Uus-Meremaa kokkuvõte

Ümmarguselt sai kuu ajaga (novembri algus kuni detsembri algus) sõidetud kokku 3000 km. Kogu reis kulges Lõunasaarel, alguspunktiga Christchurch. Maavärina jäljed on endiselt näha. Järeltõuked, millest ühte tundsin isegi, on igapäevased. Linn on oma suuruselt umbes pool Tallinnat, aga tundub väikesem. Ülejäänud linnad Lõunasaarel peale Christchurch'i ja Dunedin'i on mu meelest pigem väikesed asulad.
Hinnatase Austraaliaga võrreldes odavam, kaasa arvatud kulutused öömajale ja söömine väljas. Kütus on aga kõvasti kallim, enamustes kohtades 1,849 NZ dollarit liitri kohta. Leiva valik poodides on parem, kui Austraalias. Ühes poes lausa vedas, et sai värskelt ahjust tulnud must leib oma korvi pandud.
Uus-Meremaalase (ehk kiiwi) inglise keel on natuke naljaka aktsendiga. "E" hääldatakse vahest puhta "i"-na. Võtab mõnikord paar sekundit rohkem aega, et aru saada sõnadest "tin", "lift", "sivõn", "windsdõi", "illivõn".
Siin on kaart, mille teekond kõige täpsem ei ole, aga ülevaate annab sellegi poolest:














Üks üsna agressiivne lind, kes pidi nokaga konserve avama. Rendiautol rebis uksetihendit. Kea on tal nimeks.


















Nelson Lakes. Vesi on külm, ilm on päris soe.


















Kuid mäe otsa ronides leiab siiski ka külma ja lund. Kevad


















Taustal Okeaania kõrgeim tipp Mt. Cook (3754 meetrit).


















Toyota Crown. Siiani üks lemmik mudeleid, milles sõidetud. Asukohaks Hanmer Springs - kuumaveeallikad, -basseinid. Slovakkias asuvad kuumaveebasseinid on paremad.


















Ühe sõidurajaga sild linna serval. Mõnikord liiguvad üle selle ka rongid. Hokitika.


















Liustik Franz Josef. Mõõtkava tarvis lisan teise foto veel...


















Sama koha pealt võetud foto, lihtsalt maksimaalse suurendusega. Terav silm leiab pildilt ka inimesed...


















Lake Wanaka


















... ja veel teise nurga alt


















Hullud kihutasid kiire paadiga kitsa jõe peal. Siin on nende kodukas kah: http://www.shotoverjet.com/


















Teised hullud hüppasid pea ees sillalt alla, endale köis külge seotud.

Uus-Meremaa

4. november sättisin oma seljakoti Brisbane'ist lennukile ja lendasin Christchurch'i. Esmaspäeval lähen hangin ka rattad alla, siis saab siit vaiksest linnast liikuma. Muidu ainult bussiga ja jala. Õnneks on siin linnas kõik käe-jala juures, kuid tahaks ju näha ka kaugemale, kõrgemale ja kohtadesse, kuhu buss ei vii. Esimesed muljed: väga jahe on siin, isegi kui vihma ei saja. Pikad püksid jalga ja paar kihti riietust selga, siis on juba parem. Ja kinnised jalatsid kah. Muidugi täna oli natuke soojem, kuid endiselt alla 20 kraadi. Ise arvasin, et võiks suts soojem olla, sest aastaaeg peaks Euroopaga võrreldes olema justkui mai algus. Pole veel loodusesse jõudnud, kuid piltidelt ja juttude järgi peaks olema vaadata oi kui palju. Rattad alla ja avastama...

Mõned jutud viimasest kuust ajast

Sel korral kronoloogilist järjestust ei hakka meelde tuletama. Kirjutan asjadest, mis meelde tulevad.
Mõned mured autoga on ära lahendatud. Esmalt oli mul vaja auto iga-aastane registreerimine ära teha, et tohiks ikka seaduslikult avalikel teedel liigelda. Kuna mul oli auto registreeritud New South Wales'i osariiki, siis pärast mõningast uurimist otsustasin, et võtan auto hoopis arvele Queenslandi osariiki. Seega on autol uued numbrid.
Queensland'is seevastu ei ole mul vaja autoga ülevaatusele minna enne, kui auto müügiks läheb. Ehk siis kasud sees, et auto nüüd enda reaalsele aadressile sisse kirjutatud.
Lisaks auto tänavalegaalseks muutmisele toonisin ära ka tagumised aknad ja lasin korda teha konditsioneeri. Selle korda saamiseks vahetati enamus konditsioneerist üldse välja.

Nüüd viimase nädala jooksul olen sõitnud juba 3 korda Gatton'ist Gold Coast'ile ja tagasi. Esimene kord lihtsalt ookeani äärde. Ujumine, surfamine, rannas vedelemine vahelduseks. Teine kord nädalalõpp Surfers Paradise'is. Seltskond on muidugi kogu ürituse parim osa. Mis sellest, et vihma sadas, mis sellest, et ookeanisse ei jõudnudki. Hotelli sauna, basseinide ja spa vahel liigeldes vihm ei häirinud.

Aga veel. Kuna aeg Gatton'is on läbi saanud, siis tegime ühe reisi Fraser'i saarele. Olen juba varem ühe korra seal käinud, kuid sellisele pakkumisele ei sa ju "ei" öelda. 4WD masin oli ju käepärast võtta ja seltskond parim, keda viimase paari kuu jooksul õnnestunud kohata. Kuna Gudrun on juba sellest reisist natuke kirjutanud, siis kordama ei hakka ja lisan lingi blogide alla, keda ma jälgin.

O-päevak Esk'i lähistel

Interneti avarustest sai üles otsitud Queensland'is orienteerumise võimalused. Kuna pühapäeval oligi tulemas üks päevakulaadne võistlus siit 55 km kaugusel. Pikalt mõtlema ei pidanud ja saigi autole hääled sisse pandud ning kohale mindud. Start oli avatud alates 9-st. läksime kohale varakult, et nii palav ei oleks. Siin ju ööd on jahedad veel, kuid päeval päike hammustab päris teravalt.
Korraldaja rääkis, et nad kasutavad tavalisi kompostreid sel korral. Samas pidid kasutama mõnel üritusel ka SI jaamasid. Uurisin ka neil müügis olevaid SI pulkasid ja tuleb välja, et täiesti samasugused, nagu meil.
Aga nüüd kaardist. Reljeefi on, võsa on kah natuke ja selle joonistasime oma käega kaardile. Hoiatati, et sinna me ei taha minna. Ega ei tahtnud jah. Läbi võsa nägi ilusti, kuid probleemiks oli okkaline alustaimestik. Olin üllatunud, et sellise asja pärast rajameister need kohad läbimatuks oli tunnistanud. Muidu oli hästi joostav eukalüptimets, natuke kivine, natuke kaljusid. Isegi üks oja, kus vesi kah sees. Aga muidu üsna kuiv, kuiv, kuiv. Ojast sai kah kuiva jalaga üle.
Rajast. 7,5 km ja 14 punkti. Muidu sujus kõik ilusti. Sai ju päris ettevaatlikult rajale mindud ja kaarti sisse elatud. Kolm punkti käes ja teel neljandasse. Objekt kalju kah üles leitud, aga punkti mitte. Igaks juhuks kontrollin, kolmest erinevast suunast, et kas olen ikka õiges kohas. Ronin ka mäe tippu, loen kõrgusjooni, mõõdan meetreid sammudega ja olen üsna kindel, et olen õige kalju kõrval, juhul kui on ikka õige mägi. Igaks juhuks lähen tagasi raja peale, et uuesti tulles kindlaks teha, et on ikka õige mäe külg, kuigi ei usu eriti, et sain siia valesti tulla. Tuleb välja, et ongi õige mägi. Metsa kammimisest tüdinenud asun minema järgmise punkti poole, kui näen kahte inimest tulemas. Otsustan siiski veel viivitada, et äkki leiame nendega ikka üles selle punkti. Leiamegi. Kõvasti alt poolt, kui oleks oodanud ja isegi mitte kivihunniku kõrvalt, vaid mingi vana ümberkukkunud puu kännu tagant. Egas midagi, sel korral rajameistri võit.
Metsas oli ka loomi: kari valgeid hobuseid ja hulk kängurusid.
Lisan kaardi kah:

Tagasi linnas nimega Gatton

Immigratsiooniametis läks tavalisest vähe rohkem aega, aga lõpuks nad mu ikka riiki lubasid. Lasid mul ikka korralikult oodata, enne kui üle piiri lubasid ja tegid põhjalikumat kontrolli. Sellal, kui mu ootele jätsid, helistasin ka korra telefoniga, et vastutulnuid teavitada väikesest ajakulust. Ametnik muutus selle peale eriti kurjaks ja rabas mu telefoni ning ütles mulle, et tohi helistada. Väga veider igastahes. Seda mulle eelnevalt ei öeldud ja ma ei olnud ju vahi all. Ilmselt kontrollis ta mu kõnede ajalugu ja luges sõnumid läbi, sest surfas mu telefonis veel pikalt. Lihtsalt ootasin, kuni nad mul minna lasid. Isegi ei vabandanud, vaid ütlesid, et võid minna ja head päeva, kõik.
Tolliametnikud mainisid kah pärast, kui nende juurest läbi läksin, et immigratsioon hoidis ikka päris kaua kinni mind. Olin ju ainukesena veel saali jäänud ja nad nägid kah, mis teoksil. Tollis läks õnneks kiirelt. Rääkisin ju kõik ära mis mul kotis on ja kui see uuesti röntgenist läbi lastud sai, siis oligi lõpuks tee vabadusse olemas.
See oli siis see "Austraalia kuulus külalislahkus", millest kõik kindlasti kuulnud on...

Tagasiteel Austraaliasse

Esimesed kaks lendu on nüüd tehtud.
Milaano, ei midagi erilist. Väljas temperatuuur meile harjumuspäraselt 29 kraadi.
Abu Dhabi, kõige külmemal hetkel päevast, enne päikesetõusu 30 kraadi. Prognoos on 45 päevaks.
...

Tagasi Eestis

Kuna vahepeal on päris palju aega mööda läinud viimasest postitusest, siis ei hakka ka väga detailidesse laskuma.
Olen tagasi Eestis. Sai käidud sellistes riikides: Singapur, Malaisia, Tai ja Ühendkuningriigid. Austraalias sai külastatud ka linna nimega Darwin, kuna sealt mu lend Eesti poole algas.

Singapur - kuna fotokas andis saba, siis telefoniga tehtud pilt


















Pärast paari päeva Singapuris võtsin suuna Malaysia poole, naaberlinna nimega Johor Bahru. Piiriületust jalgsi teha ei saa, ning selle jaoks valisin mina kõige odavama variandi: sõitsin metrooga lähimasse piiripunkti, istusin bussi peale ja ligi kilomeetrine reis naaberriiki võis alata. Mõlema riigi piiripunktis tuli siiski veel oma asjadega välja minna ja jalgsi läbi maja minna, kuid poole tunniga oli piir ületatud. Väga sarnane Eesti-Vene piiriületusega, kuid Singapur-Malaysia piiril tuleb protseduuri kaks korda teha.

Teiste piiride ületus midagi erilist ei olnud. Muidugi hea oleks eelnevalt teada, et Tai ei ole siiski viisavaba, nagu meie Välisministeeriumi kodulehel kirjas (30 päeva viisavaba). Viisa vormistatakse piiril ja kõigest 15-ks päevaks. Pikemaks reisiks on vaja viisa eelnevalt vormistada. Muidu kõik sujus lõpuks, aga 1,5 h asjaajamist piiril oleks võinud olemata olla.

Aasia elu on päris kirev ning mulle meeldis kõige rohkem kõige Euroopalikum Singapuri. Eks oli juba väike tüdimus kah sellest leitsakust ja rentslihaisust.

Igastahes Londonisse jõudes sai kohe hea sõõmu värsket ja karget põhjamaa-õhku. Linnapeale ei läinud ja tiksusime Lennujaamas. Kohtusin lennukile minnes nelja eestlasega ja nendega siis Londoni lennujaamas aega ka sisustasime.

Nüüd siis Eesti. Rukkileib, kohupiim, kohukesed, normaalmõõdus ja suuremadki hea maitsega õlled, maitsega viinerid ja vorstid, sai on kah maitsega, õhk on värske ja karge. Varsti ehk saab ka lühikese varrukaga juba õue minna.

Blogi kirjutamisse tuleb nüüd paus...