju jõudu enesele annab see, et kõik on roheline ja lokkav. Ja maastik, mida tunde ja tunde päevas harime, on kukalt kratsima panev. Siledat pinnast näema üliharva. Muidu rühime ikka mäest üles ja mäest alla ning pistame rinda kuivanud heina ja tüügastega, et leida teed tiigipuu tüveni. Ja kui hästi läheb, siis saab labida lõpuks maasse kah lüüa ning 70 gr väetist sisse torgatud. Kui selline katastroof meid esimest korda tabas, olime kõik jalust löödud, kellelgi polnud motti rahmeldada, sest tempo all ja jaksu lihtsalt peale mõningast tundi enam pole. Hea et silmad veel peas on. Jalad - käed, need tühiasjad! Kuna aga töö on vaja leivaraha eest ära teha, siis ikka hommikul üles ja rindele!

Näed head mõtted ja lood tulevad ikka pärast poole ja peaaegu oleks unustanud 2 asja:

ESITEKS: Siiani magasime Arvoga telgis, kuid otsustasin välja kolida oma isiklikku häärberisse, kus on ruumi täpselt ühele madratsile ning õhku ja võimlemisruumi hulka rohkem :) Naudingut pakub sääsevõrguga kaetud aken, läbi mille tähistaeva olemasolul tähti vahtida. Nimeks neil onnidel on hutšid, mida kunagi kasutati laste jaoks mingisuguse show otstarbeks. Nüüd aga on rakendus hoopis teise otstarbeline.....Mingil kummalisel põhjusel kasutavad sviiti ainult koos minuga Triina ja Tommy Boy Inglismaalt. Valitud sai ka parimad hutšid, sest osad lekivad ja arvestades Tully sademete hulka......Mu meelest on see kõik kuldaväärt idee....mõte hakkas koduse pinna suhtes liikuma :)





TEISEKS: Oli enne jõulu veel üks vaba päev, mil Arvoga punti lüües tegime erksa päeva. Käisime ujumas ja läksime uudistama Tully Heads´i, mis on kergelt öeldes sadamapiirkond. Veetsime seal lebades mõne hea minuti, kui märkasin paati randumas. Mis ikka, jalad alla ja läksin juttu puhuma. Kohalik aussie tuligi just kalalt ja seletas sealse piirkonna tegemisi ja oli muidu lahe. Mainisin vaid korra, et armastan väga paadisõitu ja kalapüüki......ning hetke pärast leidsimegi endid paadist, kimamas mööda vallatut kurvilist jõge. Lootus oli krokosi näha, kuid kahjuks jäi uudishimu rahuldamata. Next time....See eest oli aga kruiisimine ülimalt laheeee, saime paar suuremat kala ja ujusime riskirohkes piirkonnas, kuid napilt napilt saime enne varvast lasta, kui krokod miskit haistma hakkasid :) Oli igati 5+ päev ja sellesarnaseid ootan veelgi. Mõnus maiuspala suurele rügamisele.....


Aga mis seal ikka, käes on 31. detsember ja taevas on mattunud pilvemati alla. Vihma sajab, mis hukkab tõenäoliselt kõik meie plaanid minna Mission Beach´le 2009/2010 vahetust tähistama. Kuna päev aga alles noor, siis mine sa tea.......

KENA KÄRTSU, MÜRTSU KODUMAALE.....