Airlie Beach - Gold Coast

Teekonda alustasime koos teise autotäie eestlastega. Nemad enamjaolt otsides tööd ja meie puhkust. Selline tööjaotus oleks tegelikult päris hea kogu resiks. Sai käidud kohtades, nagu Bundaberg, Gladstone, kuid need tundusid puhkavale inimesele "mitte nii huvitavad". Rohkem meeldis Sunshine Coast, kuhu me ka mõneks päevaks endid sisse seadsime. Elupaigas oli olemas ka saun. Sellist luksust näen ma Austraalias esimest korda. Temperatuuri pigistasime sellest kerisest välja 56 kraadi. Soome keris ja puha, kuid jube väike sellise suurusega ja ilmselt korralikult soojustamata ruumi kohta. Aeg kulus ookeani, basseini, sauna, poes käimise ja muidu logelemise käigus väga kiirelt.
Paar pilti kah:


















Toidu lõhna peale ilmus välja selline elukas:












Pärast pikemat basseinis ligunemist sai plaani võetud üks tore mägi Glass House Mountains rahvuspargis. Mägi nimega Mt. Beerwah jäi sel korral võtmata, kuna ilm oli natuke liiga niiske ja tippu minek oleks olnud liiga ohtlik. Autosse jõudes saime endi otsusele ka kinnitust: tuli veel üks sahmakas vihma ja mägi muutus "natuke libeda võitu'st" "väga libedaks". Sellistes oludes poleks me mäest alla enam saanud ja oleks pidanud ootama, võibolla isegi järgmise päevani. Aga pildid erinevate nurkade alt jäädvustatud, suund Brisbane'i peale.



































Brisbane'is oli meie prioriteediks muidugi kesklinnas paiknev laguun, sest kaua sa ikka suudad järjest veest väljas olla.


















Pool päeva möödus veesilma ääres ja teine pool ringi rippudes.

Pikemalt peatusime Gold Coast'il, täpsemalt Surfers Paradise'is. Linn laiub rannikul mitmekümne kilomeetri pikkuselt, kuid rannikule sisse väga sügavale ei ulatu. Ranniku äär on kõrghooneid täis pikitud ja ehitustegevus käib. Hetkel valmivad kaksiktornid, millest üks paistab tulevat selle linna kõrgeim.
Ilm oli väga tuuline, kuid endiselt soe. Vahelduv pilvisus: vahel on, vahel pole. Sattusime sinna täpselt St. Patrick'u päeva tähistamiseks. Õhtuks valgus südalinn kloune täis, suured rohelised kaabud peas ja ka riided rohelised. Kõik, kes vähegi ennast Iiri päritolu arvasid olema, ennast roheliseks ehtisid. Kõikidest Iiri pubidest kostusid ühed ja samad meloodiad. Televisioonist räägiti, et tegu ühe suure joomapeoga, ja seda ta ka oli.
Lained olid olid väga metsikud ja sellest tulenevalt juhtus ka vetelpäästjate võistlusel päris palju õnnetusi. Järgmisel päeval pärast meie Gold Coast'ilt lahkumist üks vetelpäästja ka oma elu sinna lainetesse jättis, pärast mida võistlus peatati.

Kaart läbitud teekonnast:

Sydney - Blue Mountains - Snowvy Mountains - Airlie Beach

Sydney'st välja sõitsime õhtuse tipptunni ajal. Aega võttis, aga asja sai. Ööbisime linnast väljas maantee ääres asuvas motellis ja võtsime hommikul suuna Sinimägedesse. Põhiline vaatamisväärsus (The Three Sisters) jäi jälle nägemata, kuna oli tihe udu.














































Kuna ilm meid ei soosinud ja ega aeg raisata pole, siis suund ranniku äärde tagasi.
Jäime paariks päevaks paigale Narooma'sse. Päeaval oli õhutemperatuur päris soe, kuid öösiti minule harjumatult külm. Päris mitmel korral langes ikka alla 20 kraadi. Ookeanivesi ei olnud kah enam nii soe, et võiks tundide viisi seal liguneda. Seegi võis alla 20 kraadi olla. Samas päike võtab väga teravalt igal pool Austraalias.
Pildil on Narooma










Pildil on Austraalia mandri kujuga kivi, mis asub Narooma's.
















Sadamakai kivide vahel laiskles selline olevus:














Kuna meil oli tahtmine ka Austraalia kõrgeima mäe otsas ära käia, siis järgmine sihtkoht oli Jindabyne, kus võtsime öömaja, et hommikul siis tippu võtma minna. Sel korral sai alustatud jalgsimatka Thredbo külast. Küla asub ca 1500 m kõrgusel. Tõstukiga on võimalik minna 1924 m kõrgusele, tipp ise asub 2228 m kõrgusel. Me tõstukiga üles ei läinud, vaid võtsime teekonna ette jalgsi. Tippu me ei jõudnud. Jätsime teekonna pooleli Mt. Koschiuzhko lookout'i juures, see on siis 2000 m kõrgusel. Oli udune ja päris külm.
















Kuna reisi marsruuti me plaaninud ei olnud, siis nüüd teeme sellise muudatuse. Enam lõuna poole ei lähe ja keerame otsa põhjasuunda, mõnesse ilusasse kuurortlinna.

Selleks sai valitud Airlie Beach. Asub see muidugi päris kaugel, kuid kolme päevaga me selle tee läbisime. Autosõidust on nüüd kõigil kõrini ja nüüd oleme nädala paigal. Teel tuli läbida kümneid veetakistusi, millest üks oli ikka väga sügav meie auto jaoks. Auto esiosa lükkas enda ees vett, justkui lumesahk lund. Summutitoru jäi vee alla ja mootorist kadus jõud. Õnneks 3,8 liitrisel mootoril on jõudu heitgaasid ka vette välja puhuda.
















Üleujutuse põhjus oli viimase kümnendi suurim vihmasadu antud piirkonnas. Teekond kujunes tänu sellele 180 km pikemaks, kuna ühele meie plaanis olnud teele oli vesi palke kandnud ja veetase oli liialt kõrge. Aega võttis, kuid kohale me jõudsime.

Airlie Beach'il on ilm päris ilus olnud. Paar korda on tibutanud vihma, kuid nüüd on taevas selge ja päike paistab. Troopiliselt kuum õhk virutab lõuahaagi iga kord kui ülekonditsioneeritud kaubakeskusest väljuda. Vesi laguunis on aga ilma konditsioneerita ja see tähendab, et õhtuti küündib veetemperatuur üle kehatemperatuuri. Vähemalt on õhutemeratuur õhtuti juba talutav pärast veest välja tulekut, ca 26-27 kraadi.

Aga Airlie Beach'ile jõudmine tähendas ka seda, et kohtusin jälle 4. eestlasega, kellega sai arbuusifarmi päevil samas "roadhouse'is" elatud. Erki, Marko, Kerli, Kairit olid samuti oma puhkust nautimas ja see väike linn on üks parimaid kohti Queenslandis, kus puhkust nautida.
















































Vaade Shute Harbour'ile:













Kokku 6 päeva Airlie Beach'il: päris puhkus kohe.
Samas kogu sellel ilul kõrval on ka mõned ohud, nagu näiteks maod. Neid nägime eelviimasel päeval läbi metsa randa kõndides Shute Harbouri kandis ühe kilomeetrisel lõigul 3 korda ja pärast linnas karavanpargis veel ühte. 4 madu päevas on natuke paljuvõitu. Isegi ei tea mis maod olid. Keegi õnneks peale ei astunud.

Lisan siia kaardi koos meie trajektooriga:


















Järgmine sihtkoht, kus pikemalt peatume on Sunshine Coast.

Külas on Aire ja Janek. Sydney.

18 veebruari varahommik. Öö jäi lühikeseks, vaid 4 tundi und. Aga nüüd lennujaama ja vastu Airele ja Janekile. Aire on mu õde ja Janek tema teine pool, kes veel ei teadnud. Lennujaama võtsin kaasa ka Tõnise, kuna ta tunneb linna üsna hästi tänu oma velotaksojuhi ametile ja keegi peab ju pagasit kah tassima. Sai vaadatud pool tundi naiste murdmaasuusatamist ja siis nad saabusidki. Pagas oli õnneks üsna kerge ja teekond linna oli tänu GPS Tõnisele kah päris muretu.
















Esimesed päevad Sydney's möödusid uutele turistidele öömaja leidmise tähe all. Õnneks lahenes see isegi päris ootamatult. Käisime botaanikaaias, Hyde Park'is, loomaaias, rannas ja linna peal, Bondi Beach'i lähedal vaadet vaatamas ja turistid käisid ka veemaailmas, mis asud Darling Harbour'is.





























Kõigest kirjutada oleks liiga palju, seega kirjutan ainult loomaaiast ja sedagi lühidalt, sest ega ma kirjanik ei ole.
Niisiis seadsime Tõnise eluasemest sammud Darling Harbour'isse. Teekond natuke üle kilomeetri. Leidsime ülesse sadamakai, kuhu oli kirjutatud, et sealt sõidab paat loomaaeda. Samast lähedalt leidsin ka koha kust sai 48 dollari eest per nägu ka pileti lunastada. Hind sisaldas sõidu- ja loomaaia piletit.
Paadiga on loomaaeda hea sõita, sest siis ei pea linnaliikluse kaoses ise autoga ekslema ja samas pakub paadisõit korraliku vaate Harbour Bridge'ile, Sydney ooperimajale ning kesklinnale üldse.
Loomaaia väravast on võimalik edasi liikuda bussiga, gondliga või jala. Gondliga sõidu vastu ei olnud meil kellelgi midagi.
Elukatest sai näha nii Austraalia kui ka teiste piirkondade omi, eraldi olid roomajad ja öise eluviisiga elukad.

















































































Eriti meeldis meile merilõvide etendus.
















Loomaaed on selline koht, et seal jagub vaatamist terveks päevaks.

Järgmine koht, mida külastada oli Palm Beach. Seda muidugi sellepärast, et Eestis ilmselt vaadatuim seebiooper on osaliselt filmitud selles paigas ja teisipäeviti võib filmivõtteid ka oma silmaga näha. Sally't küll ei näinud aga vähemalt sai oma silmaga ära nähtud Alf ja veel mõned tegelased.
































Muidugi on seal ka väga ilus rand, päris head vaated.
















Nüüd, kui põhilised vaatamisväärsused nähtud võtame suuna mägedesse ja siis tagasi randa.

Oleme Jindabyne's

Asume rannikust eemal, 1000 m kõrgusel mägikülas. Homme hommikul idarannikule jõudev tsunami meid ei ohusta.
Austraalia idarannikule on antud tsunamihoiatus. Homme hommikul 8:45 ja 9:15 vahel peaks tsunami tabama idarannikut (põhjas varem, lõunas hiljem).
Tsunami põhjustas Tšiilis toimunud 8,8 magnituudiline maavärin.

Edu teile lumesulavee tõrjumisel.

Arvo

"Working holiday", osa holiday.

Kätte on jõudnud aeg, et pakkida oma asjad auto peale ja võtta ette teekond Sydney'sse. Kuna tulemas olid vabad päevad, siis sai teekonda alustatud isegi plaanitust natuke varem. Pärast viimast poolikut tööpäeva asjad autosse, head aega kõigile ja hilisõhtuks Mareebasse ja hommikul paak kütust täis ja sõit Cairns'i. Kokku siis umbes 240 km.
Cairns'is sai võetud öömaja backpacker hostelis nimega Caravella. Väga viisakas koht: teisel pool teed ookean ja kui hotelli oma bassein väikeseks jääb siis laguun ei ole kah kaugel. Ainult toas oli jube külm, sest toa teised asukad ilmselt keerasid konditsioneeri põhja ja olid ise jube õnnelikud veel jaheda õhu üle. Külmkapp oli kah toas olemas ja WC koos duššiga samuti. Ja seda 18 AUD eest, mis on väga mõistlik hind.
Nüüd seltskonnast. Anneli otsustas jääda edasi Lakelandi tööd tegema. Kuna pikk tee ees siis leidsin erinevaid veebikanaleid kasutades paar inimest reisule kaasa kah. Lõbusam, ei jää ehk roolis magama ja kütuse arve jagame kah ära. Neiu USA'st kes liigub Trinity Beach'ilt Airlie Beach'ile ja Eesti noormees, kes Cairns'ist Sydney'sse.
Teekonnast niipalju, et kontrast ilma mõttes on päris suur. Alustasin ju sõitu troopikast, jõudsin päris korralikku äikesetormi sisse, mis ujutas üle nii Brisbane'i kui ka Gold Coast'i.
Halva üllatuse tegi jälle auto, mille järgmine mitte töötav seade on nüüd konditsioneer. 100 km pärast Cairns'i kuulsime sellist häält nagu keegi oleks kerisele vett visanud. Peatasin sõiduki tee ääres ja asusime uurima, et mis siis nüüd juhtus. Kohe ei leidnud midagi valesti olevat. Jätkasime teekonda. Kohe kui sõitma asusime, selgus, et läheb väga palavaks ja ei aita muud, kui peab lahtiste akendega sõitma, et sõit üle elada. Akent ei saa isegi paduvihmaga päris kinni panna, sest märg ei tähenda ju veel jahedat. Temperatuur normaliseerus alles pärast Gold Coast'i, ehk siis tänu äikesele.
Teekond Cairns-Sydney võttis aega 3 päeva. Vahemaa on umbes 2700 km. Öist sõitu ei teinud, kui, siis õige natuke õhtusel pimedal ajal.
Sydney. Ööbimise sain Tõnise juurde korterisse üsna kesklinna lähedal. Ainuke asi mis iga päev lahendamist nõuab, on parkimine. Kõik kohad on tasulised, või ainult lühiajaliseks parkimiseks. Ehk siis leida tasuta pakimiskoht ja kus ei peaks iga tunni või paari tagant autot liigutamas käima, on väga keeruline ülesanne. Õnneks öötundidel on vähe lihtsam. Teine asi on minu jaoks navigeerimine Sydney linnas. Kõige keerulisem linn kus ma eales olen autoga pidanud sõitma. Õnneks mõni asi hakkab juba meelde kah jääma, kuid taksojuhiks veel kindalsti ei saaks. (siinkohal tervitused Tõnisele).
















Kuulmiseni!

Uuesti Tully's ja tagasi Lakelandis

Eelmisele postitusele jätkuks: Teak näev välja selline:
















Aga nüüd asjast:
23. jaanuari keskpäeval anti mulle, Arne'le ja mõnedele teistele väljavalitutele teada, et tuleb asjad pakkida ja uuesti Tully'sse minna. Riik oli tellinud kuusepuude istutamise ühe rahvuspargi piiril. Aega pakkimiseks anti 3 tundi. Me olime 1,5 h pärast valmis. Kuna meile meeldib liikumisvabadus, tegime seekord nii, et võtsin oma auto ja Arne jättis enda oma Lakelandi.

Tööga on olnud viimasel ajal nii, et küll on liiga kuiv olnud, et istutada, siis jälle liiga märg, et väetada, ja lõpuks oli isegi liiga märg, et istutada. Seega on olnud päris palju vabu päevi. Ka sel korral liikusin koos väikese tiimiga Tully'sse seetõttu, et anti tsüklonihoiatus ja oli vaja enne jõuda teisele poole jõgesid, mis tugeva vihma korral üle kallaste tõusevad. Tagantjärgi saime ka teada, et pärast meie lahkumist Lakelandist sadaski sinna maha viimaste aastate üks korralikumaid vihmasid ja teed olid 3 päeva vee all. Vedas, saime õigel ajal tulema.
Ka Tully's tuli päris paras paduvihm ja korralik tuul seoses sama tsükloniga, kuid meil katus jäi alles ja ka jõed püsivad oma sängis.
Paar päeva istutamist veel ja siis on vaja minna tagasi Lakelandi. Loodetavasti vahepeal uut troopilist tsüklonit ei tule ja tagasiminek õnnestub kah.

Aga nüüd vabast ajast kah. Pärast lühikest tööpäeva, millele järgnes vaba päev võtsime ette Cooktown'i tee, et vaba aeg maksimaalselt ära kasutada.
Grillisime mõned kebabid avalikul grillil.
















Tee peal sai ka uudistatud ühe kanada backpackeri autot, kellega oli au paar päeva ka koos tööd teha.
















Ellu ta jäi ja pidi ka terveks saama lähemas tulevikus.

Tagasiteel jõe ääres harjutasime vettehüppeid. Prantslased Arnot ja Vincent olid ilmselgelt ka varem mõned hüpped teinud. Päris igaüks meist "double backflip'iga" vette lennata ei julgenud. Mõned stiilinäited:

















































































































































Üleeelmise nädala võib kokku võtta nii: Üks korralik grilliõhtu Lakelandis, mille peasüüdlane meie ülemuse vanemad, kes sinna külla tulid. Üks korralik pidu Cairns'is, millest taastumine võttis mõnel mitu päeva aega ja üks korralik grilliõhtu (tegelikult isegi kaks) Tully's.

Tööd Tully's jagus siiski ainult mõneks päevaks ja pärast 3 ja poolt tööpäeva ja mõnda vaba päeva liikusime tagasi meie põhibaasi Lakelandi. Vabad päevad veetsime ikka veekogu ääres, kuigi ilm oli ka päris pilvine ja mõnikord ka vihmane. Ka vee temperatuur täidab juba jahutavat eesmärki. Tunde järgi ütleks 23-24 kraadi.
Grill meie põhilise ujumisaugu juures:
















Veel 2 nädalat tööd ja siis ootab mind Sydney tee. Autoga päris pikk maa, kuid eks saab kusagil peatutud kah, et mitte päris "non-stop" sõitu teha.

Kuulmiseni!

5.veebruar. 2010

Arvo

Hundu nokitseb kolmanda ameti kallal - TEAK PLANTING 2010

Aasta 2010 ongi märkamatult meite õuele jõudnud, see käis ikka kibekähku küll. Nüüd aga tagasi kodus, tagasi Lakelandis, kus tõesti uskumatul kombel on kõik nii oma ja hää ! Siia olen mina naelutatud päris pikaks ajaks, Arvo lahkub peagi trippimise eesmärgil. Seega jääb see vast üheks mu viimasteks sissekanneteks, sest eemaldun arvutimaailmast.....Mis mul aga peale mõningast kuukest põllulappidel plaanis on, seda vot ei avalikusta, sest plaanid võivad alati muutuda ja pole mõtet tühje sõnu loopida :)

Räägime parem sellest, mis üleüldse Lakelandis praegu toimub ? Asi väga lihtne - lõppude lõpuks ongi käes aeg, mil esimesed istikud on mullasängi poetatud :) JUHHUUUUUU . Oleme kokku teaki istutanud kolm päeva. Esialgu ei osanud ju asjast midagi arvata, sest puudus igasugune ettekujutus. Egas midagi, esimene päev algas kell 3.30 kellahelinaga, miskit kosutavat hamba alla, saapad jalga, autosse ja minek. Sihtpunkti jõudes ootasid meid ees pikad tühjad ülekaevatud punase mulla vaod. Ärevust oli rohkem kui dollari eest :) Näidati ette põhi näpunäited, kuidas kasutada labidat ja mis tehnikaga saada puu mulda. Tundus algul ikka päris kirves töö olevat :) Istikud topime taas headesse vöödesse, mida väetamiselgi kasutasime. Kokku ühe laadungi peal on 50 puud, mis meil tuleb endil nö topsidest välja võtta ja siis kotti pista. Kui see töö tehtud, torkame topsid teineteise sisse ja tuld ! Iga puu vahe peab olema täpselt 2,8m, mida ka mõõdupuuga käiakse kontrollimas. Tegelikult polegi see nii keeruline, saad korra sammumeetri paika ja asi jookseb iseenesest. Palju keerulisem on aga siiski saada puukene tugevalt pinnasesse. See peab seal väga tugevalt ja kindlalt olema, sest vastasel juhul ta peagi hävineb. Olen harjutanud kolme eri võtet ja tundub, et nende seast olen endale parima lahenduse ka leidnud. Vahel punnib pinnas vastu ja siis võtab ikka nati kiruma küll. Tahaks ju lennates istutada, et raha kah ikka teenida.. :) Kusjuures ühe puu hind on 9,5 SENTI :D Võttes aga arvesse, et kastis on 50 puud, siis polegi nii paha. Et aga teenida vähemalt 200 dollarit päevas, selleks peaksime päevas istutama kuskil 2750 puud :) Tundub CRAZYyyyyyyyy........aga see on täiesti reaalne ettevõtmine. Vajab ainult natuke kannatust, et tekiks vilumus ja kogemus ja tunnetus ja rütm jne. ISe istutasin esimesel päeval 900 puud, eile juba 1100 ja täna tegin rekordi.....1400 puud !!!!!!!!!! Muidugi juhtub ka seda, et mõnel puu puruneb ja selle toimetame tagasi kodustesse tingimustesse, kus lõigatakse jupp pealt ära, et hakkaks uus võsu kasvama. Njah, mis ma oska kosta, esimesed istutamispäevad pole eriti suurt sissetulekut soosinud, kuid ma ju edenen :)

Töö on samalaadne väetamisele. Running team on rakkes ATV-del, ja toovad meile ikka uusi puid ja kosutavat vett! Erinevus on aga see, et vähemalt esialgu tundub asi väsitavam olema, sest peale igat tööpäeva, mis kestab nii 8-9 tundi, olen ikka rampväsinud. Ja nu kriipse-kraapse ja muid pisivigastusi on kehal päris palju :) Aga selline see töö on ja MULLE VÄGA MEELDIB :) Oma kätega miskit teha, on kulda väärt ja ei jõua ära oodata, kui aasta pärast saab näha, kuidas puud kosuvad :) See on kindlasti üllas tunne ......Küllap hakkame neid puid ka väetama, kud esmalt ehk peame hakkama neid kastma, kuna suurelt lubatud vihmahooaeg pole siiani alanud. Seega kui järgmise nädala alguseks pole vihm ikka päral, peatub istutamine ja asume hoolega kastma. Ka praegu on meil olemas oma pritsumeeskond, kes tipa tapa lonkab trakatsi taga ja annab igale võsule 2l vett....Eks näis, mis juhtub....meeskond on aga koos võimeline kõigest läbi murdma.

Egas midagi, lühipilt olemas, Olen ise suur porikäkk, seega liiguks dušhi poole. Nautige siis seda suurt lumeuputust. Ma ei suuda seda siiani uskuda, just nüüd, kui ma olen eemal.....Ja jääb kogu see trall nägemata :) Isegi täitsa kahju tunne on :)

AHJAAAA......EESTI MEESKOND on hea meeskond. Meie Arvoga oleme kahekesi siiani ainult istutanud, Arne ja Tanel on kastmismeeskonnas. Ja meile on väga häid sõnu jagatud, et meie töö on tasemel ja eriti veel algajate kohta. Oleme isegi paremad, kui mõned vanad kalad !! Vot siuke lugu !!!

KALLISUTSED KODUMAALE